KOMMENTAAR: Minu Real Madrid: 12 aastaga Glasgowst Lissabonini

Ma olin siis 19. Enda arvates tõeline jalgpallifänn, kes mõtles kogu aeg erinevatest tulemustest, koosseisudest ja kõige keskmes oli Real Madrid, keda kunagi 1998. aasta poolfinaalidest jubedalt toetama sai hakatud. Ilma ühegi ratsionaalse põhjuseta, see lihtsalt oli nii.

2002. aasta finaal peeti mu ema sünnipäeval. Hõivasin varakult teleka ja elasin härdunult 9. karikale kaasa. Natuke piinlik on nüüd, ausalt.

Sellest on 12 aastat möödas. Jalgpall on pelk meelelahutus ja sellised fännid, nagu ise toona oldud sai, tekitavad natuke piinlikkust. Aga võrreldes endaga on paljutki muutunud ka jalgpallis ja Real Madridis.

1.

Iker Casillase karjäär on imeline. Aastal 2000 tuli ta Meistrite liiga võitjaks, kui ta oli nii noor, et ei saanud trenni autoga sõita, vaid pidi tulema metrooga. 2002 finaal oli tema jaoks veelahe, kus mängu algul oli ta pingipoiss, aga mängus näidatud tõrjetega suutis Leverkuseni kinni lülitada ja dekaadiks esikindad enda kätte saada. Aastaid oli Iker Reali kindlaim mees, kuid mis oli ta Lissabonis, on juba teine lugu. Ilmselge enesekindluseprobleemiga mees, kes päästeti meeskonnakaaslaste poolt. Samas on ta Realile päästnud samamoodi mitu tiitlit. Seega endiselt aus kaup.

2.

Kas keegi suudaks tänapäeval uskuda, et maailma parimaks jalgpalluriks saamisel ei pea lööma hooajal 50+ väravat? Zidane tegi seda - ta oli mees, kes tuli välja finaalides ja otsustas asja ära. Tema ülepuusakas Glasgows oli üks Meistrite liiga finaali ajaloo ilusaimaid. See oli tema finaal. Ronaldo on statistiliselt võimsam, aga tal pole seda päris enda suurt finaali. Kuid tema õnneks võib ilmselt öelda, et veel pole seda finaali.

3.

Real kogus ka 2002 enda ridadesse jalgpalli parimaid poegi. Teeb seda ka praegu. Zidane, Figo on võrreldavad Ronaldo ja Bale'ga. Hispaania andekaimad olid samuti toona Realis. Ehk analoogia on olemas ja peamine on nüüd pasunat mitte lõhki puhuda, nagu see vana Real Ronaldo ja Beckhamiga tegi.

4.

Fernando Hierro oli aastaid Real Madridi tugitala, kuid korraga oli ta ikka sammu liiga aeglane või vales kohas. 2000. aasta tiitel kirjutatigi selle peale, et Hierro oli suuresti vigane ja ei saanud kaasa teha, mis tõi esile Aitor Karanka ja Ivan Helguera oskused. Ramost süüdistati samuti pidevalt meeskonna alt vedamises, aga katsu sa seda enam teha. 2002 juhtus samamoodi - karika tõstis pea kohale toona ikkagi Hierro. Räägiti siis, mis iganes.

5.

Kas kujutate ette, kui oluline oli toona jalgpall? Ükskõik milline mäng telekast oli, siis seda ka vaadati. Oli see kas Rosenborg vs Bayern või Aston Villa West Hami vastu. Striimidest ei osanud keegi und näha ja spordikanalist ei saanud eestis rääkida. Olid ajad, või mis?

6.

Ja Hispaania liigas madistasid kõrgete kohtade pärast Deportivo la Coruna ja Valencia. Seal kusagil hiilis vahepeal Real Zaragoza ja Mallorca. Ja siis tuli totaalne kahe valitsejaga periood. Kord Real peal ja Barca all, siis Barca peal ja Real all. Hispaania liiga kaotas sellega kohutavalt. Tõsi, mängijad on seal ju parimad, aga kes see ikka aastast aastasse tahab vaadata, et kuidas Barca või Real kellelegi seitse lööb. Loodetavasti jääb Atletico konkurensti ja tuleb kedagi teistki punti.

7.

Ja kui hea oli 2002. aastal Raul Gonzalez. Ja seda veel järgmisel aastalgi. Ent siis tuli kiire langus. Tõeline enda klubi ikoon, finaali väravalööja ja nii edasi. Kuna kogu Hispaania jalgpall on pigem valeründajatele üles ehitatud, siis mine tea, millal Realil üldse järgmine selline ründaja tuleb? Benzema seda küll ei ole ja ilmselt ei mahuks üks normaalse egoga ründaja Bale'i ja Ronaldo kõrvale äragi.

8.

2002. aasta tiitel viis toonase presidendi Florentino Perezi ajastu kiire languseni. Vaja oli veel suuremaid staare, veel paremaid särgimüüginumbreid, sest võlg muudkui pitsitas. Sealt edasi tuli 12 aastat põuda. Võlg pitsitab ju ka nüüd. Kas 2009. aastal ametisse tagasi valitud Perez on seekord targem?

9.

Vicente del Bosque ja Carlo Ancelotti on kohati sarnased, aga samas ka väga erinevad peatreenerid. Praegu on mõlemad silmini troonitud, aga 2002 oli del Bosque endine noortetreener, keda hinnati seepärast, et ta ei surunud riietusruumis enda ego peale. Hilisem karjäär näitas, et see variant töötab imeliselt. Ancelotti pole ka väga esiletükkiv peatreener praeguste poppide hullumeelsete Moirinhode, Simeonede ajastul. Aga töötab, lihtsalt töötab.

10.

Ja 12 aastat tagasi ostsin kõik päevalehed kokku ja lõikasin Meistrite liigast rääkivad lood välja. Need peaks siiani kusagil alles olema. Ja nüüd kirjutan ise. Vaat, kus aeg lendab.