Mart Poom: Inglise esiliigast madalamal ei tahaks mängida

Mart Poom, 37 aastat turjal, ent pärast ülipikka vigastuspausi taas terve, ei kavatse kergelt alla anda ega FC Watfordiga lepingu lõpetamise järel vutimehena ajalooürikutesse taanduda.

Kogenud väravavaht tahaks veel ühe hooaja Inglismaa esiliigas mängida. Aga... mis võimalused tal selleks on?

•• Mart, said juba septembri lõpus rängalt vigastada ega ole nüüdseks pääsenud juba seitse ja pool kuud ametlikus mängus väljakule. Kas seljataha jäi kar­jääri piinarikkaim hooaeg?

Lõppenud hooaega saab veidi võrrelda vaid mu viimase hooajaga Sunderlandis, 2004/05, kui Sun­derland tõusis esiliigast tagasi Premiershipi. Siis pidasin oktoobris hooaja viimase mängu, enne kui põlvemeniski vigastus edasisele kriipsu peale tõmbas. Toona pidin käima kokku kolmel operatsioonil, sest kaks esimest lihtsalt ei õnnestunud. Klubi füsioterapeudid ja arstid ei saanud kohe jälile, mis minuga juhtus.

Esimene operatsioon oktoobris Inglismaal ebaõnnestus täielikult, teine lõikus märtsis Saksamaal Erki Noole endise arsti Alexander Jontschewi kliinikus ei päästnud samuti vaevusest. Meniskisaaga lõppes alles mais, kui Mihkel Mardna Tallinnas mu põlve lõikas.

Sel hooajal Watfordis läbielatu kujunes kahjuks mitu korda räigemaks. Septembrikuine kukkumine liigamängus paremale õlale tõi kaasa tunduvalt rohkem valu ja kannatusi kui mainitud meniskivigastus, mille ravimine jäi venima osalt lihtsalt ebaõnne tõttu, sest ma ei saanud kohe õiget abi.

Nüüd tehti esmalt suur lahtine operatsioon, mille käigus paigutati õlapiirkonda neli kruvi ja metallplaat. Esimesed seitse nädalat sain kätt vaid lahases rinnal hoida. Neli kuud hiljem käisin taas lõikusel, sest siis võeti kruvid välja. Võib öelda küll, et see oli mu karjääri kõige piinarikkam hooaeg.

•• Kuidas praeguseks paranenud oled?

Sajaprotsendiliselt pole ma taastunud. Ei tea, kas õla enam täiesti korda saangi... Tõsi, treenida saan juba täiskoormusega, kuigi palli visates tunnen vahel paarisekundilisi valusähvakaid. Samuti annab õlg tunda öösiti magades – tervet ööd ei õnnestu parema külje peal mööda saata.

Mis puutub harjutamisse, siis olen viimasel ajal harjutanud koos Watfordi teise väravavahi Scott Loachiga. Aga neljapäeval oli klubi sel hooajal viimast päeva koos, peatreener Brendan Rodgers rääkis kõigi palluritega ning siis mindi laiali.

•• Sinu teed läksid FC Watfordiga lahku juba aprilli lõpus, kui lõpetasid kaks kuud ennetähtaegselt klubiga lepingu. Mida peatreener Rodgers nüüd sinuga rääkis?

Mina rääkisin temaga juba paar nädalat tagasi, kui oli selge, et Watford minuga lepingut ei pikenda. Rodgers soovis mulle edasiseks edu ja avaldas ühtlasi kahetsust, et mu vigastus kujunes nii rängaks ja pikaks. Ma ei saanudki ju tema käe all ennast näidata, sest kui Rodgers novembris peatreeneriks tuli, olin juba vigastatud.

Rodgers ütles, et hindab mu professionaalsust ja töötahet, ning avaldas tänu, et tulin klubile vastu ja nõustusin lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Arvestades mu vanust ja viimase vigastuse tõsidust, ei saanud tema sõnul klubi mulle uut lepingut pakkuda. Samas toonitas Rodgers, et on valmis mulle alati nõu andma, kui kavatsen alustada näiteks treenerikarjääri.

•• Mis saab sinust järgmisel hooajal?

Tõesti ei tea veel.

•• Mida kavatsed lähinädalatel teha?

Sel nädalal tulen Eestisse ja osalen reedel veteranide mängus, kus kohtuvad Tallinna Sport ja Peterburi Zenit. Roman Ubakivi isiklikult helistas mulle ja palus Spordi väravat kaitsta, sest Tõnu Vanakesa viibib töökohustuste tõttu USA-s. Mängin hea meelega, sest Sport oli ju mu esimene meesteklassi klubi, millel koosseisus nuusutasin toonase NSV Liidu teise liiga hõngu.

Pärast veteranide mängu naasen veel nädalaks Inglismaale ning 23. mail reisime perega nädalaks Hispaaniasse puhkama. Seejärel, juuni alguses, tulen taas Eestisse, et olla koondise juures sõprusmängudes Ekvatoriaal-Guinea ja Portugaliga. Kas siis mängijana – kui koosseisu mahun – või väravavahtide treenerina.

Eks nende nädalate jooksul peaks mu tuleviku suhtes ka selgus saabuma. Istume lähipäevil agendiga maha ja arutame võimalusi. Praegu on aga veel kõik otsad lahtised, edasise suhtes ei saa midagi välistada. Kindel on vaid see, et vähemalt aasta elan perega veel Inglismaal.

•• Kui jätkad mängijana, siis millisel tasemel?

Esiliigast ehk Championshipist allpool ei tahaks mängida. Kui, siis ainult mõnes teise liiga suuremas klubis, millel on pikk ja kuulsusrikas ajalugu, näiteks Leeds Unitedis.

•• Kas kõrgliigaga oled mõttes juba lõplikult hüvasti jätnud?

Raske uskuda tõesti, et pärast nii pikka vigastuspausi mõni kõrgliigaklubi minust huvitub. Samas oli mul alles äsjalõppenud hooaja alguses võimalus siirduda kõrgliigasse, kui Everton ja Hull City otsisid oma väravasuule teist numbrit. Aga olin eelmisel suvel võidelnud endale Watfordis taas esiväravavahi koha ning mul puudus huvi minna kuhugi varumeheks.

•• Ütlesid, et aasta veedad veel kindlasti Inglismaal, aga kui peaksid siiski saama pakkumise mängida mõne muu riigi arvestatavas liigas?

Väga väike võimalus, et nii juhtub. Siis oleksin keerulises olukorras... Vanemal pojal Markusel (10) jääb Inglismaal ju veel aasta algkooli lõpetamiseni, noorem poeg Andreas (5), kes alustas eelmisel sügisel Inglismaal kooliteed, saab parajasti just tuleval aastal ka Eesti mõistes kooliküpseks. Seega sobiks meile Inglismaalt ärakolimine alles aasta pärast.

••  Kui aktiivselt valmistud juba treeneriametiks?

Kuna mul on plaan teha Tallinnas Männikul omanimeline jalgpallikool, siis külastan lähinädalatel Inglismaal viibimise ajal ka Londoni Chelsea ja Manchester Unitedi noorteakadeemiaid ning tutvun nende tööga. ManU väravavahtide treener Eric Steele on mu hea sõber Derby County päevilt, helistame peaaegu iga nädal. Chelseast tunnen aga U-18 võistkonna treenerit ning akadeemia väravavahtide juhendajat. Patt oleks neid kontakte mitte ära kasutada.

•• Kui kaugele oled jõudnud treeneripaberite vormistamisega?

Peaaegu kogu praktika on läbitud, ilmselt teen juulis ka UEFA B-litsentsi eksami ära. Alles siis, kui üldtreeneri paberid on käes, saan hakata taotlema väravavahtide juhendaja B-litsentsi tunnistust. Samm-sammult tuleb edasi minna.

•• Kui sa ei peaks enne uut hooaega enam mängijalepingut saama, siis...

...siis oleks treeneritöö mulle tõesti kõige atraktiivsem väljund. Kõige mustem stsenaarium on aga see, et ma ei leia üldse midagi ning pean võtma vaheaasta. Sellisel juhul hakkaksin aktiivselt käima mööda Inglismaa klubisid, et tutvuda nende tööga ja korjata tuleviku tarvis kogemusi, mida hiljem oma koolis rakendada.

•• Millal loodad oma jalgpallikooli avada?

Minu eesmärk on vaikselt asju ajada, aga samas korralikult teha. Enne on vaja staadion valmis ehitada ja klubihoone püsti panna. Õnneks saime juba Eesti jalgpalliliidu abiga Männiku staadioni kunstmuruväljakule kilehalli peale.

Ma tahaks ikka ise kooli avamise juures olla, mitte distantsilt seda juhtida. Kui kool tööd alustab, peaks kõik olema valmis. Praegu on väga reaalne, et kolime tuleval suvel Eestisse, ja ideaalis tahaks siis 2010. aasta sügisel kooli avada. See võiks olla praegu ilus eesmärk, kui kõik asjad hästi lähevad.

•• Milline saab olema sinu roll oma koolis?

Võtaksin enda õlule kooli igapäevase juhtimise, aga lööksin aktiivselt kaasa ka poiste treenimises.

•• Kas su lapsed, kes sündisid Inglismaal ning on läbi ja lõhki harjunud sealse eluga, on üldse valmis Eestisse kolima?

Järgmine aasta olekski kolimise suhtes õigem – just lastele mõeldes tuleks siis Eestisse naasta. Kui veel väga palju kauemaks Inglismaale jääda, oleks poistel äärmiselt raske tagasi tulla. Kindlasti on vaja nende eesti keelt – eriti grammatikat – järele aidata, et koolis toime tulla.

•• Miks sa ei plaani mängijakarjääri lõpetada Eesti meistriliigas?

Never say never, aga arvan, et jalgpallikooli kõrvalt ei jätkuks mul meistriliiga tasemel mängimiseks ja treenimiseks aega. Samuti tuleb arvestada, et Eestis mängitakse pool hooaega kivikõval kunstmurul, mida mu ihuliikmed ei suudaks lihtsalt taluda. Seal mängimine võrduks ju enesepiinamisega, enesetapuga (naerab). Oleks hooaeg lühem ja toimuks mängud vaid looduslikul murul, siis võiks Eestis mängimist veel mõelda.