Aivar Pohlak: paavianidest inimlikult
Holland - Taani
See oli Euroopa jalgpallihuvilise jaoks harjumuspärane mäng, elav, rohkete liikumistega ja enam meeskondlik kui individuaalne.
Mõtlesin, et Taani on mänguliselt nagu Hollandi väikevend ja et sellisena on tal raske edu saavutada, vähemalt kõnealuses mängus - küllap on siit üht-teist kõrva taha panna Eestigi jalgpallikoondise arendamist silmas pidades.
Simon Poulseni omavärav oli küll õnnetus, aga plaanitud õnnetus - meest, kes end peaga mängus koduselt ei tunne, on ohtlik panna oma värava lähistele toimetama. Ka üks hilisem olukord kinnitas, et peamängu tehnika on oma karjääris rohkem ründefaasis väljaku ääre peal tegutsenud mehel kehvapoolne.
Sneijderi kaitsja kaudu latti läinud löök meenutas üks-ühele eelmise MM-finaalturniiri eelset Eesti - Taani maavõistlust, siis maandus Joel Lindpere sarnane sooritus Sörenseni selja taga, seekord olid taanlase näpud pallile lähemal, kui toona A. le Coq Arenal.
Mängu lõpus näitas Holland parimat kaitsemängu, mis võimalik - valdas kindlalt ja rahulikult palli ja väikevennale seda ei andnud, hoopis Kuyt kinnitas, et kaasamõtlemine ja keskendumine on igasuguse edu võti.
Hollandi koondise treeneritepingilt hakkas silmas Frank de Boeri kehakeel, mis korduvalt kõneles, nagu oleks tema peatreener.
Esimese mängu põhjal ütleksin, et Holland on pikaks ja edukaks turniiriks valmis.
Jaapan - Kamerun
Kui Eto´o oma meeskonna väljakule viis, tabasin tema näoilmest seal varemgi nähtud sümpaatse lihtsameelsuse ja mõtlesin, et ta on küll väga väga hea mängija, aga liidriks ei sobi ja kui talle veel ka mänguehitaja roll antakse, siis ei tule sellest midagi.
Nii ka läks, kamerunlastel on küll head mängijatüübid, aga need mehed on oma klubides täitnud siiski pigem rolle, kui olnud juhtivates ja ülesehitavates tähendustes eestvedajad ja selle taha jääb ilmselt ka suurem edu.
Jaapan oli distsiplineeritud ja hästi organiseeritud ja sellisena esimese mängu põhjal Lõuna - Koreast arengus sammukese maas.
Kui kogu valikgrupist kõnelda, siis on Holland ilmselt soosik ja ülejäänud kolm võivad kõik mängida teisele kohale, esimese mänguvooru põhjal arvan-pelgan, et Jaapan võib isegi taanlastest ettepoole platseeruda.Itaalia - Paraguay
Algkoosseisu vaadates mõtlesin, et kaasaegse jalgpalli probleemid kummitavad ka Itaalia koondist - kui väravavaht ja keskkaitsepaar tulevad nii ebaedukast klubist kui Juventus ja sellest klubist alustab MM-i avamängus 5 meest, siis see on koondise jaoks suur probleem.
Tõsi, mängu käik kinnitas, et Lippi suudab vanakestest veel välja pigistada, Camoranesi tegi ilmselt hooaja parima mängu, see polnud küll tema parimate mängude tasemel, aga Itaalia liiga esituste põhjal oleks tal ilmselt tegu Eestigi koondisesse saamisega.
Pole halba ilma heata - Itaalia liiga kogemus, kergelt kukkuvad ründajad, on õpetanud nende kaitsjaid mängima oma kasti ümbruses ilma reegleid rikkumata, olles samal ajal kaitsetähenduses väga tihedad.
Ehk oleks pidanud seda juba varem märkima - Itaalia - Paraguay oli väga kõrgetasemeline mäng ja üllataja polnud mitte niivõrd Paraguay, kui Itaalia, kes pani küllap nihelema kõik, kes muidu Itaalia jalgpalli ei salli - mitte alati ei mängi taevasinised nii positiivset jalgpalli.
Ja küllap muutus de Rossi habe eestlase jaoks positiivseks lisaargumendiks, eriti kui seda võrrelda koondisse seekord mitte pääsenud Luca Toni vuntsijuppidega eelmisel EM-il, mis otsekui ütleksid itaalia aktsendiga r-i põristades: trust me, my friend.
Viis kuidas paraguailased poolajapausile läksid, kõneleb meeskonna vaimsest ühtsusest, mis tippmeeskondade juures mitte liiga sage külaline, küllap see ühtsus aitas neil ära kannatada ka Itaalia suure surve ja esimesest oma võimalusest juhtima minna; suur pidi olema ka eneseusk üritada lõpuni võitu ja mitte jääda hoidma kinni ühest punktist.
Üldisest
Kui Tarmo Tiisler MM-i avamängus vuvuzelade algsest tähendusest kõneles - see riistapuu olevat mõeldud välja paavianide tõrjumiseks ja osutunud liigagi efektiivseks, paavianid hakanud tõrjevahendi mõjul koguni surema - hakkasin mõtlema inimese arengust, ärevusest ja paanikast, tänapäevastest ohusignaalidest, inimeste reaktsioonidest neile ja antidepressantidest, millega ärevus kui ohureaktsioon kõrvaldatakse.
Kuulates üha ja üha suurenevat kriitikat selle riistapuu kasutamise kohta ja püüdes isegi jälgida taustalt kostvat suminat - tunnistan, et mängule keskendununa ei märka ma seda sugugi - tegin kõned mõnele sõbrale ja jõudsin järeldusele, et neid, kes keskendunud jalgpallile ja süvenenud sellesse, ei sega vuvuzelaheli sugugi.
Mõistagi on vuvuzelade peamised kriitikud eurooplased ja ma läksin pisut ärevaks, kui taipasin - kui vuvuzela hääl meid selliselt häirib, siis oleme oma vaimselt seisundilt paavianile lähemal kui aafriklased ja küllap tasub selle järelduse peale sügavamaltki mõelda.
Arusaadavalt olen ma sama meelt Sepp Blatteriga - las jääda aafriklastele nende MM ja vuvuzelad, kuigi ma pole päris kindel, kas Blatteril õnnestub lõpuni endaks jääda - kui eurooplasest tarbija televiisori ees rahulikult istuda ei suuda, teeb see telekompaniid ärevaks ja neile juba antidepressante ei anna.
