Aivar Pohlak: kaotajale jääb vaid vaikus
Mäng algas täpselt nii nagu pidi või veelgi paljuütlevamal moel - Luis Fabiano tõi teise Hollandi keskkaitsja tolle valvatavast kaitsetsoonist välja - mees kõhkles küll veidi territooriumit maha jättes, kuid sellest piisas - Robinho jooksis Arjen Robbeni pealt sisse - oodatult ei tulnud hollandlane kohe temaga kaasa - ja oligi 1:0.
Õigupoolest võib ainult imestada, et sellises mängus on võimalik nii lihtsalt värav lüüa, kätteõpitud kombinatsioonist nagu korvpallis - olen veendunud, et see tõesti niiviisi oli, seda kinnitab ka väravale eelnenud soodsat lähtepositsiooni otsiv palliveeretamine.
Võib arvata, et sisimas imestasid brasiillasedki või kui täpsem olla, siis mitte ei imestanud, vaid võtsid seda kõike kinnitusena loomulikule asjade käigule nii selle mängu mõttes, kui ka teel maailmameistritiitlile, tuleb lihtsalt see ja veel kaks mängu ära mängida ja karikas pea kohale tõsta.
Stekelenburg hoidis esimesel poolajal Hollandi lootusi elus, sest kaks või koguni kolm väravat olnuks enne vaheaega loomulik - hollandlased olid küll keskendunud ja püüdsid, ka Robben, kuigi tema puhul tähendas keskendatus esimesel poolajal endisest suuremat oma nimel tegutsemist, aga brasiillased valvasid mehe vasakut jalga hoolega ja ma mõtlesin, et õigupoolest pole ime, et nii Chelsea kui ka Real Madrid mehest loobusid, nagu seegi, et ta Bayernis mängib - van Gaal on varemgi probleemseid tüüpe liikuma saanud - esimese hooga meenub näiteks Patrick Kluivert.
Ja kuigi teisel poolajal üldpilt esialgu ei muutunud - Brasiilia juhtis ja suunas mängu - oli hollandlaste mängus näha uusi jooni: Robben andis söötu ja Sneijder pääses tänu sellele rohkem pildile, need kaks meest annavad Hollandi mängus kokku justkui ühe terviku, mille jaotusest sõltub palju ehk siis, kui Robben tegutseb ise, siis pole Sneijderit üldse näha ja pole ime, et viigiväravale eelnenud olukorras andis palli Interi mehele just tema Bayernis mängiv kolleeg.
Samas tuli viik mitte hollandlaste meisterlikkusest, vaid brasiillaste lohakusest - enne mängu olin küsimusele, kas Hollandil on võimalus alistada Brasiilia korduvalt vastanud - jah, on, aga selleks peab Brasiilia mängima mingites olukordades ebatavaliselt kehvasti.
Tundub, et brasiillased taipasid peale neile löödud väravat äkitselt ja üheskoos, et nemadki on surelikud, see mõte painas neid veel siiski, kui Holland nurgalöögi järel juhtima läks, sest õigupoolest vaatasid brasiillased seda olukorda pea liikumatult kõrvalt.
Viigiseisul oli Brasiilial üks võimalus oma maailmameistriks tulemise usku ja teadmist ellu äratada, kuid Kaka eksis ehk enda lemmikpositsioonilt - mulle tundub, et loen tema käitumisest välja märke, et usk Jumalasse ja ellu suudab veel vaevu allutada staaristaatuse poolt kaasa toodud rahutuse ja närvilisuse - elu, mida ta elab, ei ole päriselt see, milleks ta sündinud ja kasvanud on - märkasin Tallinnaski, et ta otsib üksindust ja seda mitte staarilikul, vaid inimlikul, heapoisilikul moel, vajadusest vaadata oma sisemusse ja olla iseendaga, ehk on see põhjuseks ka jalgpallurisära mõningale tuhmumisele.
Kohtuniku jaoks oli see väga raske mäng, aga jaapanlane sai nii hästi hakkama kui võimalik - väiksemagi kontakti puhul visati pikali ja võimendati juhtunut, hollandlased tegid seda ehk isegi innukamalt, kui nende kolleegid, kellele see sugugi ei meeldinud ja kes - kui kirjeldatut provokatsioonina võtta - sellele ka reageerisid, mõistagi oli kõik see, eriti kaotusseisus, brasiillaste jaoks väga ebaharilik.
Tõepoolest - Brasiilia polnud vähimalgi moel valmis selleks, mis juhtus ja nende nägudel oli ahastus juba siis, kui veel olnuks võimalik mängu päästa - usun, et käiku läinud stsenaarium oli üks väheseid Hollandi võidule viinuid paljude vastupidiste kõrval, mõistagi teeb see nende teo vaid suuremaks.
Võrreldes varasemate kohtumistega suutis Holland lisada käigu või isegi kaks, veerandfinaali teine poolaeg oli nende selgelt parim mäng turniiril, lõpus kaotati küll ka pea, viimaste minutite rünnakute lahenduse järel õiendanuks oma ründajatega ka Navi Vutiseltsi meeskond.
Uruguay - Ghana
Enne mängu mõtlesin, et Suareze ja Forlani üksteist täiendavad head esitused on olnud Uruguay edu üheks võtmeks, sest üks mees oma meeskonda terve turniiri vedada ei suutnud ja peale mängu võisin tõdeda, et veerandfinaalis liitusid nende tähendused, küll erinevatel tasanditel - Forlan lõi viigivärava, Suarez päästis punast kaarti võttes mängu lisaaja lõpuhetkel - kui üks kahest teost jäänuks tegemata, oleksid uruguaylased praegu koduteel.
Esimesel poolajal jõudsin mõelda - ilmselt esimese veerandfinaali mõju all olles -, et mängu pinge pole ligikaudugi selline, nagu Brasiilia ja Hollandi vahelises kohtumises, aga lõpuks ajas jalgpallisaatus asja veel keerulisemaks - mõelge, mida pidi üle elama uruguay rahvas ja mida ghanalased ja nende poolehoidjad, ühed põlesid juba põrgutules, ometi avati hetke pärast paradiisi väravad ja teistega oli täpselt vastupidi - mäletan sarnast tunnet Viggo Jenseni peatreeneriks olemise aegsest Eesti - Andorra mängust, kui kääbusriiklased 88. minutil viigistasid - viik Andorraga olnuks üks Eesti läbi aegade kehvemaid tulemusi - ja Indrek Zelinski kolmandal lisaminutil võiduvärava lõi - see võit oli üks kõige suurema positiivse tunde andnutest, kui minu jalgpalliemotsioonide varalaekas sorida.
Kusjuures Uruguay jaoks ei kulgenud mäng nii, nagu nad harjunud olid - tavaliselt on nad alguses passinud, aga eile asusid kohe rünnakule ja Ghana ootas ja võttis seejärel initsiatiivi ehk siis Ghana oli mänguks paremini valmis.
Märkimist väärib ka Ghana avavärav esimese poolaja teisel lisaminutil - Uruguay ootas poolajavilet - ja penalti lisaaja teisel lisaminutil - Uruguay jaoks oli mäng juba läbi -, kui siia kõrvale panna ka lõuna-ameeriklaste kaheksandikfinaalkohtumise, mil nad andsid mängu täielikult lõuna-korealastele ja lasid viigistada, kuid suutsid mängu siiski võidukaks pöörata, siis tuleb teha järeldus, et uruguaylastel on olemas ebaharilik võime tuhast tõusmiseks.
Ghana suutis panna Uruguay nende senistest vastastest kõige suurema surve alla ja see väärib märkimist, aga mul on praegu siiski tunne, et sellest paarist tuli võitjana läbi tulevane neljanda koha meeskond, kuigi vabalt võib olla, et peale poolfinaale pean oma sõnu sööma, on ju tegelikult veel Hispaania ja Paraguay, aga enne mängu algust kõnelda on üks ja peale mängu lõppu teine asi - tänane Hollandi võit Brasiilia üle tõestas seda taas..
Üldiselt
Küllap olete minuga nõus, et väljalangemismängud on üksikute eranditega olnud väga põnevad ja heatasemelised ehk siis hoolimata sellest, et elu läheb päev-päevalt pragmaatilisemaks, suudab jalgpall pakkuda meile elamusi, mis ka kõige tuimema hinge üles äratavad ja südame põksuma panevad - see on märk, et oleme elus ja maailm pöörleb veel.
Rahvad nutavad - pean siingi silmas eilset mängupäeva ja seegi on märk, et elu kestab.
Tõsi, kaotajale jääb vaid vaikus, kuid see pole igavene, sest alati on võimalik pall keskringist uuesti lahti lüüa - seepärast on see mäng, muidu elu pea üks-ühele koopia, temast samal ajal ka nii erinev ja just sellepärast - igavese elu või uuestisünni võimaluse sümbolina - vajab teda sellessinatses maailmas iga rahvas.
