„All or Nothingi” nime all on Amazon Prime varem välja andnud mitmeid sarnaseid sarju erinevatest suurtest spordivõistkondadest: seni on peamiselt keskendutud ameerika jalgpallile, aga sel suvel ilmus samasugune seriaal ka Uus-Meremaa ragbikoondisest. Eestlasest spordisõbra jaoks on Manchester City aga kindlasti neist kõige kodusem ja tuttavam. Kohe esimeses episoodis on City vastu vilksamisi näha mängimas näiteks ka Ragnar Klavanit.

Kogu kaheksa episoodi vältel on keskseks tegelaseks mõistagi City peatreener Pep Guardiola. 47-aastasest katalaanist maalitakse doksarja jooksul ette pilt kui sisuliselt „hullust geeniusest” - tema rõhku pisidetailidele, intensiivsust ja nõudmisi vaadates võib lihtsalt suu lahti vajuda. Kohe esimese episoodi alguses näidatakse klippi sellest, kuidas Guardiola poolajal mängus Arsenaliga midagi tablool näitab, seejärel jänese kombel mööda riietusruumi ringi hüppab ning samal ajal suust sõnumeid tulistab. Kõik see käib umbes kolme-nelja sekundi jooksul, kuid võtab selle sajandi ühe edukaima jalgpallitreeneri olemuse hästi kokku. Kohati jääb tunne, nagu ta teaks ise tegelikult nii palju, aga ei suuda seda infot lihtsalt arusaadaval kujul mängijateni viia.

Samuti oli huvitav näha seda, kuidas Guardiola hooaja lõpus, kui tiitel oli juba kindlustatud, meeskonda edasi pingutama motiveeris. Kui avalikkuse ees kipuvad treenerid sageli sellistest asjadest rääkides tagasihoidlikuks jääma, siis klipid tiimi koosolekutelt näitasid, et Guardiola oli teadlik igast rekordist, igast saavutusest, milleni Cityl veel võimalik jõuda oli ning ta pidas neid oluliseks. Näha sai ka seda, kuidas ta enda panust tänapäeva jalgpalli alahindama ei kipu: ühes klipis teatas ta uhkelt, kuidas suutis Barcelona peatreenerina oma revolutsioonilise mängustiiliga jalgpalli „ära lõhkuda”.

Manchester City kõige sümpaatsema tegelasena kerkis kindlasti esile aga kapten Vincent Kompany, kellest jäi tõesti mulje kui targast, tasakaalukast ja heast inimesest. Lõbusad kaadrid saadi sellest, kuidas Kompany City tiitlivõidu jaoks otsustavaks kujunenud mängu koos oma Unitedi fännist äiaga vaatas – City jaoks kindlustas Premier League’i tiitli lõpuks Manchester Unitedi 0:1 kaotus West Bromile.

Mängijate olmeelu näidati tegelikult vähevõitu ning keskenduti riietusruumijuttudele, Ühe nukravõitu erandina käidi külas ründajal Sergio Agüerol, kes rääkis, kuidas ta Manchesteris üksi elab ning kuidas tema poeg tal vaid üheks nädalaks kuus külas käib. Uhke suure kodukino juures teatas Agüero, et ei saa õudusfilme vaadata, kuna on kodus pidevalt üksi ning hakkaks muidu kartma. Profijalgpalluri elu varjupooled, mis teha.

Mitu olulist hetke jäid paraku välja

Aeg-ajalt tekkis aga paratamatult tunne, et osa hooaja võtmesündmustest või huvitavamatest seikadest jäeti sarjast sihilikult välja, võimalik, et klubi nõudmisel. Peamiselt pean siin silmas näiteks sügisest kohtumist Manchester Unitediga, mille City Old Traffordil võitis ning mille järel tiimide vahel staadioni siseruumides parajaks mürgliks läks. Teatavasti olevat Jose Mourinho matši järel City riietusruumi tulnud ning vastaseid nende „liiga valju” tähistamise pärast noominud, seejärel olevat aga City mängijad teda veepudelite ja piimaga (!) loopima hakanud, misjärel ka Unitedi mängijad tülisse sekkusid. Mürglis olevat City abitreener Mikel Arteta isegi peahaava saanud, enne kui turvamehed kaks leeri lahutasid.

Olen aru saanud, et seda olukorda ei saanudki võttegrupp filmida, kuna United ei lubanud oma staadionil neid siseruumidesse, ent kummaline oli ka sedavõrd märgilist sündmust seriaalis totaalselt ignoreerida. Legendaarsetest kaadritest City riietusruumi marssinud ja seejärel piimaga üle kallatud Mourinhost jäädi küll ilma, aga selle asemel oleksid võinud mõned mehed ju kas või oma versiooni juhtunust rääkida või näidata seda, kuidas Arteta pead ravitakse... aga tuhkagi.

Kuigi sarja tutvustustes rõhutatakse korduvalt, et tagasi ei hoita ning kõik saladused paljastatakse, ei avaldata tegelikult taktikalises mõttes palju. Guardiola taktikatahvel on küll pidevalt pildis, kuid midagi väga märgilist lõpuks eetrisse ei lasta. Saati räägib katalaanist peatreener sedavõrd kiiresti ja segaselt, et tavainimesel on sellest väga keeruline üldse aru saada.

Kinni olid kaetud ka huvitavad nimed klubi juhtkonna koosolekuruumis, kus jaanuarikuiseid üleminekuid arutati. Huvitav oleks olnud näha, kes tegelikult City soovinimekirjas olid - ekraanil oli näha, et seal oli tegelikult kaks-kolm nime, mis olid aga hiljem hägustatud.

Et mitte teenimatult negatiivset maiku jätta, siis tasub üle rõhutada: hoolimata mõnest nurinast oli tegelikult tegu tõeliselt väärt vaatamisega ning mitte ainult City fännide jaoks, vaid kõigi jalgpallisõprade jaoks. (Kel Amazon Prime’i ei ole, saab seda 30 päeva tasuta proovida.) Kokku kuue ja poole tunni mahus põnevat materjali!