Eduka penaltilöömise valem - ignoreeri väravavahti!
Ärevuse mõjusid penaltilöömisele käsitlevat uut teaduslikku uurimust esitledes selgitab Suurbritannia Exeteri ülikooli spordipsühholoog Greg Wood, et pingelises situatsioonis mängijad peavad end rahulikuks sundima ega tohi lasta väravavahil enda tähelepanu hajutada, vahendab Reuters.
"Meil on kaasasündinud kalduvus keskenduda sellistele asjadele, mida me oma vahetus keskkonnas ähvardavaks peame, ning penaltisituatsioonis kehastub ainus oht löögi edule väravavahis, mistõttu kipume temale fokuseeruma ja tema liigutusi jälgima," ütleb Wood. "Selle asemel peaksime tähelepanu keskendama sellesse kohta, kuhu soovime palli lüüa, ning eirama väravavahti."
"Kontroll on lööja käes, ning ta peab seda mõistma ja sellest enesekindlust ammutama, seejärel joondama oma pilgu ja laskma silmadel varustada aju täpse löögi sooritamiseks vajaliku teabega," selgitab ta.
Wood uuris ülikoolitasemel jalgpallureid, kellele oli manustatud silma liikumist seirav aparatuur ning kes paigutati seejärel mitmesugustesse olukordadesse, mis penaltilöömise ajal nende ärevust kas kasvatasid või kahandasid, kirjutab Delfi Forte.
Ajakirjas Journal of Sports Sciences ilmuvas töös väidab Wood, et mida närvilisemad olid mängijad, seda tugevamini keskenduvad nad peamisele ohule - väravavahile - ja seda tõenäolisemalt löövad nad palli vahi lähedale, mis väravavahi ülesannet omakorda hõlbustab. Väravavahid omakorda kalduvad keskenduma pallile või pallilööja alajäsemetele, mitte näole või silmadele, mistõttu pilku oma sihtmärgile fokuseerides lööja eriti ei riski.
Lõuna-Aafrikas alanud jalgpalli MM-il tulevad penaltid tõenäoliselt mängu võistluste lõppfaasis.
Alates kaheksandikfinaalidest, mis algavad 26. juunil, lõpetatakse esimese lisaaja ületanud mängud penaltitega. Igast meeskonnast lööb järgemööda viis mängijat, ning kui skoor pärast seda endiselt võrdne on, algab protsess, kus võistkonnad sooritavad penaltilööke vaheldumisi.
Woodi sõnul näitas tema uurimus, et mida rohkem üritab väravavaht mängija tähelepanu hajutada - näiteks üles-alla hüpates või kätega vehkides -, seda tõenäolisemalt keskendub lööja talle ja lööb palli tema suunas.
Oma uurimustöös tsiteeris ta endist Liverpooli meeskonna väravavahti Bruce Grobbelaari, kes kirjeldas 2005. aastal, et tema arvates oli tal tähelepanu kõrvalejuhtimise tehnikatest olulises kohtumises otsest kasu.
"Kõige eredam mälestus on mul 1984. aasta EM-i finaalmängust Rooma vastu, ja sellest, kuidas mu "spagetijalgade" trikk penaltivoorus meile karika tõi," ütleb Grobbelaar. "Rahvas arvas, et ma tögan Itaalia mängijaid, mina aga panin lihtsalt proovile nende võime surve all keskenduda. Paistab, et nad ei teinud seda katset läbi."
Wood ütles, et tema uurimus toetab Grobbelaari arvamust. "Olgu tegu siis jalgade lõdistamisega või lihtsalt kätega vehkimisega, tundub, et Bruce Grobbelaaril oli õigus," ütleb ta. Ja nagu poleks hüplevad väravavahid juba piisavalt hull tegur, hoiatab Wood veel, et varasemad allajäämised penaltilahingutes on miski, mille negatiivse mõjuga mõned meeskonnad arvestama peavad.
Inglise, Hollandi, Jugoslaavia, Mehhiko ja Šveitsi meeskonnad on kõik minevikus MM-idel penaltilahingutes kaotust kandma pidanud.
"Kui löögijärjekord nende riikide meeskondadeni jõuab, võib see penaltilööjate mõtlemist tugevalt mõjutada," osutab Wood. "See oleks peaaegu nagu iseennast ellu viiv ennustus."
