Saalijalgpalli mängitakse Rootsis üsna ammusest ajast, ehkki peamiselt loetakse avastardiks aastat 2006, mil Rootsi Jalgpalliliit korraldas esimest korda rahvuslikud meistrivõistlused. Tol aastal said Rootsi meistriteks meeste seas Skövde mängijad ja naiste seas Örebro mängijad. Oli naiivne arvata, et rahvuslike esivõistluste tekkimisega tulevad uue spordialaga kohe kaasa fännide massid – avalik arvamus saalijalgpalli kohta ei muutunud. Paljud võtsid seda kui järjekordset jalgpalli eriversiooni, püüdmata isegi süveneda reeglite võtmeerinevustesse. Ehkki meistrivõistluste käivitamisega tekkis väike entusiastide rühm, mis pidas Rootsis saalijalgpalli eest otsesõnu lahingut. Nende usina töö tulemusena tunnistati saalijalgpall päris spordialaks – aina vähem inimesi suhtus sellesse jätkuvalt kui jalgpalli eriliiki lumise perioodi ajaks või kui hobisse. Möödusid aastad ja huvi saalijalgpalli vastu riigis järk-järgult kasvas.

Üheks põnevaimaks faktiks, mis puudutab Rootsi saalijalgpalli, on suur arv ametlikult registreeritud mängijaid. Näiteks 2018. aastal oli registreeritud 183 290 mängijat vanuses alates 15 eluaastat ja vanemad, kusjuures nendest 54 957 olid naised, mis tähendab, et sooline proportsioon on umbes kaks kolmandikku mehi ja kolmandik naisi. Võrdlusena võib tuua, et järgmisel aastal oli registreeritud juba 362 282 mängijat, nendest 94 669 naised. Oluliseks faktoriks sportlaste registreerimisel on see, et Rootsi Jalgpalliliidu väljastatav saalijalgpallilitsents on avatud ka suurele jalgpallile. Seega kasutavad enamik klubisid seda võimalust, et taotleda suure jalgpalli mängijatele litsentsi rahvakarika turniiril ja isegi riigi meistrivõistlusel osalemiseks.

Siinkohal on oluline märkida, et Rootsi meistrivõistlused rahvuslikul tasemel ei toimu ainult profitaseme meeskondade jaoks. Rootsi Jalgpalliliit korraldab meistrivõistlusi ka U-15 ja U-17 meeskondadele, nii poistele kui ka tüdrukutele! Noorte play-off-meistrivõistlustel mängitakse kohalikul tasemel, selgitades välja oma piirkonna tugevamad, enne kvalifitseerumist poolfinaali, mida korraldatakse nädalavahetustel eelnevalt määratud kohas. Seejuures kantakse mänge üle online-režiimis.

Kahtlemata võib öelda, et selline saalijalgpalli registreerunud mängijate arv on mingil moel sohitegemine, kuivõrd jalgpalliklubid kannavad sportlasi nimekirja automaatselt.

Sellele vaatamata räägivad Rootsi Jalgpalliliidu viimased tegevused sellest, et liit suhtub saalijalgpalli väga tõsiselt: avatakse üha rohkem spetsialiseeritud koole, viiakse läbi erinevaid turniire väiksematele lastele – näiteks hiljuti korraldati rahvuslik võistlus kolm korda kolm formaadis väiksemat mõõtu väljakul. Enamikus Rootsi piirkondades korraldatakse talvel saalijalgpalli meistrivõistlusi, nii juunioride kui ka vanemas eas mängijate jaoks. See on põhjuseks, miks klubid viivad läbi veel rohkem saalijalgpallitreeninguid ja nüüd on mängijatel võimalus mängida regulaarselt. Varem polnud klubidel lihtsalt vajadust alaliseks treenimiseks, kuid nüüd, kui treeningud toimuvad iga nädal, on meeskonnad sunnitud talvel oma oskuste arendamiseks saali kolima.

Erinevate liigade ja turniiride loomine noorte ning täiskasvanute meeskondadele, taristu parendamine ja palju muud sai tõhusaks sammuks saalijalgpalli populaarsuse suurendamisel Rootsis. Kuid mistahes areng ei ole võimalik ilma kvaliteetse professionaalse liigata. Lõppkokkuvõttes loodi aastal 2014 Rootsi kõrgliiga, mis algselt koosnes kahest grupist (Lõuna ja Põhja) ja milles seisid play-off'is vastakuti kummagi poole kaks parimat meeskonda. Alates hooajast 2018/19 liigat reformiti ja kõik meeskonnad liideti. Kõik osalevad meistrivõistlustel, pärast mida stardib play-off. Play-off'i võitja tunnistatakse Rootsi meistriks ja ta saab pääsme Meistrite Liigasse. Mis puudutab naisi, siis naiste profiliiga asutati 2017. aastal ja see hakkas kandma Piirkondliku Saalijalgpalli Liiga nime. Nagu nimigi ütleb, koosneb see mitmest piirkondlikust grupist. Esimesel hooajal oli seitse piirkondlikku gruppi, mis koondati järgmisest hooajast kolmeks grupiks. Rahvuslike profiliigade ja rahvuskoondiste olemasolu lõi Rootsi saalijalgpalli jaoks väga olulise baasi. Neid on võimalik kasutada mistahes liiki sporditurunduses: uute mängijate meelitamiseks, uute sponsoritehingute sõlmimiseks ja saalijalgpalli populaarsuse suurendamiseks tervikuna. Rahvusmeeskonna ja rahvaliiga olemasolu innustab noori sportlasi, loob huvi ning konkurentsi. Samal ajal võib seda kasutada ka spordifännide laiema auditooriumi haaramiseks.

Ilmselge, et kaugeltki mitte kõik ei saa saalijalgpallis või jalgpallis profimängijateks, kuid selleks, et elanikkond tegeleks spordiga mitmel tasemel, on väga oluline, et seda spordiala tunnustataks.

Ennatlik olnuks arvata, et saalijalgpall saab Rootsis ülipopulaarseks kõigest mõne aastaga, kuid „eraasjast avalikuni“ lähenemine demonstreerib näitlikult, kuidas on võimalik mitte üksnes panna fänne huvi tundma, vaid ka innustada neid spordiga tegelema. Aastakümnega tegi saalijalgpall Rootsis läbi teekonna alates mittetõsiseltvõetavast talvisest hobist kuni spordialani, mille mänge külastavad fännid, et toetada oma rahvuskoondist rahvusvahelisel areenil.

Valeri Tšumatšenko
Baltic Futsal Marketingi pressijuht