ARVAMUS: Dortmundi Borussia - kas Bundesliga valitseja suudab olla edukas ka Meistrite liigas?
Ilmselt polnud ma kaks talve tagasi ainus eestlane, kes kogemata Eurospordi vahendusel Bundesligat vaadates Dortmundi Borussia mängu armus. Selle ajaga on meeskond tõusnud Euroopa tippu, olgugi, et Meistrite liigas pole edu kahe aastaga veel saavutatud. See ülesanne on eesmärgiks algaval hooajal.
Saksamaa Bundesligat iseloomustatakse lahtise mänguga, kus põhiline on, et publik saaks mängust täieliku naudingu. Inglise liiga tagumise poole Stoke`i ja Blackburn`i laadseid meeskondi, kes pargivad iga vähegi tugevama meeskonna vastu 11 meest oma kasti ja loodavad 0 - 0 viigile, Bundesligas ei kohta. Eesmärk on alati väravaid lüüa. Seetõttu pole mind lummanud mitte ainult Dortmundi võistkond, vaid ka Schalke 04, Borussia Mönchengladbachi ja tegelikult kogu Saksamaa liiga.
Münheni Bayerni kiitmise jätan teistele kirjameestele, sest minu jaoks on alati huvitavam jälgida võistkondi, kelle edu peamiseks põhjuseks pole raha. Ent siinkohal olgu kohe öeldud, Bayern ei mängi ka ligilähedaselt sama fantastilist jalgpalli kui Dortmund, millele annavad tõestust viis järjestikust Borussia meeskonna võiduga lõppenud omavahelist mängu (Saksa Superkarika mängus 12. augustil õnnestus Bayernil see seeria lõpetada 2:1 võiduga).
Noorem generatsioon näeb Dortmundis uut ja huvitavat klubi Euroopa tipus, veidi vanemad spordisõbrad mäletavad hästi veel 1990. aastaid, kui meeskond oli samuti Saksamaa ja oma kontinendi üks paremaid. Just see paljurääkiv ajalugu ei lase Borussia meeskonnal kiiresti tagasi keskpäraseks võistkonnaks langeda. Neil ei ole ehk võrreldavaid ressursse koduse rivaali Bayerni või Inglismaa tippudega, aga põhjust kogu meeskonda peale edukat hooaega maha müüa neil samuti pole. Seda tõestavad nad teist aastat järjest. Sel suvel on klubist lahkunud vaid üks põhimees ja asemele on tulnud teine sama klassiga mängija.
Shinji Kagawa, keskväljamaestro ja jalgpalli tehnikaime Jaapanist on see üks lahkunud põhimees, kes osteti Dortmundi kaks aastat tagasi vaid 0,3 miljoni euro eest (Bundesliga autsaideri Augsburgi uue mängija Ragnar Klavani hinnaks pidavat olema mitu miljonit). Usun, et Kagawa lahkumine Manchester Unitedisse ei mõjuta kahe viimase aasta Bundesliga meistri mängu liialt, sest nende edu rajaneb meeskonnatööl. Ilmsekalt tõestas seda keskpoolkaitsja Nuri Şahini lahkumine 2011. aasta kevadel, kui mees Madridi Reali siirdus. Kuigi nende positsioon jaapanlasega on väljakul veidi erinev (Sahin kaitsev poolkaitsja, Kagawa ründav poolkaitsja), täitis Kagawa suurepäraselt türklase koha algkoosseisus.
Kagawa läks suvel küll Manchester Unitedisse, aga Mönchengladbachist osteti tagasi Dortmundi enda kasvandik, Saksamaa koondislane Marco Reus, kes peaks olema igati sobiv mees valitseva meistri koosseisu. Siinkohal tunnen piinlikkust, et pole maininud veel kogu selle ime arhitekti – Jürgen Kloppi. Emotsionaalne mees, kes alustas 2001. aastal treeneritööd Mainzis, tõstis meeskonna kõrgeimasse divisjoni ja seitse aastat hiljem lahkudes oli langenud tagasi teise Bundesligasse. Jääb mulje, et järjekordne treener, kes üks aasta on edukas ja teine aasta mitte, aga ei. Neli hooaega tagasi Dortmundi meeskonda juhendama asunud Klopp ehitas kaks aastat meeskonda üles. Kolmandal hooajal tuli hakata vilja lõikama. Meistritiitel saavutati 2011. aasta kevadel, lõppenud hooajal võideti sama tiitli kõrval ka Saksamaa karikas.
Vesteldes sõpradega jalgpallist ja Dortmundist, kohtan tihti vastulauset: „aga nad ei ole midagi Meistrite liigas saavutanud.“ Selliseid argumente kasutavad siiski vaid need, kes Bundesligat regulaarselt ei vaata. Kõik, kes on Dortmundi mängustiiliga rohkem kursis, kiidavad neid. Ent miks? Juba varem mainitud treener ja meeskonnatöö on pannud võistkonna mängima imelist jalgpalli, kus tagasisöötu suhtutakse halvasti, eesmärk on liigutada palli iga sööduga üha lähemale vastase väravale. Edu saavutatakse kiirete rünnakutega, kus vastane mängitakse üle, kasutades ära peale juba mainitud kogu aeg edasi liikuvatele söötudele ka ideaalilähedast pallita mängijate liikumist, millest vastastel on väga raske kaitsta. Jah, siinkohal võib tuua võrdluseks Barcelona, aga nende mäng on hakanud viimasel ajal tüütama. Vastase kasti ääres kiiresti ja osavalt palli söötmine on tore, aga lõppenud hooajal jäi nende mängustiil liiga ühekülgseks, mida näitavad nii koduse meistriliiga teine koht kui suutmatus tungida läbi Chelsea müürist Meistrite liiga poolfinaalis.
Ent miks pole Dortmund saavutanud edu Meistrite liigas? Tegu on väljalangemissüsteemiga turniiriga, kus võidavad need, kes oskavad ühest-kahest mängust maksimumi võtta. Chelsea - meeskond, kes Inglismaa liigas mängis enamuse hooajast halvasti, jõudis tänu heale kaitsele ja viikidele Meistrite liigas võiduni. Inglise liigas olnuks eduks vaja stabiilselt häid mänge ja võite, aga selleks nad möödunud aastal suutelised ei olnud, sest Manchesterid olid selgelt paremad, Arsenal, Tottenham ja Newcastle sarnasel taseme Chelseaga. Ilmekalt tõestavad Meistrite liiga juhuse osakaalu ka need samad võimsad Manchesteri klubid, kes piirdusid eelmisel hooajal Euroopa paremate klubide turniiril alagrupimängudega. Algaval hooajal on Dortmundi siht Meistrite liiga edule rohkem orienteeritud kui kahel varasemal aastal ja võimete poolest on neil kindlasti võimalik ka seal edu saavutada...kui jätkub spordis hädavajalikku õnne. Alles peale Meistrite liiga võitmist oleks meeskond saavutanud kõik ja võib karta, et nii mängijatel kui treeneril tekib paratamatu pingelangus. Enne tuleb aga Euroopa klubijalgpalli tähtsaim tiitel auga välja teenida, kuid see pole teatavasti sugugi kerge.
Bundesliga hooaeg algab eeloleval nädalavahetusel, Dortmund peab oma esimese kohtumise homme, kui kodus mängitakse Bremeni Werderiga.
