Aivar Pohlak: MM – töö või hobi?
Uruguay - Mehhiko
Esimese poolajaga sai selgeks, et Uruguay mängib MM-il väga selge plaaniga - alustab rahulikult, ettevaatlikult ja keskendunult, oma võimalust otsides ja seda realiseerides, igas mängus on alguses olnud kerge initsiatiiv vastasel - hakkasin mõtlema, et uruguailastel võib olla asja vähemalt poolfinaali.
Teist poolaega võeti rahulikult, mida lõpu poole, seda enam tuure langetades mängiti ja ma mõtlesin, et kui Lõuna-Aafrika Vabariik oleks Prantsusmaa vastu 4:0 ees olnud, siis võinuks Mehhiko vabalt viigistada.
Märkimist väärib, et Uruguay ei lasknud endale alagrupimängudes ühtegi väravat lüüa - Holland, Portugal ja Tšiili on suutnud sama kahest mängust.
Lõuna-Aafrika Vabariik - Prantsusmaa
Enne mängu pidasin Lõuna-Aafrika Vabariigi või Prantsusmaa suure võidu võimalust ehk siis ühe või teise edasipääsu ebareaalseks - LAV-i jaoks oli viimane kohtumine põhimõtteliselt tähtis ja prantslastel oli jamasid nii palju, et hävitav kaotus tundunuks võrduvat riigi kadumisega maailmakaardilt, mis pole võimalik.
Nii läkski, kodumeeskond sai kiiresti 2:0 ette ja isegi kui sel hetkel tundus, et ime võib juhtuda, võtsid prantslased ennast kokku ja esimese värava löömise ajal oli Khumalo küll kaitsjal selgelt seljas ja seal võis käsigi olla, ja mulle tuli meelde, mida olin mõelnud mängu vilistanud Kolumbia kohtuniku esimese vilepartii ajal - mida peaks tähendama see, et tegu on sellise riigi teise põlvkonna kohtunikuga, mõistagi püüdsin mitte unustada, et olen eurooplane, mis tähendab, et see kõik võib ka minu väljamõeldis olla.
Võimalik, et Lõuna - Aafrika Vabariik on MM-i kõigi aegade nõrgim kodumeeskond, aga seda ei pea pahaks panema, neli punkti ja väravate vahega alagrupis kolmandaks jäämine pole häbiasi, küllap varjutas selle grupi tegemisi ka prantslaste revolutsioonimeelsus - tänapäeva jalgpallis on üliharuldane, et nii treeneri kui kõrgelt makstud tähtedega suhtlejana täielikult ebaõnnestunud peatreeneril lastakse vankriga nii kapitaalselt kraavi sõita.
Argentina - Kreeka
Kreeka rivistas taha viiemehelise kaitseliini ja kui nad oma võimaluse teise poolaja alguses oleksid ära löönud, siis võinuks korduda ühe mängu raames see, mis juhtus terve turniiri jooksul siis, kui nad Portugalis Euroopa meistriks tulid.
Argentina manööverdab kõvasti koosseisuga, aga kolmest mängust saavutatud kolm võitu peaksid tähendama, et sellise tegevusega sageli kaasnevaid tagasilööke on õnnestunud vältida, kuid kaitses ei ole nad kindlad olnud ja see asjaolu ei luba neile esialgu tiitlit pakkuda.
Lõuna-Korea - Nigeeria
Mängus oli palju võimalusi, kord oli peal üks, kord teine ja Yakubul õnnestus 1:2 kaotusseisust möödalöök, mille sarnast korrata päris keeruline, enam tühjemat väravat ja mugavamat söötu annab saada.
Tundub, et sellise lõpu, kus viimase hetkeni mitmel meeskonnal edasipääsuvõimalus, saavad turniiril mitu alagruppi - eile piisanuks Nigeerial edasipääsuks 3:2 võidust, 2:2 viik aga andis eelise lõunakorealastele ja küllap nad väärisid seda eelneva turniiri käiguga vastasest enam.
Huvitav oleks teada, kui kaua läheb Aafrika meeskondadel aega, kuni neil õnnestub oma potentsiaal realiseerida või ei juhtugi seda kunagi ja jalgpalliringkondades meenutatakse aega, mil maailma meistrivõistluste finaalturniiril osalejate arvu suurendati 24-lt 32-le ja lisatakse, et Euroopal oli enne ja on ka nüüd 14 kohta ja et Aafrikast pääseb lõppvõistlusele üks võistkond rohkem kui Lõuna-Ameerikast.
Üldiselt
Palju kõneldakse seekordsetel maailma meistrivõistlustel probleemidest: tipp-proffide väsimusest, Euroopa meeskondade kehvast mängust viitega prantslastele ja inglastele, pisut ka itaallastele.
Tõsi, selliseid või sarnaseid jutte on olnud igal turniiril, huvitav on aga märkida, et samadest klubidest tulevad mängijad on erinevates koondistes erinevas hoos ja et pea kõik lõuna-ameeriklased on vormis ja tahavad mängida, mis viib vägisi mõtte erinevale emotsionaalsusele ja võimele ennast teostada ka n.ö. ametliku tööpäeva - loe tööaasta - lõppemise järel.
Turniiri lõppedes oleme targemad, aga miskipärast ei taha uskuda, et Itaalia seekord maailmameistriks tuleb või Inglismaa - siis saaks taas kõnelda ratsionaalsusest ja targast jõu kulutamisest.
