Belgia tungis maailma saalijalgpalli supereliiti otse meie silme all: alates 2015. aastast troonib meeskond stabiilselt FIFA reitingutabelite esireas. Ning kui enne seostati belglaste edu Hollandi totaalse jalgpallikooli mõjutustega, siis praegune spurt on seotud eranditult eredate isiksustega, kelle nimed on kõigile teada. Eden Hazard, Kevin De Bruyne, Romelu Lukaku, Dries Mertens, Axel Witsel – see rünnakugrupp on võimeline purustama igasuguse kaitse tänu ebastandardsetele tegevustele, mis põhinevad saalijalgpalliteadmistel, kuivõrd kõik ülal loetletud tähtedest on läbinud suurepärase saalijalgpallikooli.

Belgia saalijalgpall tõusis ühena esimestest professionaalsele tasemele: mõni aasta pärast spordiala tekkimist Euroopas, juba 1980. aastate lõpus, hakati Belgias rahvuslikke meistrivõistlusi korraldama. Veelgi enam, riigi haridusamet lisas saalijalgpalli koolide kohustuslikku õppekavasse, eraettevõtetes aga peeti halvaks tooniks, kui nädalavahetustel mõnel rohkearvulistest turniiridest ei osaletud. Asi läks nii kaugele, et 1990. aastate lõpus hakkas Fordi Genki tehaste üksus korraldama igal aastal kahenädalast saalijalgpallimaratoni, kutsudes kokku profimeeskondi üle maailma. Selleks renditi kahte tohutu pindalaga maneeži, mis jagati mitmeks standardväljakuks. Väljakud ümbritseti kokkupandavate tribüünidega, suure hulga värvikirevate reklaamidega, muusika pandi mängima, vahutavaid jooke voolas ojadena ja vahetpidamata toimusid play-off-mängud sadade meeskondade osalusel. Finaalis mängisid täismajale brasiillased, hispaanlased, venelased ja… mõni Belgia meeskond, kes suutis paariks päevaks oma lipu alla maailmastaare meelitada. Selle tulemusena sündis Belgias staarmeeskond, mis sai 2000. aastate alguses üheks Euroopa saalijalgpalli liidriks. Action 21 Charleroi tekitas kõmu erinevatel rahvusvahelistel turniiridel kuni Meistrite liigani välja. Kui 2003. ja 2004. aasta finaalides andis meeskond alla, siis 2005. aastal tähistas terve Charleroi oma lemmikute võitu kõige vingemal Vana Maailma klubiturniiril. Just neil aastatel praktiseeris noor Witsel meeskonnaga saalijalgpalli nii päeval kui ööl, et pääseda jalgpallimaailmas esiritta.

Paradoksaalsel kombel ei ole aga Belgia saalijalgpalli rahvuskoondisel praegu suuri saavutusi ette näidata. Asi on selles, et mingist hetkest hakkasid belglased saalijalgpalli üksnes vaatemänguna võtma. Suur hulk tehnilises mõttes andekaid mängijaid Aafrika ja Lähis-Ida riikidest ujutas Belgia klubid üle. Nende arusaamad kaasaegsetest saalijalgpalli taktikatest ja strateegiatest on algstaadiumis. Kogu pallitrikkide tehnika juures ei suuda noored Belgia meistrid omandada näiteks õige kaitsetehnika oskusi. Kuid vaatajad on tsirkusenumbritest väljakul vaimustuses ja sellest noortele algajatele piisab. Nähtavasti peab mööduma veidi aega, et praegused saalijalgpallitegelased hakkaksid uuesti tahtma Euroopat vallutada.