KOMMENTAAR: Fantastiline finaal, kuid...
Eilne Meistrite Liiga finaal tõestas veelkord, et Wembley`le pääsesid sel aastal õiged meeskonnad. Tänavuse eurohooaja lõppvaatus oli tasavägine, sündmusterohke ja emotsionaalne. Kõik olnuks täiuslik, kui mängu kangelasteks poleks kerkinud Arjen Robben, Franck Ribery ja Mario Mandžukic.
Kuigi olen Dortmundile hoidnud 2010. aastast pöialt, siis nende kaotuses ma pettunud ei ole - Bayern vääris tiitlit sel aastal kõige enam. Kogu hooaja vältel on nii koduliigas kui kõrgeimas eurosarjas tõestatud, et see aasta kuulub neile. Pealegi olid nad neljast eelmisest aastast mänginud finaalis kolmel korral, kuid jäänud alati napilt kaotajateks. Aga Dortmund näitas eilse mänguga taaskord, et finaalipääs ei olnud kuidagi juhuslik.
Jalgpallis, kuid tegelikult kogu spordis hakkab süda tuksuma sümpaatsemate isiksuste ja meeskondade poolt. Just seetõttu pakkus Jupp Heynckesi võit suurt rahulolu - oli ju teada, et tegu on tema karjääri viimase võimalusega võita Saksamaa klubiga ihaldatud tiitel. Ainus "aga" eilse kohtumise juures oli see, et mängu tegi ära ebasümpaatne ründekolmik Ribery, Robben ja Mandžukic - unikaalsete mänguoskustega mehed, kelle käitumine (loe: peamiselt teesklemine) jätab tihti soovida.
Võtame kasvõi viimati nimetatu. Kui eilegi fantastilist näitlejakunsti demonstreerinud horvaat on avalikkuses välja öelnud, et röövis noorena poode ning tema iidoliteks on Ibrahimovic ja Balotelli, siis lihtsalt raske on tema tegutsemise üle rõõmu tunda. Muidugi on Ibrahimovici ja Balotelli näol tegemist imeliste mängumeestega, kellest just enesekindlus on teinud suured mängijad, aga iidol? Pole küll minu asi öelda, kes on kellegi eeskujud, aga kas mitte näiteks Pele, Cruyff või Zidane ei sobiks nii oma mängusisese kui -välise tegevusega paremini lemmikuteks? Pealegi on iidolid üldiselt inimese lapsepõlvekangelased, mitte 4 aastat nooremad kui ta ise (Balotelli võrdluses Mandžukiciga). Just seetõttu soovinuks, et finaalis oleks kerkinud põhitegijateks näiteks Müller või Martinez, kes teinud suurepärase hooaja ning mõjuvad ka väljaspool väljakut sümpaatsetena.
Aga tagasi mängu juurde. Dortmundi puhul tuleb taas kiita Jürgen Kloppi, kes otsustas isegi finaalis: saagu, mis saab, meie läheme taas ründavat ja ilusat jalgpalli mängima. Kaotusele vaatamata taktika õnnestus, sest vaevalt keegi teine suutnuks Bayernile finaalis taolist vastupanu osutada. Lisaks kõigele tõestas Klopp eile ka seda, et on suurepärane kaotaja, minnes esimesena Heynckesit embama ning õnnitlema. Ka oma mängijaid lohutades ei näidanud ta suurt pettumust välja.
Paar huvitavat tähelepanekut veel. Ilkay Gündogan pandi penaltit lööma!? Kui üldiselt on Dortmundi penalteid löönud poolakad või Hummels, siis panna Meistrite Liiga finaalis seda tegema 22-aastane mängumees, kes esimest aastat nii kõrgel tasemel mängib... Taaskord tuleb kiita Kloppi, sest taoline julgusest pakatav käik on nii paganama omane temale. Pealegi sai Gündogan penalti löömisega imeliselt hakkama.
Peale eilset olen täielikult nõus Kloppi varem öelduga, et Weidenfeller on kõigi aegade parim väravavaht, kes pole kunagi koondises mänginud. Ent teisel pool väljakut oli ka ehe näide sellest, et Saksamaa koondis võidaks suuri tiitleid ka pelgalt 11 väravavahiga mängides.
Kokkuvõtteks. Saab olema huvitav jälgida, kas Pep Guardiola suudab Bayerni taset hoida, sest olgem ausad, paremaks pole lihtsalt võimalik enam minna. Dortmundi puhul usun täielikult sellesse, et nad jäävad veel pikaks ajaks Euroopa tippu ning sellise mängustiiliga pole Kloppil lihtsalt võimalik Meistrite Liiga tiitlita jääda. Jah, klubist on lahkumas küll Götze ja võib-olla ka Lewandowski, aga Klopp on korduvalt tõestanud, et suudab lahkujate asemele leida kiiresti samaväärsed mängijad, teenides lisaks ka klubile muudatustest suure kasumi.
