Mida teha Eesti jalgpallikoondisega?

Eesti jalgpallimeeskonna hävitav 0:7 lüüasaamine Bosnias ja Hertsegoviinas peetud MM-valikmängus paneb paratamatult küsima: “Mida peatreener Tarmo Rüütli ja tema hädapätakatega nüüd teha?”

Allajäämises bosnialastele pole tegelikult ju midagi üllatavat, kuid lasta endale Zenica staadionil lüüa seitse vastuseta väravat meeskonnal, kes ei kuulu isegi Euroopa keskmike sekka, tähendab kahtlemata hea maitse piiri ületamist. Või kui veel karmimalt väljendada: see on suisa eneseväärikuse kaotamine, mis nõuab suurt keretäit nii meedialt kui ka fännidelt.

Isegi televisioonis “ajaloolist” kaotust kommenteerinud Marko Kaljuveeril ja treener Aavo Sarapil lõppesid Bosnia pallurite kuuenda tabamuse järel sõnad otsa. Kui väljakukohtunik andis lõpuvile, õhkus mõlemast otse-eetris nii suurt kergendust, et see kandus sadade kilomeetrite kaugusele.

Meedia on jalgpallikoondisele vähemal või rohkemal määral juba kere peale andnud, nii kuidas oskas või söandas. Fännide reaktsioon on meil aga veel nägemata, vähemasti mädamunarahega neljapäeva õhtupoolikul Bosniast naasnud koondislasi ei kostitatud, nagu samaväärse hävingu järel oleks tehtud mõnes Lõuna-Ameerika riigis.

Boikott sobiv karistus

Vaoshoitud põhjamaalastel polekski sobiv sedavõrd äärmuslikuks minna. Fännid saavad vutimehi karistada näiteks ka nii, et ei lähe neid Lilleküla staadionile toetama

oktoobrikuistes MM-valikkohtumistes Euroopa meistri Hispaania ja EM-i poolfinalisti Türgiga. Või kui lähevad, siis kostitavad sinisärklasi esiti kõrvulukustava vilekontserdiga.

Me ei saa lõpmatult pugeda selle taha, et oleme väike ja noor riik ning et meie mängijatevalik jääb tipptasemel läbi löömiseks ahtakeseks. Väikeriigid trumpavad pallimängudes endast suuremaid üle ju tahtmise, nutikuse, ennastsalgava võitluse ja eeskujuliku kodutööga.

Tundus, et Rüütli meeskonnal jäid Bosnias kõik need tingimused täitmata. Isegi vutikindral Aivar Pohlak, kes on pärast 2005. aasta sügisel lahvatanud suurt tüli jalgpalliliidu ekspresidendi Indrek Kannikuga oma avalikku kriitikameelt märgatavalt talitsema hakanud, tunnistas peaaegu kõigis ütlemises häbitunnet koondise pärast. “See, et kellelgi polnud teisel poolajal tahtmist endast midagi anda, oli kõige masendavam,” põrutas Pohlak ühes teleintervjuus.

Kaua Pohlak kannatab?

Nüüd on küsimus, kui kaua Eesti jalgpallis kõiki niite tõmbava Pohlaku kannatus vastu peab. Koondis on Rüütli juhendamisel juba mitmes kohtumises meeskondliku kaitsetöö täielikult minetanud. Suve hakul saavutatud hädine 4:3 võit Fääri saarte üle oli esimene kurjakuulutav ohumärk, et asjad ei liigu soovitud suunas. Pohlaku soovitud suund kätkeb endas just oma värava senisest kindlamat lukustamist.

Mitte mingil juhul ei tohiks Rüütli pädevuses koondise vedajana vaid mõne ebaõnnestumise järel kahtlema hakata. Aga kui ta ei suuda koondislastesse piisavalt võitlusvaimu süstida ka oktoobrikuistes valikmängudes, peaks kindlasti järgnema suurem ajurünnak. Siis jääks ju veel piisavalt aega, et tuleva aasta märtsi lõpuks, mil Eesti peab Armeenias oma järgmise valikmängu, vajadusel kas või koondise eesotsas põhjapanevaid muudatusi teha.

Selleks, et muudatuste-teema juba oktoobris vutiliidu juhatuse koosoleku võimaliku päevakorrapunktina kindlalt maha kriipsutada, tuleks verevahetust üle elaval koondisel Hispaanialt või Türgilt punkte noolida või siis kahele suurele vähemalt sitkelt vastu hakata.

Veel parem, kui ühte neist kahest imekombel võita suudetaks. Uskuge, jalgpallurid, siis ei mäletaks teie häbiväärset Bosnia “sauna” enam keegi!