Tollal Hollandi kõrgliigas Groningenis pallinud van Dijk jäi pärast ühte liigamängu haigeks ning meeskond arvas, et tegu on gripi või mõne muu tavalise "külmetushaigusega". Paar päeva kodus istunud van Dijkil läksid ühel hetkel aga valud nii suureks, et ta pöördus haiglasse - seal ei leitud aga midagi konkreetset ning ta saadeti koju tagasi.

Groningeni toonase duubeltiimi peatreeneri Dick Lukkieni sõnul päästis noormehe elu tema ema. "Valu läks hullemaks ning ema tuli teda vaatama, kes sai aru, et asi võib olla tõsine. Ema viis ta teise haiglasse, kus tal diagnoositi kohe pimesoolepõletik, kõhukelmepõletik ja neeruinfektsioon," sõnas Lukkien.

Toona vaid 20-aastane jalgpallur heitis kohe operatsioonilauale ning pidi seetõttu hooaja viimased kaks kuud vahele jätma, kuid halvemal juhul oleks asi võinud lõppeda sootuks kurvemalt.

"Kui ta klubi juurde naasis, oli suurest mehest saanud kokku tõmbunud ja pisut arglik poiss. Õnneks taastus ta kiirelt," meenutas Lukkien.

Van Dijk ise mäletab aega väga hirmsana. "Ärkasin üles ja nägin ainult seda, kuidas minust erinevad voolikud välja tulid. Mu keha oli katki, ma ei saanud midagi teha. Arutasime emaga erinevaid võimalusi ning ühel hetkel allkirjastasin ühe paberi, mis oli sisuliselt testament. Kui oleksin surnud, oleks suur osa mu teenistusest läinud emale. Keegi ei tahtnud sellest rääkida, aga pidime selle ära tegema."