Katkend Ronaldo raamatust: kuidas teismelise nooruki palk 50 eurolt 250-le kerkis
Algus
1997. aasta august. Ronaldo ema Dolores on allkirjastanud poja esimese treeningulepingu kolmeks aastaks lubadusega, et seda pikendatakse kahe aasta võrra, kui Ronaldost saab professionaal. Alguses teenis Ronaldo 50 eurot kuus, mille kasutamise eest vastutas Dolores: kogu raha läks tema pangaarvele ning seejärel saatis ta poole sellest pojale, et see ostaks riideid (pärast seda, kui Ronaldo kurtis, et meeskonnakaaslased kannavad firmarõivaid) ja hügieenitarbeid.
Vaid kaks aastat hiljem teenis Ronaldo juba 250 eurot kuus ning klubi organiseeris talle kuus edasi-tagasi sõitu Funchali kodusaarel Madeiral, et Ronaldo saaks külastada oma peret või nemad teda. Dolores pani kogu raha kõrvale peale 50 euro, mille andis pojale.
Samal ajal tõstsid aruanded Ronaldo kohta endiselt esile tema annet, ent ühtlasi ka „teatavat sportlikku ülbust ja sihikindlat iseloomu,” nagu meenutab Aurélio Pereira.
Ronaldo esimene elukoht oli Alvalade nimelise staadioni kõrval asuv Centro de Estágio: seitse magamistuba, neist igaühes neli poissi; televiisorituba ja duširuum. Ronaldo elas koos poistega, kes olid samuti pärit kaugetest paikadest, nagu Mosambiik ja Nigeeria. Klubipoolne kontaktisik Ronaldo perekonnaga Leonel Pontes pakkus poisile alati omaenda elamist, kui selleks vähegi vajadus tekkis, seda eriti esimestel kuudel, kui elu Lissabonis oli noore Cristiano jaoks väga raske.
„Kui Ronaldo oli vaid 12-aastane, saabus treeningutele üks noor aafriklane, ent klubil polnud talle pakkuda elamist. Ronaldo ütles aafriklasele, „Maga sina minu voodis, mina magan põrandal,”” mäletab Aurélio. Tegelikult lükkas Cristiano enda sõnul küll hoopis kaks voodit kokku, enda ja toakaaslase omad. Ent igatahes saate asjast aimu: peagi oli tal tekkinud tugev seltsimehelikkustunne.
Ronaldo päevarutiin nägi algusest peale välja selline: hommikusöök koos teistega kohalikus kohvikus; kilomeetrine jalutuskäik kooli; tagasi staadionile, et süüa klubi juures restoranis. Paus. Pärastlõunane eine samas kohvikus. Treening parasjagu vabal muldväljakul. Ja õhtusöök samas restoranis.
Kolmel hooajal teenis Ronaldo pallipoisina Sportingu mängudel 5 eurot korra pealt (koos Ronaldoga Manchester Unitedis mänginud endine Sportingu kaitsja Gabriel Heinze mäletab teda sellest ajast); pärast matši jooksis ta siis meeskonnakaaslastega Alvaladelt minema ühte restorani, kus sai osta kaks pitsat ühe hinna eest.
Paljudel õhtutel oli Cristianol raskusi uinumisega, kuna koduigatsus hoidis teda üleval.
Ja järgmisel hommikul algas kõik jälle otsast peale.
Kaks või kolm korda nädalas sai Ronaldo telefonikaardi, et helistada automaadist õdedele-vendadele ja vanematele, silm samal ajal jälgimas minutite tiksumist.
Ronaldo nuttis iga sellise telefonivestluse ajal, ent naasis oma tuppa alati kuivade silmadega. Püstise peaga.
„Elu polegi alati lihtne,” ütles Pontes Ronaldole, kui poiss oli endast väljas, kuigi nägi teda vaid harva pärast perekonnaga rääkimist nutmas. „Usun, et ta arvas, et ei tohi oma nõrkust välja näidata.”
Igal juhul noort madeiralast märgati.
„Kui Ronaldo lahkus Lissaboni, räägiti Madeiral: „Cristiano Ronaldo on fenomenaalne mängija, ta mängib nagu parimad mängijad…” Arvan, et siis taipaski meie pere, et Cristiano pole lihtsalt tavaline poiss,” selgitab tema õde Katia. „Ühtäkki tahtsid kõik temaga koostööd teha, ta hakkas sõlmima lepinguid ärimeestega…Toimumas oli midagi ebaharilikku.”
Ronaldo oli saabunud Lissaboni märkimisväärsete lünkadega koolihariduses. Funchalis oli ta jäänud kahel korral klassikursust kordama. Ja ka tema esimene aasta pealinnas oli olnud keeruline, seda isegi sel määral, et kohanemine paistis olevat võimatu. Koguni kolmel korral kaalus Sporting Ronaldost vabanemist. Asi polnud vaid Cristiano probleemses käitumises, vaid ka selles, et tema tähelepanu koolitööle oli minimaalne. Isegi Ronaldo ise mõtles alla anda, ent siis sõlmiti vaherahu: klubi saatis poisi ajavahemikus detsember 1997 kuni jaanuar 1998 kuuks ajaks koju, ent see tähendas ühtlasi, et Ronaldo jääb taas klassikursust kordama.
Cristiano naasis kooli, ent alates järgmisest hooajast istus ta ühes klassiruumis endast kaks-kolm aastat nooremate kaasõpilastega. Kui Ronaldo sai 17-aastaseks, piirasid tema kohustused klubi (ta treenis ja mängis algul U-17 ja peagi ka esindusmeeskonnas) ja rahvuskoondise (oma vanuserühmas) ees kooliskäimist veelgi enam. 9. klassis (õppeaastal 2000/2001) kukkus Ronaldo läbi tervelt seitsmes õppeaines. Cristiano 10. klassi tunnistus on poolik, sest ta käis koolis vaid kolm esimest kuud õppeaastast.
Ronaldo isa luges aga samal ajal uhkusega oma pojast kõnelevaid artikleid, mida ta ajalehtedest välja lõikas ja San Antónios asuvasse baari kaasa võttis, et neid ka sõpradele näidata.
