Tunnistan, et elan ikka veel jahmatuses. Minu jaoks on olnud muidugi päevselge, et meie rahvuskoondis end kunagi EM-ile pressib, aga et see võimalus võiks sedavõrd kombatavaks muutuda juba nüüd… Praegust koosseisu olen pidanud tubliks vaheastmeks, küüniliselt väljendudes täitematerjaliks, kellele peatselt ehitub vastne, võimekam, enesekindlam ja –teadlikum, Euroopa hariliigades kõrgkooli saanud põlvkond. Et alles neilt võib üht-teist suurt loota. Aga nüüdse meeskonna edasirühk tunnistab, et mu hinnangud on olnud liialt ratsionaalsuse takus kinni. Ja kui me ka ei seisa veel suisa uue ajastu veerul, siis nüüdsete meeste tõestamishimu on sütitav.

Pealegi, praeguse rahvuskoondise tuumiku moodustavad 1984-85. aastal sündinud mängumehed (Klavan, Ahjupera, Vassiljev, Kruglov, Jääger, Kink, Purje, Vunk, Bärengrub jt.). Lisaks näpuga vanemaid või nooremaid. Aga just 1984-85. sünniaastaga mängumehed kannavad endas mitmeid jalkasemiootilisi märke, nagu näiteks nüüd juba pea müütilisena mõjuv kunagine Kehtna Jalgpallikool, mis etapina meie jalgpallikogemusse mõndagi andis. Või Tallinna Jalgpallikooli legendaarne lend, kuhu kuulusid Vassiljev ja Kruglov. Või iseka treenerikäekirjaga Aivar Tiidus, kelle õpilased Kink, Lindpere ja Purje mentori egoliini rohkema-vähema ilmekusega väljendavad. Ja muidugi visad tulijad Pärnust-Viljandist. Sõnaga, praegune kooslus kajastab kirkalt ka meie jalkaarengu kihistusi ja küllap need mehed ei taha olla vaid vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus. Ka jalkajumala pailaps Rüütli pole õnnelik juhus, vaid koos rahvusjalkaga kint-kihilt arenenud figuur. Tema retsepti järgi etendab meeskond kohati juba kompositsiooniliselt tasakaalustatud mängu.

Kadumas on jalgpalliline kõhukinnisus, mängu sigineb üha enam esteetilisi lõimu. Ja enam pole vaja tõestusi, et jalgpall võib olla ka riigi võimekuse mõõt. Või et selle mängu teraapiline mõju mahendab masujärgset sotsiaalset frustratsiooni.

Vaapo Vaher on kirjandusuurija, kriitik, esseist ja luuletaja. Ta on Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige ning avaldanud sadu artikleid, uurimusi ja esseid. Aastate jooksul sai Vaapo Vaheri kolumneid regulaarselt lugeda Sporditähest.

Vaapo sulest on ilmunud mitmeid raamatuid kirjandusest ja kinokunstist, viimati nägi ilmavalgust suurt tähelepanu pälvinud vutist kultuuriloos pajatav "Jalgpall hingede öös". Vaapo on Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, kus tema vastutusalaks on meedia.