Vandersell Vladimir Voskoboinikovi üheksa elu

 (5)
Nõmme Kalju - FC Flora
Vladimir VoskoboinikovFoto: Ilmar Saabas

Vladimir Voskoboinikov on Eesti vutimeestest kahtlemata üks suurimaid rännumehi. Aastatega on ta läbi käinud kuus võõrriiki ning üheksa välisklubi. Siililegi selge, et asju on juhtunud. Aga milliseid, seda on raske ette kujutada. Võltsitud lepingud, veretöö, suurlinna elu ning teised ahhetamapanevad seiklused. Istusime ründetuusaga maha ning käisime ta meelihaarava karjääri samm-sammult läbi. Närvikõditusi on. Lusti ka.

Omal ajal Levadias pallides küsiti toona 17aastaselt Vladimir Voskoboinikovilt, kus ta tulevikus mängida tahab. Nooruke vastas “Eesti koondises ja Itaalias”. Üks neist sai tõeks, teine mitte.

Tema jalgpallurielu on hoolimata CVst puuduvast saapamaast olnud vägagi põnev. Ei usu? Mitu isikut tõendavat dokumenti oled näiteks sina täis reisinud? Voskoboinikov ootas intervjuud andes igatahes oma seitsmendat passi. Kuna 31aastane mees on senise karjääri jooksul jõudnud mängida üheksas erinevas Euraasia klubis, on esimesed kuus passi viisadest pungil nagu kodukassi kõht kiisutoidust. Eesti koondiseski mänginud ründaja on saanud maitsta nii Brüsseli kui Vladivostoki elu. Euroopa pealinnast maailma ääreni. Teeb veidi kadedaks küll. Kuigi valdav osa mehe professionaalsest elust on möödunud idas, alustas ta siiski läänest – Belgiast. Aasta oli 2004 ning Levadia oli just penaltitega kaotanud UEFA karika teises eelringis Norra klubile Bodö/Glimt.

Seotud lood:

“Olime kõik väga pettunud ning tulime järgmine päev trenni,” räägib Voskoboinikov, kuidas ta esimesse võõrklubisse FC Brüsselisse pääses. “Järsku helistas klubi president Viktor Levada ja kutsus oma kontorisse. Näitas mulle üht pilti, seal oli üks suur staadion peal ja küsis, kas tahan seal mängida. Vastasin “jajah” ning uurisin, kus see koht on. Kahe päeva pärast olin juba Brüsselis.”

Kohalikus kõrgliigas ei läinud aga nii, nagu mees ning vutiüldsus ootas. Toona 21aastane noormees hakkas Eestit ning perekonda igatsema. Kõige suuremaks rusikahoobiks kõhtu oli aga esimene palk. Saadud rahasumma oli märgatavalt väiksem kui see, mis lepingusse kirjutatud. Selgus, et klubi oli Belgia jalgpalliliitu saatnud võltsitud allkirjaga kontrahti. Nii hakkas Voskoboinikov klubi presidendi uksi kulutama, kuid jutule teda ei võetud – saadeti hoopis 2005. aasta alguses esiliigasse Eupenisse laenuks, kus ta lõi oma Belgia karjääri ainukeseks jäänud värava. Järgnev hooaeg jäi tal aga sootuks vahele – klubi tal mängida ei lasknud ning samas ka lepingut lõpetama ei nõustunud. Nii tuli trenni teha Levadiaga.

Korraga kahest klubist ilma
Elu oleks võinud minna aga teisiti. Belgia asemel oleks ta saanud valida ka praeguse Pavel Londaku koduklubi Bodö/Glimti. Kuid ei. Samasse tiimi oli võimalik siirduda ka 2005. aastal. Jälle ei.

“See Bodö/Glimti leping on mul siiani kuskil kodus olemas,” jutustab sportlane. “See oli kindel nelja-aastane leping hea summaga, kuid samal ajal (2005 – toim.) tekkis võimalus minna testima Moskva Lokomotivi, kus toona mängis ka Dmitri Kruglov. Läksingi, kuid sain kohe esimeses trennis vigastada ning olin kolm kuud väljas. Jäin nii Norra kui Venemaata. Aga see oli minu otsus ja ma ei kahetse.”

2006. aasta teises pooles sai Voskoboinikov tänu UEFA-le Belgia salakavalate krattide lepingust priiks, naasis hetkeks Levadiasse ning järgneval aastal kolis Punase väljaku linna, kus ootas esiliigasse langenud kunagine hiid Moskva Torpeedo, kuhu pääsemine oli mehele suur unistus ning saavutus. Grandioosne Venemaa pealinn mehele peavalu ei valmistanud. Läks ta sinna jalgpalli mängima, mitte diskoteeke külastama. Suurem osa vabast ajast sai veedetud koos Lokomotivis mänginud Krugloviga, kellega mingil hetkel üüriti ühine korter. Põhilised sõidud tegid mehed metrooga.

“Mäletan, et ükskord läksime pärast trenni Dimaga (Kruglov – toim.) metroosse,” meenutab ta metropoli eluolu. “Kõnnime ja kõnnime, siis saame aru, et saabuv rong sõidab valesse suunda. Üritasime ümber pöörata, aga meie taga oli lihtsalt 20 meetrit rahvamassi ja ei jäänudki muud üle, kui rongile astuda. Hommikuti ja õhtuti oli seal ikka hullumaja.”

Loe veel

Palju rahulikum oli aega veeta Stockholmi lähedal asuvas Södertäljes, kuhu Voskoboinikov 2009. aastal elama kolis. Klubiks tugevuselt teisel astmel pallinud Syrianska FC. Veidi igav seal oli, tunnistab mees, kuid riigi pealinn oli kõigest paarikümneminutilise ühistranspordisõidu kaugusel. Kuigi ründaja veetis Rootsis vaid neli kuud – tal oli enne klubiga kokku lepitud, et soodsa pakkumise korral võib ta lahkuda –, sai ta pisikese ajaga kohaliku keele üsna hästi suhu. Tiimikaaslased imestasid!

“Esimene asi, mida välismaalane peab võõras riigis tegema, on keele õppimine,” seletab Tallinna Puumas treeningutega alustanud jalgpallur enesekindlalt. “Vähemalt natukene peab aru saama. See on austuse küsimus.”

Roim
Järgnes Vladivostok ja Venemaa esiliiga. Voskoboinikovile helistati, pakuti lepingut ning jah-sõna kostis mehe huulilt vähem kui sekundiga. Kaug-Ida talle meeldis. Merelinn pakkus kohalikke kulinaariahõrgutisi. Kalad ja krevetid mekkisid mõnusalt. Muidu oli nii nagu ikka, suuremat eksootikat ta ei kohanud.

“Karu ei näinud, aga kuulsin, et tiigrid pidid metsades olema, kuid üldiselt ei saanudki aru, kui kaugel olen,” arutleb koondises 36 mängu pidanud jalgpallur. “Ainuke asi oli see, et kui läksin lõunale, helistasin perele ja küsisin, mis teete, ning vastati, et ärkasime üles, siis alles sain aru, et kodumaal on hommik.”

Pärast hooaja lõppu tuli Vladimir tagasi Eestisse ning oli valmis Venemaa otsa naasmiseks, kuid saatus tahtis teisiti. Mängija agent sõitis Moskvasse klubi spordidirektoriga kohtuma, et kaheaastane leping allkirjastada, kuid enne veel jõuti Lutš-Energia ametnik Moskvas maha lasta.

“Raske oli seda mõista,” tunnistab Voskoboinikov. “Neli-viis kuud olin pidevalt selle mehega koos olnud, alles veel rääkisime ja arutlesime ning siis sain aru, et ta on tapetud.”

See tõi klubisse muutused ning tarvis oli hakata uut töökohta otsima. 2010. aastal maandus ta Bakuu Neftšis. Aserbaidžaani elu kohta jätkub tal ainult kiidusõnu, kuigi sealne aeg jäi lühikeseks. Klubi president läks kõrgliigas saavutatud 5. kohast turri ning otsustas meeskonnas verevahetust teha. Peale seda leidis Voskoboinikov end korraks Levadiast ning siis 2011. aastal taas Venemaa esiliigast, kui siirdus Moskva lähedal asuvasse Himki linna klubisse, kus tema üheks treeneriks oli muide praegune Sillamäe Kalevi loots Sergei Frantsev. Tegemist oli kummalise ajaga, sest Venemaa läks üle sügis-kevadhooajale, mis tähendas, et puhkuseta tuli vutti taguda poolteist aastat. Sellest hoolimata väsimust ei tekkinud, kuna Levadiaga sai omal ajal tulest ja veest läbi käidud.

“Ma mäletan üht Levadia kahenädalast treeninglaagrit Armeenias, kus meil oli kolm või neli trenni päevas,” nostalgitseb Voskoboinikov. “Pärast seda ei kartnud ma enam midagi. Nikita Andrejev kaotas ühe sellise laagriga 8 või 9 kilogrammi.”
Ära ilma lepinguta tagasi tule!

Mehe seni eelviimaseks välisklubiks oli Gruusia kõrgliiga hiid Tbilisi Dinamo, kus ta 2012. aastal 13 mängu pidas. Sealseid suurepäraseid treeningutingimusi pole ta kuskil mujal kohanud. Klubil oli nüüdisaegne baas koos viie väljaku ning oma akadeemia ja hotelliga. Kohalikud võtsid teda ülimalt sõbralikult vastu ning Vene–Gruusia pingetest ta rääkima ei kippunud. Talle ei meeldi tavaelu ning poliitikat siduda.

2013. aastal mängis Voskoboinikov Nõmme Kaljus ning mullu laenulepingu alusel Hiina esiliigas. Vutimees oli just mõtlemas kaugema tuleviku peale ehk tegemas UEFA B-litsentsi treenerieksamit, kui tuli sõnum sisuga “homme lendad Hiinasse”.

Ja lupsti – mõtted olid hajali ning test peast pühitud. Järgmisel päeval ootas ees sõit Aasiasse. Ta testis end kahes klubis, lõi mõlemas treeningmängus värava, kuid jäi siiski kontrahtita. Mees pakkis pettunult asjad – Hiina oli talle juba meelepäraseks saanud – ning hakkas tagasireisi ootama. Järsku helistas agent ning pakkus kolmandat klubi! Voskoboinikov teatas sellest oma naisele Valeriale, kes ütles, et see on sinu võimalus – ära ilma lepinguta tagasi tule. Ning ei tulnudki. Ees seisis aasta Qingdao Hainius. Merest paari kilomeetri kaugusel elanud mehe sõnul oli suvel nii soe, et sai ookeanis istuda ning tunda end nagu vannis. Peale vutimängu jõudis ta kaugel maal ka ringi reisida. Loomulikult said nähtud nii Peking kui kuulus müür.

Jalgpallis oli tippsündmuseks klubi jõudmine Hiina karikavõistluste poolfinaali. Riiki kiitmast Voskoboinikov ei väsi ning soovitab kõigil sinna maale reis ette võtta. Kui ta 2013. aastal Kaljusse siirdus, oli ta kindel, et nüüd on välismaaga kriips peal ja saab karjääri lõpuni Eestis mängida. Hiina andis aga lisamotivatsiooni uuesti mujale kiigata, kuigi Maarjamaa on suurepärane.

“Kuna ma olen nii palju reisinud, siis saan aru, et Eestis on väga hea elada,” usub rahvuskoondises neli väravat löönud atleet. “Eesti ja Tallinn meeldivad mulle aina rohkem ja rohkem. Kui oleks võimalus igaveseks Hiinasse jääda, siis ma jääks pigem Eestisse. See on minu kodumaa, olen siin sündinud, mu perekond on siin. Hiinlased räägivad, et kui nad on Hiinas sündinud ja kohe lapsena näiteks Inglismaale kolinud, siis vanana tahavad nad kindlasti tagasi tulla. Seal, kus oled sündinud, seal lõpetad.”

STATISTIKA:
FC Brüssel 
Brüssel, Belgia. Kõrgliiga
2004–2006
8 mängu, 0 väravat
KAS Eupen 
Eupen, Belgia. Esiliiga
2005 (laen)
8 mängu, 1 värav
Moskva Torpeedo 
Moskva, Venemaa. Esiliiga
2007–2008
50 mängu, 12 väravat
Syrianska FC 
Södertälje, Rootsi. Esiliiga
2009
17 mängu, 2 väravat
Lutš-Energia 
Vladivostok, Venemaa. Esiliiga
2009
8 mängu, 0 väravat
Bakuu Neftši 
Bakuu, Aserbaidžaan. Kõrgliiga
2009–2010
9 mängu, 1 värav
FC Himki 
Himki, Venemaa. Esiliiga
2011–2012
40 mängu, 4 väravat
Tbilisi Dinamo 
Tbilisi, Gruusia. Kõrgliiga
2012
13 mängu, 1 värav
Qingdao Hainiu
Qingdao, Hiina. Esiliiga
2014
28 mängu, 5 väravat

Kõigil juhtudel arvestatud liigamänge ning -väravaid.

Futboliit (talgpall)