Kuigi eeldatavalt raskeimast valikmängust 95. minuti väravaga 1:0 võit võeti, pakkus pühapäevaõhtu Trnavas jalgpalli sünnimaa fännidele rõõmustamishetki napilt ja mitmed kiibitsejad on juba välja toonud, et sisuliselt oli eilne duell järg uinutavale 0:0 viigile, kuhu samad tiimid Euroopa meistrivõistluste viimases alagrupimängus triivisid.

Mõned statistilised võrdlused 20. juuni kohtumisega Saintt-Étienne'is - toona sooritas Inglismaa slovakkide värava suunas 28 lööki, eile oli sama number 19. Postide vahele lendas mõlemal puhul aga vaid 5 sooritust, mis annab selge vihje efektiivsuse puudumisest otsustaval ründekolmandikul.

Inglismaa puudujääke ründefaasis kinnitab ka mälestusväärne 1:2 kaotusmäng Islandiga, kus 18 sooritusest jällegi kõigest 4 üritust raamide vahel maandus. Sealjuures oli inglaste pallivaldamisprotsent EMi kaheksandikfinaalis 63, eile 62 - kuid nagu Hispaania edu tuhmumine ning Leicester City mullune tiitlivõit tõestasid: ajastu, kus pallikõigutamine järjepidevalt kulda ja karda tootis on vähemalt mõneks ajaks taandunud ning eeldatavalt nõrgemad vastased oskavad end keskvälja kiigutamise vastu väga hästi ette valmistada.

Nagu näha, siis suurt erinevust Roy Hodgsoni ajastu lõpu ja Allardyce'i aja alguse vahel vähemalt statistiliste näitajate poolest pole. Tõsi, olnuks ka sinisilmne eeldada, et juuli lõpus ametisse määratud 61-aastane Sam Allardyce piiratud ajaga kohe imet teeb ning 90 minutiga jalgpalli sünnimaa ajaloo ühe suurima häbi kiirelt maha peseb.

Kuidas kasutada ära Rooney ja Kane'i potentsiaal?

Samas on ka selge, et päris sama koondis eile Slovakkias väljakule ei astunud - milliseid muudatusi seni peamiselt Inglismaa teise kümne tiime juhendanud Allardyce napi pooleteise kuuga sisse on jõudnud tuua? Üks esimesi ja selgemaid muudatusi võrreldes EMiga oli loomulikult fakt, et tipuründaja Harry Kane'i asemel lahendas nurgalööke Wayne Rooney ja selle loogika vastu on ka raske vaielda.

Küll on Kane-Rooney duo mängusisene kasutamine see, mis nii kohtumise ajal kui pärast seda palju küsimusi tekitas. Kui eelnevalt vihjas Allardyce, et kapten Rooney saab koondises taas ründavama rolli, siis esimese 45 minuti jooksul käis Manchester Unitedi mängumees korduvalt palli küsimas keskpoolkaitsjate taga või koguni keskkaitsjatega samal joonel. Sellest tulenevalt jäi tema panus värava ees minimaalseks, kaasa ei aidanud ka mitmed ebaõnnestunud diagonaalsöödud.

Inglased hilist võiduväravat tähistamas

116. koondisemängu pidanud Rooney ise sellest suurt numbrit teha ei tahtnud, vihjates, et tema on oma rolliga rahvusmeeskonnas rahul. Eriti kummaline oli aga Allardyce'i mängujärgne sõnum, kui temalt kapteni positsiooni kohta uuriti: "Kes olen mina, et öelda Rooney'le, kus ta mängib? Tal on rahvusvahelisel tasemel palju rohkem kogemust kui minul."

Ühest küljest on Allardyce'i ausus kiiduväärt, kuid sellest enam tekitab antud tsitaat küsimusi kogenud treeneri autoriteedi osas. Inglastest vutifännid on selle sõnavõtu järel irooniliselt küsinud, et kes siis veel, kui mitte koondise peatreener, otsustab seda, kus tema mängijad platsil asetsevad?

Samuti tekib küsimus, mis võib koondises juhtuda siis, kui asjad väljakul üldse ei toimi ning mõnes kohtumises end ehk ootamatult kaotusseisust leitakse? Kas ka siis võib kapten (ja miks mitte ka mõni teine kogenum mängija) joosta parasjagu sinna, kuhu ta soovib ja ise paremaks peab? Ja "Big Samil" jääb üle vaid seda kõike kõrvalt jälgida, ise suuniseid andmata?

Guardiola, Mourinho, Wenger, Klopp, Conte, Pochettino...Allardyce?

Teisalt on suur küsimus ka see, kuidas saaks Inglismaa kõige efektiivsemalt ära kasutada oma ründepotentsiaali, mis neil Daniel Sturridge'i, Jamie Vardy ja Harry Kane'i näol kahtlemata olemas on. Nagu eilne näitas, siis üksiku ründajana võib edurivimees päris nähtamatuks jääda ja nii tegi Kane esimese pooltunni jooksul puuteid minimaalselt. Kadunud ründaja avaldas mõju ka kogu koondise mängupildile, esimene löök värava suunas tehti 39. minutil, raamide vahele lendas esimene pall 64. minutil, sedagi pikaks läinud tsenderdusest.

Lõpetuseks - muidugi on ühe mängu põhjal vara teha üleliia põhjapanevaid järeldusi, kuid omajagu küsimusi Allardyce'i debüüt siiski õhku viskas. Eeldades, et suuremaid probleeme neil teel finaalturniirile ei teki, on peatreeneril aega ka erinevaid ideid katsetada, kuid enne Venemaale sõitu tuleb tal läbi vaadata nii mõnigi tähtis faktor.

Siin vaid mõned näited neist: 1) Millises rollis oleks kapten Rooney meeskonnale kõige kasulikum? (kas Rooney üldse väärib ilmtingimata algkoosseisu kohta?) 2) Kuidas palikiigutamine ja mänguline üleolek ka reaalselt väravateks realiseerida? (nagu eilne tõestas, jääb üksik tipuründaja tihti liialt mängust välja), 3) Kuidas tekitada vankumatu autoriteet ja usaldus mängijate ees, keda klubides juhendavad igapäevaselt sellised mehed nagu Pep Guardiola, Jose Mourinho, Arsene Wenger, Jürgen Klopp, Antonio Conte ja Mauricio Pochettino?

Nagu näha, siis peamurdmist ja nuputamist Allardyce'il oma karjääri vastutusrikkaimal tööl jagub. Jõudu tööle, Sam - tead ju küll, et hoolimata ametlikest seisukohtadest, ootavad nii Inglismaa fännid kui meedia sinult 2018. aastal seda kõige kirkamat medalit.