Jalgpallur ei avalda oma identiteeti. "Olen gei. Isegi selle välja kirjutamine selles kirjas on minu jaoks suur samm. Minu seksuaalsusest teavad vaid mu perekonnaliikmed ja valitud grupp sõpru. Ma ei ole valmis seda oma meeskonna või treeneriga jagama," ütles ta.

"Mis tunne on sedasi elada? Päevast päeva, see võib olla täielik õudusunenägu. Ning see mõjutab mu vaimset tervist üha rohkem. Tunnen end lõksus olevana ning ma kardan, et tõtt rääkides teen ma asjad ainult hullemaks."

"See on raske. Veedan nende kuttidega enamus oma elust ning me jalutame väljakule ühtse tiimina. Kuid miski mu sees ei lase mul tunnistada, mida ma tegelikult tunnen. Loodan siiralt, et ühel päeval ma suudan seda. Olen alates 19-aastasest peale teadnud, et olen gei," jätkas ta.

"Professionaalsete jalgpallurite ühing on öelnud, et nad on valmis mängijaid aitama kapist välja tulla, pakkuma nõustamist ja toetust, kui kellelgi seda vaja on. Kui mul on nõustamist vaja, võin ma selle endale iga kell broneerida. Mida mul jalgpallijuhtidelt vaja oleks, on see, et nad hariks fänne, mängijaid, treenereid, agente ja klubiomanikke. Kui ma selle sammu teen, tahan ma teada, et mind toetataks selle teekonna igal sammul. Hetkel mul pole seda tunnet. Soovin, et ei peaks oma elu sellisel moel elama. Kuid reaalsus on see, et meil on veel jalgpallis palju eelarvamusi."

Suurbritannias pole ükski professionaalne jalgpallur veel avalikult geiks või biks olemist tunnistanud.

Watfordi kapten Troy Deeney usub, et igas meeskonnas on siiski vähemalt üks selline olemas ning ärgitas neid kapist välja tulema. "Kui esimene välja tuleb, järgnevad ka teised," arvas ta.