Ingemar Teever: koondisekutse on vaid aja küsimus
Kihvt on üle pika aja tagasi kodumaal olla! Rootsis kippus eelmine aasta üksluiseks, aga Eestis tundub praegu kõik uus ja huvitav. Pealegi läheb nii minul kui ka Kaljul hästi. Ei uskunud, et nii palju väravaid löön — esimese kümne kohtumise järel on mul kirjas juba seitse tabamust. Mõtlesin talvel, et kui hooaja lõpuks 15 väravat löön, oleks suurepärane…
Mulle meeldib töö, mida Kalju eestvedajad teevad. Meie kodumängudel käib 500 inimest, teiste klubide kohtumistel sadakond. Kaljus käivad asjad nii, nagu ühes jalgpalliklubis peavad käima.
•• Mis peitub Kalju ootamatu edu taga?
Kõiki meie mängijaid kannustab pidev tõestamissoov. Näiteks need mehed, kes tulid Kaljusse Florast, püüavad midagi tõestada endisele tööandjale Florale. Mina tahan tõestada oma taset kunagisele koduklubile TVMK-le ja Eesti koondise kokkupanijatele. Kogenud Liivo Leetma tahab tõestada, et tedagi ei maksaks maha kanda. Me pole väljakule joostes krambis, vaid mängime lõbu ja suure isuga.
•• Mida Rootsis veedetud kaks hooaega sulle andsid?
Kogemuste hankimise mõttes oli see mulle väga kasulik ajajärk. Esimese Rootsi-aastaga, kui mängisime Östersiga kõrgliigas ja kuulusin veel Eesti koondisse, jään üldjoontes rahule. Kripeldust põhjustas vaid vähene resultatiivsus Rootsi meistrivõistlustel — kui hooajaeelsetes treeningmängudes lõin ridamisi väravaid, siis liigas suutsin vaid kolmel korral skoori teha.
Teine aasta Rootsis läks üle kivide ja kändude. Esiteks ei võetud mind enam koondisse. Enne Östersi hooaja esimest kohtumist sain ka trauma ning pidin kõvasti rabelema, et pärast vigastuspausi põhikoosseisu murda. Tagatipuks läksin kevadel oma tüdrukust lahku, mis tõi kaasa suure masenduse.
Viie-kuue vooru järel pendeldasime Östersiga liigatabeli lõpuosas ning siis kadus ka klubi juhtkonna toetus. Hooaja jooksul käis klubist läbi kolm peatreenerit, mis räägib ise enda eest. Võib öelda, et kogesin mullu nii oma karjääris kui ka isiklikus elus kõige hullemat aastat.
•• Kuidas sa Kalju leidsid?
Kuna Östers pudenes esiliigastki välja, ei tahetud enam kedagi palgal hoida. Nii lubatigi mul laenulepinguga Kaljusse siirduda. Õnneks ei hakanud rootslased Kaljult raha küsima. Kalju pidi vaid mu töölepingu üle võtma ja hakkama ise mulle palka maksma.
Muide, pidin enne Kaljuga liitumist poole aasta võrra ehk kuni tuleva suveni Östersiga lepingut pikendama, sest rootslased loodavad mind sel suvel või eeloleval talvel ikka veel kuhugi müüa.
•• Raske uskuda, et Kalju suudab sulle palka maksta samas suurusjärgus nagu Rootsi klubi!
Ega ma teeninud Rootsis teab mis ulmelist palka. Tean, kui palju teised Eesti poisid välismaal palka saavad — no minu töötasu oli võrreldes nendega ikka väga väike. Pidin Rootsis 35 protsenti palgast loovutama maksudeks, lisaks tuli mul korteri eest maksta. Pealegi kärbiti kõrgliigast väljakukkumise järel palka 15 protsendi võrra. Ei ütleks, et ma Kaljule hirmkallis pallur oleksin.
•• Miks Eesti vutimehed ei suutnud üksvahe võõrsil läbi lüüa? Kas nad hakkasid liialt head elu nautima?
Mina läksin Rootsi ikkagi arenema, mitte elu nautima. Pealegi ei võimaldanudki mu palk head elu nautida.
•• Millega seletad viimasel ajal hoogustunud Eesti pallurite invasiooni Norrasse, mitte Rootsi?
Rootsi liiga on tugevam. Rootsiga oli ju selline lugu, et sinna läksid meilt vaid ründajad — Kristen Viikmäe, Tarmo Neemelo, mina, Vitali Gussev… Rootsi klubide kaitsemäng on väga hea, sealses liigas on ründajail raske väravaid lüüa.
•• Kuidas sa seletad oma praegust head sportlikku vormi, kui hooajaeelne ettevalmistus jäi uut klubi otsides lünklikuks?
Raske seletada, sest ühinesin Kaljuga alles kümmekond päeva enne Eesti meistriliiga stardipauku. Erilist ettevalmistust mul ju polnud. Võib-olla on praegune hea vorm tingitud hoopis heast meeleolust — vastukaaluks mullusele masendusele, kui ma kusagil pildile ei pääsenud.
Mulle on väga oluline vaimne rahulolu. Mullu suvel, kui vanemad ja sõbrad mulle Rootsi külla tulid, lõin nende silme all esiliigas kaks väravat. Kui nad lahkusid, muutus tuju taas viletsaks, nagu pärast lahkuminekut.
•• Miks sa ei pakkunud end Eesti jalgpalli kauaaegsetele hiidudele Levadiale, Florale või TVMK-le?
TVMK tundus ebausaldusväärne ja juba eos välistatud — olin kuulnud klubi omaniku Peter Sedini finantsraskustest. Pealegi jäeti mind seal 2005. aastal Eesti meistri tiitliga kaasnenud preemiast ilma, kui teatasin Rootsi siirdumisest.
Levadiat juhivad minu arvates aga rumalad inimesed, kes loobivad oma mängijaile kaikaid kodaratesse, kui nood keelduvad lepingu pikendamisest. Mäletan väga hästi, mis juhtus sõbra Ats Purje ja teistega. Olin Atsi pärast ikka täiesti mures, kui ta pool aastat kusagil mängida ei saanud.
Florasse on mind kutsutud vaid korra, kunagi Arno Pijpersi ajal, aga TVMK toonane peatreener Sergei Ratnikov ei lubanud minna. Õnneks, sest tulime ju TVMK-ga hiljem Eesti meistriks! Floras on see muidugi hea, et mängijaile püütakse pidevalt välismaalt väljundit leida.
•• Kas vääriksid koondisekutset juba mai lõpu — juuni alguse mängudeks Gruusia, Läti, Leedu ja Fääri saartega?
Koondise peatreener teeb oma ja mina oma tööd. Ma poleks pettunud, kui mind veel koondisse ei kutsutaks. Kindlasti oleksin saanud Kaljuga meistriliigas senisest edukamaltki esineda, et koondise juhendajale Tarmo Rüütlile endast veel paremat muljet jätta…
••Kui sa ei peaks tänavu koondisekutset saama, siis…
Usun küll, et koondisekutse on vaid aja küsimus. Pigem ikka saan kui ei saa. Pealegi on koondise magusamad mängud sügisel. Enne on mul tarvis Kaljuga veel nii mõndagi tõestada, sest ei tahaks koondisse naasta vaid üheks-kaheks kohtumiseks, vaid püsivalt.
••Koondise üle-eelmine peatreener Jelle Goes heitis sulle kunagi ette suhtumisprobleeme. Mis teie vahel oli?
Mängisin veel TVMK-s, kui tal tekkis minu vastu mingi vimm. Ta heitis ette vähest töötahet, millega ma pole siiani nõus. Vastuolud tekkisid tõenäoliselt hoopis seetõttu, et siirdusin TVMK-st oma sidemeid kasutades Östersisse, mitte Soome klubisse MyPa, kuhu TVMK tahtis mind müüa. Aga Jellegi oli soovitanud mul just MyPa-sse minna…
••Kas pürgid veel ka välisklubisse või lepid täielikult Eesti liigagagi?
Kui head pakkumist heast klubist ei saa, siis pole mõtet minna. Rootsi või Norra esiliigasse ei kipu ma kindlasti. Kui Kalju muutub veel professionaalsemaks, võiks ju veel paar aastat Eestis mängida.
••Kes on Eesti liiga parim ründaja?
Tarmo Kink on parim! Pakun, et ta siirdub juba sel suvel välismaale. Kahju, et ta ei saa Levadias mängida oma lemmikpositsioonil, puhta ründajana, vaid peab tegutsema peaasjalikult vasakul äärel poolkaitsjana.
•• Kes on praegu parim Eesti soost ründaja?
Tarmo Kink. Edasi Andres Oper, Ats Purje ja ehk ka Ingemar Teever (muigab) — muide, kõik me oleme Aivar Tiiduse õpilased! Tahaks ükskord neljakesi koos mängida: Oper ja mina ees, noored poisid äärtel.
