Tulpidemaa saalijalgpall: erksad värvid hallil taustal
Alustame oma lugu sellest, et Madalmaad avaldasid suurt mõju Euroopa ja maailma minijalgpalli arengule, viies esimestena läbi oma rahvusliku meistrivõistluse 1968. aastal, samuti võõrustades esimest maailmameistrivõistlust 1989. aastal. Teine koht selles võistluses sai Hollandi koondise peamiseks saavutuseks selle ajaloos. Finaal kaotati ju brasiillastele endile, kellel oli ükskõik mida, kelle vastu ja millise kattega väljakul jalgadega ning palliga mängida. Euroopa meistrivõistlustel aga näitas Madalmaade koondis parimat tulemust 1999. aastal, tulles neljandale kohale. Üleüldse võib 1990. aastate lõppu lugeda Hollandi saalijalgpalli kõige eredamaks õitsenguajaks. Ning kui klubid ei ole Euroopa areenil millegi erilisega silma paistnud, siis on koondis regulaarselt favoriite nüpeldanud erinevatel tribüünidel. Mainitud 1999. aastal Euroopa meistrivõistlusel Hispaanias Granadas pääsesid hollandlased poolfinaali, milles lõid Venemaa koondise (kes tuli meistriks) väravatesse lausa 6 palli. Tõsi, mööda lasid 9 palli, ent Eremenkoga eesotsas töötava „masina“ vastu ei saanud isegi hispaanlased koduseinte vahel.
Tolle oranži koondise liidriteks olid juba mitmendat aastat Edwin Grünholz, Patrick Langenhosen ja väravavaht Carl Wenzel. Grünholzist võib muuseas tunde rääkida: teist sellist jalgpallurit säärase tehnilise arsenaliga, väljaku nägemisega ja saalijalgpalli rütmitunnetusega neil aastatel Euroopas lihtsalt ei leidunud. Oleme juba rääkinud „õlleturniiridest“ Belgias, kuhu Fordi korporatsiooni korraldajad kutsusid sadu meeskondi erinevatest riikidest. Just seal saatis Grünholz imesid korda, meelitades väljaku ümbrusesse oma meisterlikkuse kummardajate horde. Kahjuks lõpetasid erksad Hollandi staarmängijad oma karjääri ja rahvuskoondis läks põhja. Uue sajandi alguses – ei ühtegi pääsemist maailma ja Euroopa meistrivõistluste finaalkvartettidesse. Suures osas on see seotud sellega, et nagu ka Belgias, tulvas Hollandi klubidesse noori sisserändajaid, kelle jaoks saalijalgpall ei olnud professionaalne spordiala, vaid vahend oma tehnilise varustuse väljendamiseks, et liigutada oma isikliku karjääri edasi suures jalgpallis. Kuid see on juba hoopis teine jutt.
Mis puudutab tänapäeva, siis tuli Hollandi meistriks eelmisel hooajal Hovocubo Horni linnast, mis asub riigi põhjaosas. Play-off-finaalseerias kuni kahe võiduni oli Hovocubo kahel korral tugevam klubist De Hommel. Esimeses mängus võitis Hovocubo 2 : 1, teises mängus aga pärast viiki 6 : 6 põhiajal selgus kõik penaltiseerias. Huvitav, et Hovocubo võitis Hollandi meistrivõistluse 33 aasta möödudes, üleüldse aga asutati see klubi juba 1966. aastal võrkpalliklubina ja alles hiljem hakkas see saalijalgpalli viljelema, võites riigi meistrivõistlused aastatel 1972 ja 1976.
Hollandlaste auks, kelle jooksev meistrivõistlus oli peatatud veel kuni 10. oktoobrini koroonaviiruse pandeemia tõttu, pääses Hovocubo Meistrite liiga 1/16-finaali 2020/21 hooajal. Eelvoorus Norras Trondheimis klaaris Madalmaade meister üsna julmalt arved kohaliku Utleiraga – 11 : 0. Kuid järgmine voor saab Hovocubo jaoks tõenäoliselt viimaseks, kuna loosi tahtel sattus hollandlastele vastaseks Euroopa üks tugevamaid meeskondi – Inter.
