Eestis võrreldakse korvpalli ja jalgpalli kogu aeg omavahel. Ja väga emotsionaalselt. Veepalliga ei võrrelda kunagi kumbagi. Kas see tuleneb sellest, et tegemist on kahe kõige populaarsema meeskondliku spordialaga, mis on niivõrd sarnased, et neid on hea võrrelda või sellest, et tegemist on konkurentidega inim- ja rahalise ressursi osas.


Aivar Pohlak: Eesti jalgpall ja korvpall lihtsalt vastanduvad parimal moel oma olulistes tahkudes. Korvpall oli väga edukas nõukogude ajal, mil jalgpalli polnud sisuliselt olemaski. Iseseisvuse taastudes hakkas jalgpall looma oma arenguks kindlat põhja, korvpalli kasutati aga lüpsilehmana ja nähti seda eelkõige elatusallikana. Korvpall on primaarselt show, jalgpall aga primaarselt võitlus ehk sõda. Lisaks isiksuste tasand — Sooniku/Vilba suguste meestega ma vabatahtlikult ühes ruumis viibida ei soovi, sest meil puudub vähimgi ühine — mind ei huvita raha ja neid ei huvita maailma ilusamaks muutmine ega elust mõtlemine. Nii see vastandumine alguse sai …

Kas näed korvpalli konkurendina inimressursi osas? Mängijate puhul peaks ju lihtne olema: pikad kossutrenni, lühikesed vutti mängima. Pealtvaatajate osas on vist raskem?

Aivar Pohlak: Arvestades Eesti väiksust on konkurents kindlasti ka inimressursi tasandil. Kusjuures seda ei lahenda eespool mainitud jagamisega pikkadeks/lühikesteks, sest nii pikki, kellest jalgpall poleks huvitatud, ei ole Eestis kuigi palju. Pigem tekib lahterdus inimtüüpide pinnal — jalgpall on kontaktne võitlus, mis tähendab, et siin läbi löömiseks pead olema loomult sõjamees, kuigi erandina on võimalik lüüa läbi ka mõne teise väga tugevalt arenenud omadusega. Korvpall on olemuselt rahulikum ja seal on pisut lihtsam neil, kes tugevat füüsilist kontakti või füüsilist valu ei kannata, kusjuures see ei ole põrmugi halvustav. Inimesed on ju erinevad ja see on hea. Võrkpallis puudub vastasega kontakt täiesti ja kindlasti on neidki, kellele sobib just see pallimäng. Mul näiteks klapib võrkpalluritega isiksuslikul tasandil väga hästi.

Kas võib väita, et korvpall ja jalgpall võlgnevad oma suure publikumenu just oma kontaktsele iseloomule — mehed võitlevad vahetult olles pidevas füüsilises kontaktis. Selline vaatemäng köidab pealtvaatajaid kaugelt enam kui akontaktne jõukatsumine, näiteks võrkpall, kus vastased on üksteisest võrguga eraldatud?

Aivar Pohlak: Käsipall on ju veel kontaktsem kui korv- ja isegi jalgpall, aga ometi on huvi selle ala vastu minimaalne. Või võta maadlus. Seega on huvi allikas ikka alade üldisemas olemuses, kuigi ma ei kipuks ka jalg- ja korvpallihuvi võrdlema. Vuti MM-ile piletite hankimine on keeruline, kuigi staadionid on palju suuremad kui korvpallihallid, ometi olen kuulnud, et korvpalli MM-il mängitakse osa mänge tühjade tribüünide eest.

Kindlasti on kõva konkurents rahaliste vahendite hankimises, kes juhib? Kümme korvpalli meistriliigas mängivat klubi käsutavad sel hooajal hinnanguliselt 35-40 miljonit krooni. Aga kümme jalgpalli meistriliiga klubi?

Aivar Pohlak: Arvan, et ka siin hakkab vaekauss tasapisi jalgpalli kasuks kalduma. 10 Meistriliiga klubi käsutavad sel hooajal kokku umbes 80 miljonit krooni. See on ka loomulik, kogu Euroopas on proportsioonid tugevalt jalgpalli kasuks ja see peegeldab ajastu loogikatki.

Oled Eesti korvpalli taseme kohta küllaltki kriitiline olnud. Viimasel ajal pole nagu midagi kuulnud, kas oled leebunud?

Aivar Pohlak: Muide, ma kõnelen kogu aeg seda, mida ma näen ja selles mõttes ei ole ma mingi eriliselt kriitiline inimene, vaid pigem selline, kel võime näha asjade sisu ja kes julgeb seda avalikult kuulutada. Mõtlen jalgpallist täpselt samamoodi nagu korvpallist, kui ma näen treenerit tegutsemas või mängijat, siis mul tekib pilt ja arvamus ja ma ei häbene seda üldjuhul välja öelda. Leebuda mul vist pole võimalik, sest ma olen loomult äärmiselt leebe inimene, aga ma olen selle leebuse juures ka aus ja ausust meeldib inimestel tõlgendada agressiivsusena.