Tarmo Rüütli: ootan noorte mängijate arenguhüpet
Sellist elevust, nagu fännid, ma ei tunne. Minu elevus on enne iga mängu sarnane ning algab sellega, kui koondis tuleb kokku ja asub valmistuma konkreetseks kohtumiseks. Asja tuleb võtta mäng-mängult, valmistuda vastavalt vastasele.
Järgmine mäng on meil võõrsil Belgiaga, millest tõukubki minu elevus. Alles seejärel tulevad muud asjad — et see on tsükli esimene kohtumine ja nii edasi. Kõike korraga ei saa, tuleb asjad juppideks lammutada ning siis neid lahendama hakata.
•• Avamängust võib paljuski sõltuda koondise edasine käekäik pikas valiktsüklis, mistõttu treenerid peavad seda sageli eriti oluliseks. Kas sinagi pead avamängu teisest, kolmandast või neljandast valikkohtumisest tähtsamaks?
Start on muidugi väga tähtis, sest enne avamängu on ju kõigil meeskondadel tabelis nullid ja kõik algab tühjalt realt. Sama võib öelda ka meie vastase kohta — Belgiaski on ootused-lootused kindlasti väga suured, et saada kirja oma esimesed punktid. Eks nende suuremad soovid on ikkagi seotud alagrupist edasi pääsemisega, mis põhjustab omajagu pinget. Meil sellist pinget ju pole! Aga selge, et esimene mäng on esimene mäng, millega kaasneb alati ka närvilisuse pitser.
•• Mis on Eesti koondise eesmärk algavas valiktsüklis?
Alagrupist edasisaamine pole kuigi reaalne eesmärk. Kui püstitaksime endale sellise sihi ja põruksime, siis kas meid peetakse läbikukkujateks? Me ei saa asju päris nii võtta, arvestades, kes sellesse gruppi kuuluvad. Kujutan ette, et näiteks Belgia unistused edasipääsu suhtes on ikkagi mitu korda optimistlikumad.
Meie meeskonna eesmärki on mul isegi raske sõnastada… (väga pikk mõttepaus) Kindlasti tuleb lähtuda mäng-mängult edasimineku printsiibist — püüda väärtustada iga kohtumist võimalikult kõrgelt, katsuda kõigis heitlustes võimalikult hästi esineda ja viia nii koondise üldine tase senisest kõrgemale astmele.
Loodan, et algavas tsüklis kasvab meie pallurite enesekindlus, suureneb võime taluda tippkohtumiste pinget ja tärkab usk soovitud tulemuse saavutamise võimalusse. Need on eeldused, mille arvelt võib kunagi hakata lootma alagrupist edasipääsu.
•• Kui püüaksid ikkagi eesmärgi täpsemalt sõnastada!
Nivoo, millest Eesti koondis allapoole ei lasku, peab tõusma. Teisisõnu: keskmine tase peab tõusma! Loodetavasti hakkavad põlvkondade vahetus ja meeskonna kokkusulandumine nii ladusalt toimima, et edaspidi saame juba selgemalt oma eesmärkidest rääkida. Kordan taas: kui püstitaksin praegu eesmärgiks alagrupist edasi pääsemise, siis ei võetaks mind ju tõsiselt. Eesmärgid peaksid jääma ikkagi realistlikuks!
Mina jääks rahule, kui inimesed ei oleks selle MM-tsükli järel Eesti koondise esinemise tõttu pettunud või masendunud. Oleks väga valus, kui publik lahkuks koondise mängudelt pidevalt noruspäi, sest meeskond ei suuda praktiliselt midagi pakkuda — ei hasarti, ei väravaid, ei võrdset mängu, rääkimata mänguilust… Seda, mida inimesed jalgpallist otsivad.
Kui tuhanded pealtvaatajad tulevad staadionile, peaks meeskond suutma neile midagi pakkuda. Ka välismängudel, sest televisioon näitab ju kõiki Eesti koondise kohtumisi. Normaalses maailmas on jalgpall ju mõeldud inimestele rõõmu valmistamiseks ning selle poole pürgimine peaks olema meiegi üks eesmärke. Tänapäeva jalgpallis leidub küllalt näiteid, kus edu saavutavad meeskonnad, kes pole objektiivselt hinnates mitte päris tippu kuuluvad. Üritame jõuda nende sekka.
•• Valikmängude kalender polnud meile armuline — esmalt tuleb mängida kahe ebamugava vastasega võõrsil, siis Euroopa meistri ja EM-i poolfinalistiga kodus. Võimalik, et aasta lõpuks ilutseb Eesti järel turniiritabelis nullirida, nagu oli kaua 2008. aasta EM-i valiktsüklis. See tekitas meeskonnas sisepingeid. Kas oled pingeteks valmis?
Vahet pole, loos on loos. Mängude järjekord ei tohiks meile peavalu ja pingeid valmistada! Aga kui nüüd sinu sõnasabast kinni haarata, et eelmises tsüklis tulid nullidega kaotused… Vaat see on asi, mida me saame küll ise vältida.
•• Millega sinu meeskond vastaste elu kibedaks teeb?
Oleme viimasel ajal jõudnud taas väravalainele. Noori ja kiireid mängumehi on juurde tulnud. Kui suudame kaitses korralikult hakkama saada, siis kontrarünnakutel avaneb meil usutavasti nii mõnigi hea võimalus.
Särts ründeliinis, mis lubab skooritegemist loota, on meil nüüd täiesti olemas. Ei ole ainult ühe-kahe mängija peale lootmist — mehed on võimelised poolkaitsest rünnakule lülituma, ääred on kiired, rünnakule saan valida erinevate pallurite vahel. Organiseeritud kaitse pluss kiire rünnak peaksidki olema need relvad, mis teevad meie vastaste elu kibedaks.
•• EM-valiksarja alustavad ka kaks noormeest, kelle just sina tänavu koondisse tõid — Sander Puri ja Sergei Zenjov. Kas see on alles põlvkondade vahetuse algus?
Küsimus pole niivõrd selles, kes on juurde tulnud, vaid selles, et mõned hakkavad ära vajuma. Mitmed tavapärased koondislased nagu Sergei Terehhov, Martin Reim, Tarmo Neemelo, Aivar Anniste ja Kristen Viikmäe, aga ka eelmises valiktsüklis koondisse murdnud Oliver Konsa, on praegu meeskonnast eemal. Erinevatel põhjustel. Kui Terehhov ja Reim on oma töö teinud, siis ülejäänud nimetatutest kuuluvad endiselt mu vaatevälja. Õnneks on tulnud juurde uusi tüüpe, kes lisavad meeskonnale nooruslikku särtsu.
Loodan, et uus põlvkond teeb selles tsüklis arenguhüppe. Kvantiteet peab mingil hetkel muutuma kvaliteediks — loodetavasti korjavad noored algavast valiktsüklist valmisoleku mängida tulevikus suurte eesmärkide nimel, et heidelda kunagi ka alagrupist edasipääsu pärast.
•• Mart Poomi ei ole praegu koondises, Martin Reim on lahkunud, Andres Operit kimbutavad sageli vigastused… Kes on su meeskonna liider või liidrid, kui väljakul tekivad kriisiolukorrad?
Õnneks autoriteete ikka leidub. Esmalt muidugi Poom, kui ta on meeskonna juures. Mart suudab olukordi mõjutada nii oma sõnade kui ka tegudega. Edasi Raio Piiroja — pole kahtlustki, et temagi on autoriteet! Siis loomulikult Oper, kes tahab koondisse tulles alati kogu südamest mängida.
