KATKEND | Lõik Luka Modrići elulooraamatust. „Palju õnne, sa võitsid 2018. aasta Ballon d’Or’i!”


KATKEND | Lõik Luka Modrići elulooraamatust. „Palju õnne, sa võitsid 2018. aasta Ballon d’Or’i!”
Foto: imago images/Scanpix

Eesti keelde on tõlgitud Horvaatia jalgpallistaari Luka Modrići elulooraamat "Luka Modrić. Sündinud jalgpalluriks." Delfi avaldab täna sellest teosest teise lõigu, mis räägib päevast, mil Modrićile ulatati kätte 2018. aasta maailma parima jalgpalluri trofee Ballon d'Or.

Katkend raamatust:

Oli esmaspäev, 19. november 2018 ja olin just ärganud. Olin koos Vanjaga Londonis pärast matši Inglismaa vastu UEFA Rahvuste liigas. Mul oli vaba päev. Lesisin endiselt voodis, kui mulle meenus, et France Football pidi sel päeval helistama. Või mitte. Pesin näo puhtaks, panin riidesse ja olin hommikueine kallale asumas. Mobiiltelefon helises. Tundsin numbri ära – see oli France Footballi direktor – ja tardusin. Olin endast väljas, sest kõik osutas sellele, et olin võitnud Ballon d’Or’i. Äkki ta valis vale numbri? Võib-olla tahtis ta mulle lihtsalt öelda, et tal on kahju, aga hoopis keegi teine võitis Ballon d’Or’i? Otsustasin kõnet mitte vastu võtta. Las lootus kesta veel vaid mõni sekund. Ma ei arvanud, et võin tunda sellist adrenaliinivoolu, eriti pärast auhindu, mille olin saanud UEFA-lt ja FIFA-lt. Kuid Ballon d’Or on eriline, maagiline. Selle taga on pikk traditsioon ja see toob meelde kõik legendid, kes on selle vägeva trofee võitnud.

Otsisin üles Vanja, kes oli duši all, ja ütlesin: „Nad helistasid. France Football helistas.“
„Ja mis nad ütlevad?“ küsis ta, ja märkasin tema silmis põnevust.
„Ma ei võtnud vastu,“ vastasin. Ilmselgelt oli see arulage.
„Miks?! Helista neile tagasi.“ Vanja oli sama rahulik nagu alati.
„Oota, oota üks hetk, ma pean maha rahunema.“

Seotud lood:

Selleks hetkeks olin aeglaselt enesekontrolli kaotamas, kuid viis-kuus minutit hiljem valisin lõpuks numbri. Pascal Ferré, France Footballi direktor vastas ja ütles:

„Luka, palju õnne, sa võitsid 2018. aasta Ballon d’Or’i! Mul on sinu üle hea meel ja mul on hea meel, et sinusugune jalgpallur on Ballon d’Or’i võitnud. Sinu isiksus ja esitused on seda auhinda tõeliselt väärt!“

Kuulasin ja imestasin, kas see toimub päriselt.

„Oled suure edumaaga esimene. Keegi ei ole sulle ligilähedalgi. Õnnitlen veel kord ja jään ootama peatset kohtumist.“

Olin seitsmendas taevas. Ütlesin Vanjale, mida Pascal oli öelnud. Meie silmad täitusid pisaratega. See oli kirss tordi peal – Ballon d’Or, mis tegi 2018. aasta täiuslikuks. Langesime teineteise käte vahele – pikk, tugev embus. Olime jõudnud selleni üheskoos. See oli meie ime. Pidin helistama oma vanematele, olgugi et Pascal palus mul sellest mitte kellelegi rääkida. Tahtsin jagada seda täiuslikku hetke isaga, eriti temaga. Ja ta oleks justkui teadnud.

„Sa oled selle ära teeninud, poeg, oled selle ära teeninud. Olnuks ebaõiglane, kui nad andnuks selle kellelegi teisele!“ See oli kõik, mida ta suutis öelda, enne kui nutma puhkes.

Florentino Pérez helistas ja ütles: „Palju õnne, Luka, sa oled seda väärt!“

Luka Modrić koos abikaasa Vanjaga enne Ballon d'Or'i tseremooniat. imago/PanoramiC/Scanpix


Vanja ja mina olime Londonis koos Mateo Kovačići ja tema naise Izabeliga. Veedame sageli koos aega. Armastan Mateot nagu oma väikevenda. Kasvasime kolme ja poole aasta jooksul Realis lähedasteks. Ta on suurepärane mees ja fantastiline mängija. Vaatamata meie lähedasele sõprusele õnnestus mul viia lõpule selle päeva kõige raskem missioon – varjata oma eufooriat. See, et mul ei olnud lubatud mitte kellelegi paljastada imelist uudist Ballon d’Or’i võitmisest, oli raske. Mul ei olnud kogu selle elevuse tõttu aimugi, kus ma viibin.

Auhinnatseremoonia Pariisis hiilgavas Grand Palais’ saalis oli uhke. David Ginola, õhtujuht ja kunagine Tottenhami legend, oli väga lahke ja soe: „Palju õnne, Luka, mul on sinu üle hea meel! Oled selle ära teeninud!“

Didier Deschamps, suurepärane treener ja tõeline džentelmen, tuli minu juurde ja õnnitles mind. Tema sõnad olid ausad ja lahked. Paljud jagasid mulle komplimente ja ma nautisin iga hetke. Mu pere ja lähimad sõbrad olid publiku seas. Loomulikult olid kohal kõik Reali ametnikud. Pärast ametlikku pidu oli meil üheskoos õhtusöök.

Hommikul lendasime tagasi Madridi. Mängijad olid trennis, kuid Santiago Solari oli korraldanud treeningu nii, et jõuaksin õigel ajal kohale.

Foto: AFP/SCANPIX


Saabusin Reali treeningkeskusse Valdebebasisse koos Ballon d’Or’iga. Kui ma riietusruumi astusin, oli kümmekond mängijat füsioterapeutide hoole all. Kui nad mind nägid, läksid nad pööraseks ja plaksutasid püsti seistes. Nad aplodeerisid enam kui minuti. See oli ühtaegu muljetavaldav ja liigutav. Ausalt öeldes ei oodanud ma seda ja tundsin pisut piinlikkust. Vist isegi punastasin. Mehed näitasid, kui siiralt õnnelikud nad minu üle olid. Kas on sellest suuremat tunnustust? Seejärel tegime kõik koos minu kõige uuema trofeega pilti. Kui poleks olnud mu meeskonnakaaslasi Madridi Realis ja koondisekaaslasi Horvaatias, ei oleks ma iial kogenud täiuslikku 2018. aastat. Aasta lõppes järjekordse FIFA klubide MMi auhinnaga koos Realiga, mis tähendas, et kuldne ring, mis sai alguse sellesama turniiriga aasta tagasi, oli nüüd täis saanud. Uskumatu, mis nende 365 päeva jooksul juhtus. Minu karjääri tipphetked.

2018. aastal Tallinnas peetud UEFA superkarikamängus sekkus Modrić 57. minutil vahetusest Marco Asensio asemele. Foto: Madis Veltman

Olen püüdnud selles raamatus kirjeldada, kuidas kõik juhtus. Ma ei tea, kas see õnnestus. Vahest olulisim on fakt, et kõigi takistuste kiuste, mis minu ees seisid, oli mul püsivust ja enesekindlust, et neist üle saada. Igaühel meist on oma tee. Iga lugu on sama erinev, nagu me erineme mängijate ja inimestena. Kuid iga edu vundamendiks on usk iseendasse, isegi siis, kui keegi ütleb: „Sel pole mõtet.“ Alati on mõtet, uskuge mind. Mulle on juba öeldud, et pärast 33aastasena tipp-punkti jõudmist ja maailma parimaks mängijaks saamist, mängides parima klubi ja maailmas teiseks tulnud koondise eest, ei suuda ma enam samal tasemel jätkata. See on üksnes motiveerinud mind tõestama, et tegu on eelarvamusega – ühega paljudest, mis on mind mu elus ja karjääris saatnud. Tugevaim liikuma panev jõud, mis on mind juhtinud alates esimesest trennist kuni tänapäevani, on tingimusteta armastus jalgpalli vastu. See armastus on põhjus, miks ma mängin senikaua, kuni jalad mind kannavad ja pall mulle kuuletub. Ja annan endast ka edaspidi kõik, mis mul on.

Tean, see ei ole lihtne. Tean, et minu karjäär on alati kulgenud raskemat teed mööda, kuid lõpuks jõudsin tippu. Seal püsida on raske, kuid tean oma kogemusest – parimad asjad elus ei tule kergelt.

Raamatu tutvustus
"Luka Modrić. Sündinud jalgpalluriks"
Autor: Luka Modric, Robert Matteoni

Madridi Reali galáctico ja Horvaatia legend Luka Modrić jutustab esimest korda loo oma teekonnast, mis algas lapsepõlvega sõjast räsitud Horvaatias ja viis mitme järjestikuse Meistrite liiga tiitli võitmise ja maailma üheks lugupeetumaks jalgpalluriks saamiseni.

Viimase 20 aasta suurte keskväljamängijate hulka arvatud Luka räägib avameelselt raskustest Horvaatia iseseisvussõja ajal üles kasvamisel ja oma esimestest sammudest jalgpallurina. Maailmameistrivõistluste finalist seab tõe jalule seoses otsustavate hetkedega Zagrebi Dinamos, Tottenham Hotspuris ja Madridi Realis; ta räägib meile usalduslikult oma hinnalisest kodusest elust ja annab isikliku ülevaate karjääri tipphetkest – Horvaatia dramaatilisest teekonnast 2018. aasta MM-finaali.

Millised olid tema mõtted otsustavate matšide ajal? Millised olid tema suhted võtmemängijate ja peatreeneritega? Milline sisemine otsusekindlus hoiab teda platsil? Mida on vaja, et saada maailma parimaks jalgpalluriks?

Karjääri alguses Lukat alahinnati, kuid tänu visadusele ja otsusekindlusele on ta vastupidiselt kõigi temas kahelnud inimeste oletustele jõudnud jalgpallimaailma suurimatesse kõrgustesse. See on Luka Modrić tema enda sõnadega.

Allikas: Rahva Raamat


Futboliit (talgpall)