Tõepoolest, kas ühiskondlik pettumus paiskub totaalseks? Kas jalgpall kukub äkki tühikusse? Kas sotsiaalne huvi pöörab jalkale selja? Kas valitsema pääseks eitav paatos? Suisasõnu pärides: kas kaotus oleks katastroof?

Vastan täie veendumusega: muidugi mitte! Tõsi, liturgilised kajastused vilkas meedias võtaks oma hoo ja energia ajutiselt maha, ent mitte kauaks, vaid järgmise korrani. Konjuktuurne element lööks hetkeks kõhklema, muljekriitikud muliseksid. Ent jalgpalli endaga ei juhtuks midagi hullu. Ei saakski juhtuda, sest eesti jalka ei toetu enam teoreetilistele doktriinidele. Jalgpall on jätkujõuliselt jalad maha saanud ja tulnud selleks, et püsida. Jalka on oma arengus juba sedavõrd iseeneslik, et kui mingi müstiline jõud ka ihkaks tema dünaamikat pidurdada, see ei õnnestuks.

Argumenteerin põgusa ja nukra näite varal. Paar ööpäeva tagasi suri ootamatult Tartu tuntud ja teenekas noortetreener Hillar Otto. Minagi langetasin mõttes pea, tundsin meest isiklikult. Muidugi oli see löök sealsele jalkaelule. Kunagi võinuks seesugune äkkminek kohalikku jalgpalli tõsiselt pärssida, mine tea, ehk ka topata. Ent täna ei sõltu tartlaste jalka edenemine enam ühest treenerist. Emajõe-linn on arvukaist noorteklubidest hõivatud. Ja hõlmatud pole mitte üksnes koolid, vaid ka kümned lasteaiad linnas ja kogu ümbruskonnas. Kunagisest korvpalli- ja kergejõustiku tsentrumist on saamas meie mõõtmeis võimas jalgpallikants. Seda hoogu enam ei takerda. Tulevikulisi dimensioone võime vaid aimata, sest suur hulk sealseist klubidest pole veel ühtegi aastakäiku jõudnud meheikka kasvatada. Potents on aga grandioosne. Ehkki tartlasi kätkeb juba ka seesama rahvuskoondis, mis nüüd iirlastega raginal kokku läheb: Sander Puri ja Taijo Teniste.

See kõik pole paraaditsemiseks kõneldud. Nõnda lihtsalt on ja kaugeltki mitte ainult Taaralinnas. Kuid Iiri-mängudest loodame triumfi ikkagi. Kummaline kui me ootused poleks kruvitud. Väikerahva kohus on aina võimatut võimalikuks muuta.

Vaapo Vaher on kirjandusuurija, kriitik, esseist ja luuletaja. Ta on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige ning avaldanud sadu artikleid, uurimusi ja esseid. Aastate jooksul sai Vaapo Vaheri kolumneid regulaarselt lugeda Sporditähest.

Vaapo sulest on ilmunud mitmeid raamatuid kirjandusest ja kinokunstist, viimati nägi ilmavalgust suurt tähelepanu pälvinud vutist kultuuriloos pajatav “Jalgpall hingede öös”. Vaapo on Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, kus tema vastutusalaks on meedia.