Jalgpall võhikutele: 18 vastust küsimustele, mida sa tahaksid teada, aga ei julge küsida

 (5)
Beckham on maailma kõige andekam jalgpallur?
UEFA SuperCup kõrgustest
UEFA SuperCup kõrgustestFoto: Mikk Mihkel Vaabel

Kuigi eestlasi peetakse jalgpallirahvaks, ei tähenda see seda, et kõik oleksid ühtviisi jalgpallielu ja -reeglitega kursis. Kuna UEFA Meistrite liiga mängud käimas, kogusime kokku 18 anonüümselt esitatud küsimust jalgpalli kohta, millele TVPlay Sportsi kommentaator Vallot Pukk üritab vastata nii põhjalikult kui võimalik.

Miks selline spordiala nagu jalgpall üldse olemas on?

Varem või hiljem oleks selline sport või pallimäng, nagu jalgpall nagunii välja mõeldud või tekkinud. See on kindel värk. On väidetud, et jalgpall on maailmarahu üks alustalasid. See toob ja viib inimesi kokku. Ükskõik, kes sa oled või millega tegeled, jalgpalli mängides kaob hoobilt keelebarjäär ja tekib võimalus sõprussuhete loomiseks.

Miks jalgpallis diskrimineeritakse naisi: kui naisjalgpallur tõmbab löödud värava järel ülakeha paljaks, karistakse teda kollase kaardiga, samas mehi on küll ja küll ilma särgita platsil ringi jooksmas nähtud.

Kollase saavad kõik, nii mehed kui naised, kui särgi üle pea tõmbavad või üldse seljast ära kisuvad. Reeglid ütlevad, et särgi äravõtmiseks pole mingit vajadust ja tähistamisega peab piiri pidama.

Miks jalgpallivärav just nii väike on? Kui ta oleks suurem, tuleks ju väravaid rohkem.

Jalgpallivärava suurus (laius ja kõrgus) kujunes välja juba 19. sajandi teisel poolel vanal heal Inglismaal, kust see mäng ju pärit on. See on ajahambale vastu pidanud ja kõigile sobinud. Suurema värava puhul tuleks küll väravaid rohkem, aga siis jääks väravavahid lolliks ja seda me ju ei taha.

Seotud lood:

Miks täismõõtmetes jalgpalliplats on üle 100 meetri pikk? Väiksemal väljakul oleks ju lihtsam mängida ja väravaid löödaks ka rohkem.

Jälle seesama jutt põhimõtteliselt, et nagu vutireeglid, nii ka väljaku sobiv suurus on ajalooliselt välja kujunenud. Mängitakse ju igasuguste mõõtmetega platsidel, aga väiksematel on suurem tõenäosus pall pidevalt “auti” lennutada. Tõelised mehed, ja ka naised, mängivad ikka suurtel platsidel. Kusjuures - väljakute mõõdud erinevad ka ala sünnimaa tippmeeskondade kodustaadionitel. Pikkused varieeruvad 105 meetrist 100-ni ja laiused 68 meetrist 64-ni.

Milline on kõige väravaterohkem jalgpallimatš läbi aegade?

Nendeks numbriteks on 149:0! Aga selle lugu on ühest küljest põnev, teisest jälle kurb. See sündis 2002. aasta 31. oktoobril Madagaskari pealinna Antananarivo kahe rivaalitseva klubi Adema ja l’Emyrne vahel. Viimase klubi mängijad otsustasid äärmiselt omapäraselt protestida eelmises voorus Ademalt saadud kaotuse üle, kus kohtunikud tegid nende arvates väga kahtlaseid otsuseid, mis ühtlasi tagas meistritiitli Ademale. Selles, ka Guinnessi rekorditeraamatusse läinud mängus, lõid nad protestiks 149 omaväravat!

Miks jalgpallurid nii tihti end pikali viskavad ja vigastusi teesklevad?

See on valus ja päevakohane teema, mida võiks lõpmatuseni lahata. Ka suured staarid lendavad teinekord kõrge kaarega murule ja väänlevad ja teevad hirmsaid grimasse, ehkki mingit kontakti vastasmängijaga polnudki. Meenutame kasvõi Neymarit Venemaa MM-il. See jääb igaühe südametunnistusele, aga mängu ajal adrenaliin möllab ja tahetakse võita iga hinnaga. Eks need sukeldujad saavad kohe vinget tagasisidet ka, pole kahtlustki.

Miks jalgpallis käsi ei tohi kasutada? Ameerika jalgpallis küll tohib.

Ameerika jalgpall pole ju mingi jalgpall. Kuigi sealmail on just see “football” ja see teine (ehk õige) on “soccer”. Jalgpalli lüüakse ikka ja ainult jalaga. Vahest ka peaga ja õlaga ja muude kehaosadega, aga mitte käega.

Miks Ameerikas seda mängu siis üldse jalgpalliks nimetatakse?

See on puhtalt keeleküsimus. Britid viisid jalgpalli Ameerikasse ja sõna “soccer” tekkis väljendist “association football”. Ameeriklased nimetavad meie mõistes jalgpallimängu endiselt “socceriks”, muu maailm, eriti britid, aga mitte.

Miks eestlased elavad kaasa jalgpallimatšile, kust Eesti meeskond isegi osa ei võta?

Mingi teise klubi või koondise fänn ei keela ju keegi olla. Eks see olegi meeldimises kinni. Kui meeldib mõne tiimi stiil, mingi vutimehe mäng, triblamine, tema isiksus, tunnetatakse hingelist sugulust jne, siis miks mitte neile kaasa elada. Usun, et väikeriigi rahvana tunneme pigem heameelt teise väiksema riigi suurte edusammude üle. Näiteks Islandi või Sloveenia. Tore ju!

Loe veel

David Beckham on maailma kõige andekam jalgpallur, eks?

Andekas oli ta küll, aga kas just kõige andekam, see on maitse asi. Ilu on vaataja silmades. Igal juhul TOP 100 sisse mahub ta küll.

0:0 viigid on nii igavad. Miks nad ei mängi seni, kuni keegi punkti ikka saab?

Pigem ikka sellepärast, et sellele võib meeletult aega kuluda ja öö tuleb peale. Vutireeglid on lihtsalt nii head ja mängu pikkus täpselt paras. Ka televisiooni jaoks. Liiga pikalt mängides väsivad mehed ka ära. Kuigi mingil nö küla turniiril võib ju kokkuleppeliselt niikaua uhada, kuni esimene värav lüüakse, miks mitte. Samas võib ka 0:0 viik olla oluliselt vingem mäng, kui see, mis lõpeb näiteks 4:3.

Miks jalgpalli nii tõsiselt võetakse? See on ju kõigest mäng!

Jällegi igavikuline küsimus. Mäng küll, aga kui palju kirge! Ja kõik tahavad ju võita, keegi ei lähe kaotama, vahet pole, kas mängitakse Audrus või Argentinas. Kui juba dress seljas ja butsad/ketsid jalas või isegi paljajalu, siis läheb andmiseks!

Kust tulevad üldse punane kaart ja kollane kaart?

Nende vajalike kaartide väljamõtlejaks on inglane Ken Aston, kes tuli selle peale 1966. Aastal. Esmalt oli nende põhiülesandeks keelebarjääri ületamine rahvusvahelistes mängudes. Idee tuli sellele inglasele väga lihtsalt - vaatas valgusfoori ja oligi olemas!

Miks võeti kasutusele suluseis? Ilma selleta oleks ju rohkem väravaid?

Suluseis on jalgpallimängu üks tugevaid alustalasid, tänu sellele reeglile on see mäng selline, nagu ta on. Ilma selleta oleks jalgpall hoopis teistsugune mäng ja oleks tunduvalt primitiivsem. Aga jalgpallurid on ju targad!

Kui kiiresti löövad parimad jalgpallurid palli?

Selleks, et kõvasti ja kiiresti palli lüüa, ei pea just parim olema. Aga parem oleks. Mitteametlikult on kõige kõvema löögi autor brasiillane Ronny Heberson, kes virutas 2006. aastal Lissaboni Sportingu eest mängides palli väravasse ja selle kiiruseks mõõdeti 211 km/h! Aga palju tuntumatest mängijatest rääkides, siis Arjen Robbeni ühe löödud palli kiiruseks on mõõdetud 190 km/h.

Jalgpall on ju nii sigakõva. Kas jalgpallurite kolju muutub aastatepikkuse peaga mängimise tagajärjel paksemaks (ja aju väiksemaks)?

Tegelikult deformeeruvad uuemad pallid päris korralikult ja nad on tehtud inimestele vähemohtlikeks. Aastakümneid tagasi suri palli tabamusest ka inimesi ära. Mis puudutab aga küsimust kolju suuruse muutumise kohta, siis siin peaksid sõna võtma meditsiinivaldkonnas rohkem kodus olevad inimesed. Küll aga on mõned vutimehed kurtnud pidevate peavalude üle, mis jalgpalli mängides ajaga tekkinud on.

Millal naised hakkasid jalgpalli mängima?

Ajalooürikud kirjutavad, et esimene naiste jalgpallimatš peeti Šotimaal 1790. aastatel. Ja eks Briti saartelt (kus mujalt?) hakkaski naiste jalgpall pead tõstma. Samas, esimesed poolprofid tekkisid 1970. aastatel hoopis Itaalias.

Miks ei ole meeste- ja naiste segavõistkondi?

Ametlikes mängudes mitte, sest tasemevahe ja meisterlikkus ning jõulisus, kiirus teevad oma töö. Aga muidu võib selliseid mänge korraldada küll.

Futboliit (talgpall)