“Kui võtta Mart Poomi maailma jalgpallitippu jõudnu võrdkujuna, siis märksa harvemini. Enda teostamine ei sõltu ainult sellest, kelleks sa sünnid. Suur hulk andekaid kaob juba seepärast, et neil pole võimalik treeningule sattuda,” lisas Pohlak, kirjutab Maaleht.

“Võtame või FC Flora Kehtna jalgpallikooli näite. Veel viis-kuus aastat tagasi võis Rapla maakonna kolkaküla poiss astuda Mart Poomi jälgedes, sest klubi pidas üleval praktiliselt kogu maakonda katvaid bussiliine, mis vedasid poisse treeningule. Paraku olime rahvusstaadioni ehitamise koormust võttes sunnitud loobuma bussiliinide rahastamisest ja kohalikud omavalitsused meile abikätt ei ulatanud. Tõsi, püüame alustada nendega jälle läbirääkimisi, et järgmisel aastal liinid taastada,” sõnas Pohlak.

“Aga samas piisab spordis heast tahtest. Jalgpalli mängimiseks pole vaja muud kui ainult palli. Lagendikke, mille mõlemas servas kasvavad väravapostideks sobivad puud, leidub ju igal pool. Või metsaradu jooksmiseks ja suusatamiseks,” leiab Pohlak.