Massimo Bellarte: Itaalia saalijalgpall vajab tegusid


Massimo Bellarte: Itaalia saalijalgpall vajab tegusid
Baltic Futsal Marketing

Baltic Futsal Marketing jätkab maailma saalijalgpalli esinägude tutvustamist. Septembris tehti teatavaks Massimo Bellarte määramine Itaalia rahvuskoondise peatreeneriks. 42-aastasel spetsialistil on edukas töökogemus klubijalgpallis: ta on võitnud trofeesid Itaalias ja Belgias, nüüd seisab tema ees aga uus väljakutse. Meie kolleegid Futsal Focusest tegid temaga suure intervjuu, millest avaldame kõige huvipakkuvamad fragmendid.

Kohe pärast ametisse nimetamist andsite teada, et „käes on aeg julgeteks tegudeks“. Mida te sellega silmas pidasite?

Asi on selles, et eelmised Itaalia koondise tulemused on olnud paljude aastate jooksul Itaalia saalijalgpalli aeglase arengu tagajärg. Jah, me võitsime EURO 2003. ja 2014. aastal, kuid me ei kasutanus edu calcetto (saalijalgpalli nimetus Itaalias – BFM-i märkus) professionaalsuse kasvatamiseks Itaalias. Meil kõigil on vaja julgust, et võtta vastu otsuseid, mis võivad jätta pärandi Itaalia saalijalgpallile, et tulevikus oleks võimalik tagada spordiala õitseng.

Miks on teid hakatud filosoofiks kutsuma? Ja mida arvate sellest, et Itaalia ei kvalifitseerunud 2021. aasta saalijalgpalli maailmameistrivõistlustele?

Arvan, et minu hüüdnimi tuleneb sellest, et olen mõtleja, mitte lobiseja, ent kui hakkan saalijalgpallist rääkima, tahaksin ma kuulaja mõtteid otsesõnu leegiga sütitada. Kui Itaalia ei pääsenud 2021. aasta maailmameistrivõistlustele, tegin ettepaneku heita Itaalia saalijalgpallile pilk kõrvalt. Tuli välja, et rahvuskoondise ebaedu peegeldas tolle hetke saalijalgpalli olukorda riigis. Meil on palju tööd, alustades pisiasjadest, meil on vaja leida võimalus ühinemiseks ja hakata lahendama probleeme, mis, nagu me kõik teame, eksisteerivad, ning me ei saa enam neid ignoreerida.

Seotud lood:

Teie täisväärtuslik debüüt toimub detsembris, EURO 2022 kvalifikatsioonimängude ajal. Kas olete juba ettevalmistusi alustanud? Mida loodate saavutada parketil ja väljaspool seda?

Jah, minu debüüt toimub detsembris, kuid COVID-19 pandeemia tõttu pole ma kindel, et see toimub õigel ajal. Sellele vaatamata me valmistume. Kogume meeskonna kokku nendest, kes hakkavad võitlema ilmselge eesmärgi saavutamise nimel Itaalia rahvuskoondise jaoks – Euroopa meistrivõistlustele kvalifitseerumiseks. Soovin aidata kaasa saalijalgpalli arengule mistahes viisil, mida oskan: näiteks korraldada ümber laste ja noorte segment, samuti taastada Itaalia treenerite kooli maine.

Itaaliast väljaspool areneb saalijalgpall üle terve maailma. Sellele vaatamata teatas Inglismaa Jalgpalliliit hiljuti saalijalgpalli rahastuse kärpimisest, millele järgnes rahvusmeeskonna laiali saatmine. Mida mõtlesite, kui nendest uudistest kuulsite, ja kuidas see otsus mõjutab saalijalgpalli tervikuna?

Kahtlemata tegi see uudis mind kurvaks. Omal ajal tegin koostööd sealse treenerite grupiga, vahetades nendega teadmisi ja nautides arutelusid. Arvan, et Inglismaa oleks võinud olla maailma saalijalgpalli jaoks väga oluline riik. Kui Inglismaa saavutab eliittaseme, tõstab see spordiala maine usaldusväärsust kogu maailmas, selle ees avanevad uued ärivõimalused. Inglismaa saab oluliselt mõjutada kogu saalijalgpallimaailma ja saada eeskujuks teistele riikidele. Inglismaa Jalgpalliliidu otsus avaldab minu arvates hiiglaslikku mõju spordialale tervikuna. Saalijalgpall vajab selliseid riike nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, USA jne, et viia see suurepärane spordiala professionaalsele tasemele. Nende riikide toel pääseb saalijalgpall ärihuvide uuele tasemele, mis muudab spordiala edukaks meediatooteks, nagu see praegu naiste jalgpalli ja UFC näitel aset leiab.

Teil on 20-aastane töökogemus saalijalgpalli alal. Mida spordiala edasiseks arenguks teie arvates vajab?

Arvan, et oleme libedal teel, reklaamides saalijalgpalli kui tööriista jalgpallurite arengu jaoks. Mulle tundub, et kaotame seda tehes enda isikupära. Saalijalgpalli tuleb kasutada saalijalgpallurite arenguks. Peame investeerima meie spordile vundamendi rajamisse, et see oleks atraktiivne noorte mängijate silmis. Tuleb luua suur struktuur, mille iga osaline (mängijad, treenerid, juhid, fännid) saaks näha selgeid teeradu võimaluste ja arengu jaoks. Meil on palju tööd, kuid me peame seda ise tegema. Mitte selleks, et kedagi teiseks spordialaks ette valmistada, saalijalgpalli edendamine sel viisil on täiesti mõttetu. Soovin, et saalijalgpallitööstus, nagu ka jalgpalli oma, lõpetaksid sellise tegevuse. Te ei näe kunagi rulasõitjaid, kes edendavad oma spordiala selle nimel, et valmistada inimesi ette lainelauasõiduks, või vastupidi. Siis miks saalijalgpallitööstus teeb seda jalgpalli jaoks ja laseb jalgpallil teha sedasama? Arvan, et inimesed valivad kõige ilmselgema lahenduse ja kõige lihtsama viisi inimeste meie spordi juurde meelitamiseks, ning mõnes mõttes on see ka õige. Ent lõppkokkuvõttes tekitab see kahju selles vaates, kuidas inimesed meie spordiala tajuvad, tundmata selle vastu väärilist austust. Peame edendama saalijalgpalli tema enda, mitte jalgpalli jaoks.

Igor Smirnov