Põhja-Korea - Portugal

Kohe kohtumise alguses oli näha, et korealased on tulnud mängu mängima teistsuguse plaaniga, kui päevi varem Brasiilia vastu, mõistagi oleks huvitav teada, mis oli selle põhjuseks ja Portugal oli ehk isegi pisut üllatunud ja mõnda aega rullusid rünnakud ühest väljaku otsast teise, kuni Portugal värava ära lõi.

Mänguliselt olid korealased esimesel poolajal sümpaatsed ja seda just siis, kui kohtumist vaadata tavahuvilise nurga alt, aga oli selge, et selliselt mängides nad kaua vastu ei pea.

Teisel poolajal juhtus see, mida oli oodata ja ma kujutan ette Elevandiluuranniku meeskonna pettumust, sest loota, et Põhja - Korea laseks endale teise samasuguse sauna kütta, ei ole reaalne, mis tähendab, et Aafrika meeskonna võimalus alagrupist edasi saada kukkus minimaalseks. Teisalt tähendab see muidugi, et Elevandiluurannik hakkab Põhja -Korea vastu mängima erilise innuga ja selline mäng peaks teatavat tüüpi vutihuvilistele rõõmu tegema.

Carlos Queirozi mängujärgse arvamusega - Portugalile oli taolist mängu väga vaja - ma siiski ei ühtiks, see oli lihtsalt hea tunne, mis teda mängu ajal - seda oli telepildist väga hästi näha - ja mängujärgselt valdas, Portugali koondise eesotsas ei ole mehel helgeid hetki eriti olnud, stressi ja pettumusi seda enam; viis, kuidas Põhja-Korea teist poolaega mängis, oli suurim kergemeelsus ja see mäng ei näidanud mitte midagi peale selle, et Portugalil on Põhja-Koreast palju parem jalgpallimeeskond ja see oli niigi teada.

Sellel mängul ei saa olema mitte mingit seost viimase vooru kohtumisega Portugali ja Brasiilia vahel ja portugallastel tuleb leida üles meeskondlik mäng, ainult see võib teda viia tulemusele tugevate vastaste üle - kui Queiroz pidas silmas, et egod ja individualistlik mänguviis said eile rahuldatud, siis ma arvan, et pigem aeti hammas verele - küllap panite teiegi tähele olukorda, mis eelnes Cristiano Ronaldo löödud väravale: mees võttis palli sisuliselt  läbimurde teinud kaasmängija jalalt, tõsi, kaaslane leppis sellega kiirust maha võttes, aga ega Portugali suguses meeskonnas ei ole Ronaldo ainukene täht ja oma arvates eriline inimene-jalgpallur, teised lihtsalt suudavad enda liigkõrget mina meeskonna huvides alla suruda, aga kas nad tahavad seda teha ka Ronaldo ego tõstmise nimel, on küsitav isegi siis, kui nad usaldavad Queirozi hoiakut, et nii on hea Portugalile.

Šveits - Tšiili 

Mäng algas sõna otseses mõttes kõva võitlusega ja küllap oli see põhjuseks, miks Behrami punase kaardi sai, lubatud piiri tunnetus kadus mehel kontaktide rägastikus lihtsalt ära.

Mõtlesin taas, et eurooplaste pragmaatiline edujanu ületab enamasti emotsionaalse mängutahte, lõuna-ameeriklastel on see aga enamasti vastupidi ja turniiri algfaasis on viimased peale jäänud, iseasi saab olema, kuidas läheb kohamängudes - jalgpalli arengu huvides olen emotsionaalsuse võidutsemise poolt, aga pigem nii ei lähe.

Tšiilist on mängujärgselt kahju, nad jätsid realiseerimata kõrge kuhja väravavõimalusi - tõsi, mäng võinuks jääda ka 1:1 - ja kuigi nad juhivad täiseduga alagruppi, vajavad nad viimasest mängust Hispaaniaga vähemalt viiki, sest isegi üheväravalise kaotuse korral jäävad nad juhul, kui Šveits võidab Honduurast kahe väravaga, grupis kolmandaks ja see ei tundu praegu õiglane.

Teisalt tähendab see, et Hispaania - Tšiili mängust tuleb mäng väljakukkumisele, sest mõlemal on võimalik edasi saada vaid juhul, kui Šveits vääratab Honduurase vastu, mis ei tundu reaalne ja kaalukas mäng on sellisel turniiril alati huvitav.

Hispaania - Honduuras 

Hispaania astus kõnealuses mängus turniiri esimese kohtumisega võrreldes sammu edasi, aga Honduuras on meeskond, kes mängib lihtsalt oma mängu, nii kuidas klass lubab, ja sügavale kaitsesse ei istu, seega ei pruugi mäng nendega kuigi heaks mõõdupuuks olla.

Hispaania on nüüd selg vastu seina - nad vajavad võitu Tšiili üle ja on väga keeruline arvata, kumma meeskonna mängule see suurema pitseri paneb; oletada võib, et alguses on ehk Tšiili suuremagi surve all, aga mida kauem mäng Hispaania eduta kulgeb, seda lihtsamaks Tšiilil läheb, võib oletada, et nad saavad rünnakul rohkesti ruumi väravalöömiseks, samas on kaks esimest mängu näidanud, et neil läheb värava saavutamiseks vaja palju väravavõimalusi, mis peaks andma Hispaaniale julguse ründamiseks.

Kuigi Villa on seni löönud Hispaania kõik väravad sellel turniiril, on tähtis asjaolu seegi, et Torres ei ole vormis ja küllap võib ka teiste turniiri alguseks vigastustega treeninguteltki eemal olnud mängijate kohta arvata, et väljalangemismängude alguseks ei pruugi nad veel vormis olla ja hiljem ei pruugi mänguvajadust enam tulla.

Üldiselt 

Olen sellel turniiril vaadanud Cristiano Ronaldot ja mitte ainult väljakul, vaid ka erinevatelt telekanalitelt näidatavatest reklaamidest ja mõelnud jalgpallitähe saatusele.

Kui keeruline on jääda kogu selles virvarris iseendaks, eriti kui sul on napil kooliharidust ja silmaringi, kui mõelda kasvõi näiteks poseerimistele, mida tal on tulnud teha seoses kõnealuse Nike reklaamiklipi valmistamisega või siis tunnetele, mis võivad tekkida Homer Simpsoni multifilmipartnerlust vaadates - mulle meenus kunagine kogemus Georgi Kinkladzega, kelle Manchester Citysse siirdumise järel teda paari nädala tagant külastades leidsin noormehe ikka ja jälle kerimas edasi-tagasi videolinti oma erakordse sooritusega ühes Premiere League mängus ja kuigi teadsin täpselt, mida teha ja hoolimata usaldusest minu vastu, ei õnnestunud mul teda ühegi kavalusega, mõistuse kaudu lähenemisest rääkimata, reaalsesse ellu tagasi tuua, asja tegi keerulisemaks kaasmängijatelt - ka liiga, mitte ainult klubi tasandi omade - kokaiinitarbimise äraõppimine ja ma andsin ühel hetkel alla, mul polnud lihtsalt võimalik talle Eesti jalgpalli arendamise kõrvalt lapsehoidjaks olla.

Mis Ronaldo puhul silma hakkab, on see, et ta on siiamaani lapstähe rollis, sellisena näeb teda Queirozki - kelle tugevaim külg just noorukite tippuviimine - ja mulle tundub, et nii võtavad teda kaasmängijadki, laps tahab palli saada ja nad annavad talle selle.

Nii vist maailma meistrivõistlustel kaugele ei jõua.