Vjatšeslav Zahovaiko karjäär ehk seiklused öises Kuveidi kõrbes ja väljapressiv treener

 (2)
Jalgpall Narva Trans vs Paide 14.04.15
Vjatšeslav Zahovaiko Paide LinnameeskonnasFoto: Sergei Stepanov, NPA

Mida mõtleb Vjatšeslav Zahovaiko, kui ta näeb telekas Heiki Nabi? Miks oli Kuveidis hirmuäratav? Kus ta oma lepingu treeneri silme ees puruks rebis? Ja palju muud. Oma viimasel hooajal Premium liigas hoolega väravaid kõmmutanud Zahovaiko meenutab Jalkale oma metsikut karjääri.

Vestlen Vjatšeslav Zahovaikoga 24 tundi pärast tema viimast tööpäeva vineeri müügimehena. Eile viis ta endistele kolleegidele torti, täna istub uhkel valgel tugitoolil A. Le Coq Arena loožis ja kiikab oma viimase Premium liiga kohtumise eel tagasi enese pikale karjäärile. Just meie jutuajamise jooksul jõuab laia internetti teade, et Slavast (nagu vutiüldsus teda paremini tunneb) saab järgmisest hooajast alates Paide Linnameeskonna peatreener. Sellest aga hiljem.

Detsembrikuu lõpus oma 35. sünnipäeva tähistavale mehele pole lisanduvad aastad vähemalt näiliselt mõju avaldanud. Tänavugi paiskas ta vastaste õlgadele tulise väravarahe – kõrgliigas jäi mehe lõppskooriks 19 väravat ja 12 resultatiivset söötu, olles sellega osaline koguni 53%-s Paide Linnameeskonna tabamustest! Tegelikult lahkub ründemasin tipust aga räsituna.

Seotud lood:

“On hetki, kui ärkan üles ja ei saa käia,” muigab Zahovaiko, viidates, et just äkilised temperatuurimuutused ja vihm mõjuvad ta vigastused üle elanud põlvedele ootamatult. “Mu keha on väga-väga väsinud, mul on olnud kümme operatsiooni. Võin julgelt öelda, et mind ei näe tulevikus ka madalamates liigades pallimas, panen mängimisele rasvase punkti.”

Kõik algas Slava kodukohas Lelle alevikus. Suvel taoti sõpradega jalkat, talvel veedeti aega liuväljal hokit vihtudes – kusjuures uiske ei olnud kellelgi, asja ajasid ära jalga tõmmatud vildid. Nagu Zahovaiko ise ütleb, siis oli jalgpall tal alati kõrval ning mäng mõlkus mõtteis nonstopina 24 tundi päevas. Veidi sai tegeletud ka suusatamise ja lauatennisega, eriti eredalt on meeles käik maadlusringi. Kogemus, mis saadab teda siiani!

“Hästi väikeses eas viidi mind maadlusringi,” alustab ta. “Ma protestisin igapidi, et ma ei taha minna, aga sisuliselt võeti kõrvadest kinni, viidi trenni ja sunniti punast värvi trikoo selga panema. Tol hetkel ajas see mind endast väga välja. Sattusin muidugi edasijõudnute gruppi, nii et mind loobiti vasakule ja paremale. Läksin koju ja ütlesin, et mitte kunagi enam! See on mehine ja jõuline ala, aga tol hetkel sain valusa kogemuse. Kui telekast Heiki Nabi näen, siis tuleb see hetk meelde.”

Zahovaiko nendib, et kui Kehtnasse poleks jalgpallikooli loodud, siis me suure tõenäosusega praegu juttu ei räägiks. Tal vedas, et Lellest kümneminutilise autosõidu kaugusele tekkis korralik baas. Jalgpalli oleks ta muidugi edasi mänginud, aga sealt sai ta endale tugeva tehnilise tausta, mis ta hiljem profilepinguteni viis.

Portugalis läks rong

Suurema osa oma karjäärist veetis mees Tallinna FC Floras, välismaal jäi läbimurre saavutamata, kuid intrigeerivatesse kohtadesse jõudis ta sellegipoolest. Alustuseks siirdus mees laenulepinguga Kuveidi klubisse Al Kuwait, kus serveeriti Slavale vaid segadust ja paksu pahandust – nimelt saadeti lepinguga Zahovaiko tagasi Eestisse ning asi jõudis lõpuks rahvusvahelisse spordiarbitraaži. Üheksa aastat hiljem meenutab ta situatsiooni järgmiselt.

“Tekkis väga kiirelt variant, väga kiirelt lendasin, väga kiirelt kirjutasin lepingule alla, väga kiirelt lõin kahes sõprusmängus kolm väravat, väga kiirelt tekkisid probleemid, väga kiirelt saadeti mind lennuki peale, väga kiirelt jõudsin tagasi Eestisse,” muigab endine koondislane, kel isa ukrainlane, ema valgevenelanna. “Ma ei oska tänaseni öelda, mis seal täpselt juhtus. Pärast mind vallandati ka treener, kes mind sinna võttis. Kultuur ei ole seal lihtne, sisuliselt käivad asjad tuju järgi – täna naeratatakse, homme lüüakse nuga selga. See oli huvitav kogemus. Lõpus tuldi mulle keset ööd järele, visati džiipi, üks vend istus ees, kaks meest kõrval tagaistmel. Sõitsime pimedas mööda tühermaad ja kõrbet ning ma mõtlesin, et kuhu me küll läheme. Juba käisin peas mõtteid läbi, et kuidas mul võimalik põgeneda oleks. Siis nägin lennujaama ja sain aru, et mu Kuveidi-reis jääb lühikeseks. Suhteliselt hirmuäratav olukord.”

Loe veel

Eestis tagasi, jätkas Slava väravavõrkude purustamist mõnda aega FC Flora rivistuses, kuniks siirdus 2010. aastal Portugali kõrgliigaklubisse Uniao de Leiria. Umbes Lissaboni ja Porto vahel asuvas Tartust veidi suuremas linnas sai ta pooleteise aasta jooksul kirja 13 liigamängu, pallides näiteks ka kuulsa Benfica vastu. Väravatuus kutsub seda aega müstikaks.

“Mõtle ise, ma liikusin 28aastaselt Eestist otse Portugali tippliigasse,” elavneb mees, kes välismaal pallides innukalt oma mõtteid päevikusse kirja pani. “Seal sain aru, et mu rong on läinud. Õppisin jalgpalli rohkem tundma ja mõistsin, et mul jäi palju tööd tegemata. Kehtnas oli meie põhifookuseks tehnika, tagantjärele mäletan, et ega me seal väga palju füüsilist tööd ei teinud. Võibolla ei osanud treenerid tol ajal koormuseid väga hinnata ning kartsid natuke laste pärast. Muidugi on ka minu traumarohked perioodid arengut pärssinud. Vigastused on mu karjääri nii palju mõjutanud, et korralik läbilöök jäigi tegemata. Konkurents oli seal suur, iga päev tuli üks-kaks mängijat testimisele, enamjaolt kõik ründajad. Lõdvaks lasta ei saanud. Koormused olid äärmiselt suured, ennastki üllatas, kui hästi keha neile vastu pidas. Omaette jama oli ülemineku ajal agentidega, mängus oli mitu agentuuri ja kõigil oli oma kasu mängus, nad tahtsid vaid kiirelt rikastuda. Sain aru, et petmist on üsna palju, minu eest küsiti ulmelisi summasid, mida klubi poleks maksta suutnud. Lõpuks võtsin ise julguse kokku, jätsin petjad kõrvale ning suhtlesin klubiga ise ja otse. Kui ma seda teinud poleks, siis ma tõenäoliselt Portugali jõudnud poleks.”

Lõuna-Euroopale järgnes Ungari ja Debrecen, kelle presidendile meeldis Zahovaiko sõnade kohaselt mängijaid kollektsioneerida. Igas trennis oli väljak mängijaid täis ning kohal vähemalt 30 jalgpallurit. Jutukal Slaval pole raske inimestega ühist keelt leida, kuid madjarite juures oli teistmoodi.

“Täitsa lõpp, mind ei võetud seal kuidagi omaks,” kommenteerib pallur, kelle hullumeelseimaks testimiskorraks oli käik Moldova tipptiimi Tiraspoli Sheriffi, kus teda esimese asjana Cooperi testi liduma pandi: “Ungari keel ei hakanud kuidagi külge. Kui tundus, et leidsin õige raja üles, sain vigastada, õlaliiges läks paigast ning oli ka luumõra. Ootasin piinarikka valuga neli-viis tundi kiirabis, enne kui jutule võeti. Ma ei tundnud end seal mugavalt. Sain aru, et pole midagi muud teha, peab pigem ära tulema. Koht ja klubi lihtsalt ei sobinud kuidagi.”

Koondises 39 esitust kirja saanud ja kaheksa väravat löönud mehe viimaseks välisklubiks jäi soomlaste Kuopio PS, kus samal ajal teenisid leiba ka Sander Puri ja Ats Purje. Kuna tiim mängis aasta ringi kunstmurul, sõlmis ta soomlastega lühiajalise lepingu. Pärast põhjanaabreid oli lähedal siirdumine Kreeka esiliigasatsi Doxa Dramasesse. Õigemini, leping oli juba sõlmitud, kuid siis kutsus peatreener Zahovaiko enese juurde ja ütles, et kui soovid mängida, pead maksma! Paide tulevane loots andis lühikese ebatsensuurse vastuse, rebis kontrahti tükkideks, kutsus pere kohapeale puhkama ning kodumaale naastes liitus Sillamäe Kaleviga: “Kreeka valmistas pettumust, mingi oinas hakkas midagi välja pressima.”

Pärast mõnda aastat Ida-Virumaal ja Paides ootab teda nüüd keeruline katsumus Kesk-Eesti esindusklubi juhendajana. Mõnda aega on ta abitreeneri leiba mekkinud mõlemas oma viimases Maarjamaa klubis, lisaks on ta olnud Paide duubeltiimi boss. Sillamäel rügas ta mõni kuu abijuhendajana tööd üheksast üheksani, linnameeskonna duubli kogemust peab ta väga rikkalikuks ning soovitab igal alustaval treeneril vähemalt aastakese madalamal tasemel kätt proovida. Esindusmeeskonna peatreeneri ametiposti võttis ta vastu peale mõningast mõtlemisaega.

“Kui karjääri lõpetasin, hakati uurima, mida edasi teen,” lausub Zahovaiko. “Oli mitu erinevat head varianti, kuid Paidega leidsime kohe ühise keele ning mulle meeldib nende tulevikunägemus.”

Futboliit