Juba enne veerandtunni lõppemist trumpas McGeady äärel järjekordselt Jäägeri üle, riputas palli kasti, õhus jäi Piiroja Andrewsi sihitatusele alla ja kera kahises võrku. See oli esimene vint meie allakäiguspiraalis, vastased olid löönud võõrsil värava!

Otsemaid järgnes Stjopa kollane ja pea plinkis ka punane. See oli saatuse näpunäit, kumba meeskonda ta täna ei soosi. Ka kohtuniku häälestus näis aina enam saatuse omaga kokku käivat.

Mida teinuks külmapäine treener meeskonna vähemusse jäädes? Eks ikka rõhunuks turvale, keeranuks kaitse lukku ja visanuks võtme teisepoole Lilleküla raudteed. Sest 0:1 polnuks veel kataklüsm. Ent Rüütlis lõi välja õnnemängija. Ta ei läkitanud väljakule Rähni, et tagant korrastada, vaid vangerdas rünnakusse Vosko. Too lülituski hüsteerilise hasardiga, kuid viljatult.

Meie ponnistused kümnekesi viigini küündida jäid tiivutuiks ja iirlased leidsid üha enam viise, kuis eestlaste pudenevat kaitset rebestada. Kaks järgmist kolli olid juba kõige eelneva tulem. Nagu ka Piiroja degradeerimine. Ja aameniks kujunenud penalti.

Ma mõistan Rüütlit, kes ei soovinud võidumõtetest ülespiitsutatud tulvil tribüünidel lasta pettuda ja üritas ka kujunenud jännseisus eirata fossiilset umbkaitset ning kobada haavatunagi vastase kõri järele. Selles on oma sangarlik võlu. Pealegi, see oli esimene play-off nii Rüütlile kui kogu bändile. Järgmisel korral vilumust enam. Ja loodan, et juba ka homme Dublinis. Sest uljaspäine tagasitegemishimu võib sealgi suitsiidlikult toimida.

Vaapo Vaher on kirjandusuurija, kriitik, esseist ja luuletaja. Ta on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige ning avaldanud sadu artikleid, uurimusi ja esseid. Aastate jooksul sai Vaapo Vaheri kolumneid regulaarselt lugeda Sporditähest.

Vaapo sulest on ilmunud mitmeid raamatuid kirjandusest ja kinokunstist, viimati nägi ilmavalgust suurt tähelepanu pälvinud vutist kultuuriloos pajatav “Jalgpall hingede öös”. Vaapo on Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, kus tema vastutusalaks on meedia.