Aga kuidas Klavan unistuse poole liikus? Varakult, kõigest 18-aastasena laia ilma lennates tuli teha palju tööd ja kehtestada end karmis olelusvõitluses, aga vähemalt püsis Klavan pidevalt pildil. Sestap meenutame hoopis aega, kui praegune staar fööniksina Viljandist pealinna ja kohe ka Eesti koondisse pikeeris.

Pääses kohe suurde pilti

Klavan tegi Viljandi Tuleviku särgis meistriliiga debüüdi 16-aastasena. Hooaeg hiljem liikus ta FC Florasse, lõi pöörases debüütmängus TVMK-le vahetusmehena üliolulise värava ja juubeldas hiljem Eesti meistrina. Rahvusmeeskonnas olid tuleristsed saadud veel (nädal) varemgi kui Floras. Kiire ja konkreetne läbimurre kodukamaral tehtud, järgnes varsti Norra, siis Holland, siis Saksamaa ja nüüd Inglismaa.

Kui Ragnarit esimest korda nägin, oli kohe aru saada, et see vasak jalg, tehnika, kiirus ja mängu mõistmine on vähemalt Eestis erakordsed.

„Kui Ragnarit esimest korda nägin, oli kohe aru saada, et see vasak jalg, tehnika, kiirus ja mängu mõistmine on vähemalt Eestis erakordsed,” meenutab toonane koondise ja Flora peatreener Arno Pijpers.

Ta lappab 13 aasta taguseid märkmeid ja hüüatab: „Näe, siin ongi kirjas! Soovitasin teda kohe Amsterdami Ajaxi bossile Louis van Gaalile, kellega olin Hollandi liidus koos töötanud. Nad kutsusid ta turniirile Hispaaniasse, kus Ragnar mängis Ajaxi U-18 meeskonnas Danny Blindi käe all. Märk oli maas ja polnud ime, et van Gaal hiljem Ragnari AZ Alkmaari kutsus.”

Pijpers mäletab, et Floras ei tulnud Klavanil kohe kõik kui lepase reega. „Ta oli siiski väga noor ja tegi ka tõsiseid vigu. Mõnes olukorras, kus pidanuks olema resoluutne, jäi ta natuke naiivseks. Teda tuli treeningutel õigete sõnadega tagant utsitada, stabiilsust ja vaimujõudu polnud kohe piisavalt. Aga kogu protsess oli loomulik. Nii Viljandist Tallinna tulek kui ka järgmised sammud juhtusid õigel ajal. Erinevalt ühest teisest sama andekast Eesti mängijast – kelle nime ma ei taha öelda, aga kes võinuks jõuda sama kaugele – jaksas Ragnar olla kannatlik. Ta võttis endale aega ka õppimiseks ja eksimiseks. Ma ei tunne tema isa isiklikult, aga oli selge, et Ragnar sai kodunt kaasa igas mõttes hea kasvatuse ja hariduse.”

Supereeldustega priimus

Eesti koondise hilisem pealik Tarmo Rüütli teab Dzintar Klavanit märksa paremini – temagi soontes voolab mulgi veri. Toonase Tuleviku juhendajana oli ka Rüütlil Klavan juuniori laia ilma lennutamises oluline roll.

„Raku oli Dzintar Klavani poeg. Sellega ongi tegelikult kõik öeldud. Supereelduste ja -suhtumisega priimus,” ütleb Rüütli. „Ta oli juba 16-aastasena füüsiliselt piisavalt tugev, et meeste seas hakkama saada. See näitas paljutki – Tulevik oli siis tõsine sats, töötasime profirežiimil.”

Ka Rüütli andis tagasihoidliku panuse, et talent liiga vara pealinna ei lendaks. „Polnud vähimatki põhjust kiirustada. Ta sai Viljandis mängida, kooli lõpetada ja minna uude keskkonda, kui oli sportlikult valmis ja puudusid pidurdavad tegurid,” meenutab Rüütli.

Kunagisest andekast ja väledast vasakäärest on aastatega kasvanud kogenud keskkaitsja.

Lõpetuseks jõuame ringiga tagasi tänapäeva. Kunagisest andekast ja väledast vasakäärest on aastatega kasvanud kogenud keskkaitsja, keda on enda löögirusikasse vajanud sellised treeneri korüfeed nagu van Gaal ja Jürgen Klopp.

„Jalgpallis on välistatud, et selline sündmuste kulg saaks olla juhus. Neid, kes üldse silma ei jää või jäävad, aga langevad konkurentsist, on mitu korda rohkem,” rõhutab Pijpers. „Ma pole põrmugi üllatunud, kuhu Ragnar on välja jõudnud. Pole ka üllatunud, et ta on kasvanud keskkaitsjaks. Aga arvan siiski, et ka praegu oleks talle kõige sobilikum vasakkaitsja positsioon. Mulle lihtsalt tundub nii. Aga tema endaga pole ma seda arutanud.”

27 557 minutit mängukogemust on Ragnar

Klavanil eri välisklubides. Peaaegu pool sellest (12 353) pärineb Saksamaalt FC Augsburgist.

Ragnar Klavan on ainus Eesti jalgpallur, kes on mänginud Meistrite liigas. See juhtus 29. septembril

2009 kohtumises AZ Alkmaar – Liège’i Standard.