Edgars Tarakanovs: usu endasse ja sa pääsed Barcelonasse!
Üks kõige perspektiivikamaid Rezekne jalgpallureid, 2019. aasta Euroopa juunioride meistrivõistluste osaleja, 17-aastane Edgars Tarakanovs meenutas, kuidas tegi oma esimesi samme saalijalgpallis, jagas mõtteid Baltic Futsal League’i eelmise hooaja kohta ja rääkis meile oma spordiga seotud unistusest.
Kuidas alustasite oma teekonda saalijalgpallis? Miks valisite just selle spordiala?
Alustasin jalgpalli mängimist, kui olin kõigest viieaastane, seetõttu tuli sageli mängida lastega, kes olid minust kaks korda vanemad. Nad aitasid mind väga palju, sisuliselt õpetasid. Olen neile selle eest väga tänulik. Alustasin jalgpalliga Sažiksis. Kui sain kaheksaseks, rääkisid juba kõik ümberringi, et mul tasub hakata jalgpalliga professionaalsemalt tegelema, ja isa viis mind Rezeknesse. Ausalt öeldes ma tol hetkel isegi ei teadnud, mis on saalijalgpall. See haaras mind kohe ja loodan, et minu karjäär kulgeb ülesmäge.
Kahtlemata. Tarakanovsile on naelutatud mitte üksnes vastaste, vaid ka vaatajate pilgud, kellele teie mäng väga meeldib. Kas jälgite teiste saalijalgpalliklubide mänge peale Rezekne? Ehk on olemas lemmikklubi Euroopas?
Jaa, muidugi! Kõige sagedamini vaatan Hispaania meistrivõistlusi, eriti Barcelona mänge. Samuti jälgin saalijalgpalliliigasid Portugalis ja Venemaal. Mis puudutab lemmikklubi, siis selleks on vaieldamatult Barcelona. Sinna on koondunud kõrgeima klassi mängijad ja ootan kannatamatult UEFA meistrite liiga nelja finaali Barcelonas 9.−11. oktoobrini. Saab olema tuline lahing.
Kas suures jalgpallis elate ka Barcelonale kaasa? Kas jälgite jalgpalli tervikuna?
Jah, ma armastan jalgpalli! Kui on olemas pall, siis on juba huvitav! Ma tõepoolest elan Barcelonale ka jalgpallis kaasa. Paljuski tänu sellele, et seal mängib minu iidol Lionel Messi, ja ka üldiselt, mulle väga imponeerib kataloonlaste mängustiil.
Kõige meeldivam saalijalgpalliemotsioon, mida olete kogenud oma karjääri sellel etapil?
Küllap olen ma kõige uskumatumaid emotsioone kogenud Euroopa juunioride meistrivõistlustel, kui astusin välja Läti koondise eest. Esindada oma riiki sellisel turniiril on uskumatult lahe!
Osalesite vahetult Baltic Futsal League’i esimesel hooajal, jagage muljeid. Ehk meenub mõni eredam episood?
Esimene hooaeg osutus unustamatuks, kogesin väga palju emotsioone. Mul on keeruline meenutada mingit konkreetset episoodi, sest positiivseid hetki oli väga palju. Turniir kujunes suurepäraseks, eelkõige seetõttu, et see on rahvusvaheline – see on hindamatu kogemus. Soovin väga seal edaspidigi osaleda.
Koroonaviiruse pandeemia rikkus paljude jaoks möödunud suve, kuid teie mitte ainult ei osalenud Ghetto Footballi turniiril, vaid tulite ka selle võitjaks. Rääkige sellest veidi.
Jah, me võitsime turniiri meeskonnaga TEN. Seal mängisid koos minuga Nikita Jelagov, Toms Grislis ja Artjom Kozlovski. Meil õnnestus tulla võitjaks. Pärast võitu superfinaalis olime lihtsalt emotsioonidest tulvil, see oli unustamatu tunne. Soovitan kõigil vähemalt korra sellel turniiril osaleda.
Kas teil on mõni saalijalgpalliga seotud unistus?
Muidugi, tahaksin mängida välisriigi professionaalses klubis. Ideaalis soovin, et see oleks Barcelona.
Mis on noore sportlase elus kõige keerulisem?
Minu meelest on kõige raskem periood üleminekuiga. Kõige tähtsam on leida selline seltskond, mis ei kisu sind allapoole, vaid lükkab ülespoole. Ja muidugi, alati tuleb uskuda iseendasse, liikuda iga päev oma eesmärgi poole, siis õnnestub kõik kindlapeale!
Valery Chumachenko
Baltic Futsal Marketingi PR-juht
