UNO TUTK: Järvakandi (peaaegu) punkarist kasvas Euroopa kohtunike valvekoer


UNO TUTK: Järvakandi (peaaegu) punkarist kasvas Euroopa kohtunike valvekoer
Uno Tutk (vasakul) ja Eesti rahva "suurim sõber" Viktor KassaiErakogu

Kui kohtunikud vutifännide arvates taas pättust teevad, on ajakirjanikel põhjust kõneleda Eesti Jalgpalli Liidu peakohtuniku ning UEFA kohtunike vaatleja Uno Tutkiga, kes selge sõnaga olukorrad lahti seletab. Mis mees ta tegelikult on ning kuhu vutiarbiitrite maailm sõuab?

Ma mäletan, et kord võtsid sa oma töösahtlist välja pildi, kus sa kannad Sex Pistolsi T-särki.

See pilt on tehtud 1970ndate lõpus. Õnnelik noorus. Ma arvan, et see oli üks võimalus erineda ja olla kuidagi selle vastu, mis tol hetkel toimus. Meie sõpruskond kuulas kogu aeg muusikat ning siis tuli punk ja hakkas laineid lööma. The Stranglers, The Boomtown Rats, Ramones, The Clash. Sex Pistols oli neist kõige skandaalsem ja see oli Inglismaa kehtiva korra vastu. Mitte et me ise oleks väga suured dissidendid olnud, aga kui sa olid nagu punk, siis punki ei puudutatud. Nendega ei tahetud tegeleda. Tegime kodukohas Järvakandis pungidiskosid ka. Eks see oli noorte asi - peaasi, et saaks millegi vastu olla.

Kas identifitseerisid end punkarina?

Ei. Ma olin väga pehme punkar. Vahepeal sai juukseid tupeeritud ja haaknõelu kantud, aga see oli soft, väga soft. Aga meist arvati kui pungimeestest. See oli väline imidž, tegelikult kuulasime rohkem hevi - Deep Purple ja Led Zeppelin. Aga kes oleks arvanud, et Johnny Rotten tuleb kunagi Järvakanti (Sex Pistolsi laulja Johnny Rotten ehk John Lydon esines 2011. aastal ansambliga Public Image Ltd festivalil Rabarock - toim.)? Kui meie noored olime, poleks kunagi arvanud, et Johnny külastab Järvakandit. Tahtsin tegelikult sellelesamale pildile autogrammi võtta, aga olin kuskil mängul ja ei olnud aega.

Noorus nooruseks. Oled ju praegugi suur muusikasõber. Palju sul vinüülplaate on?

Väga pole lugenud, aga umbes poole tuhande ringis. Enamik on vanemad asjad. Leian, et kõik hea muusika, mida tasub kuulata, tehti 1960ndatel ja 1970ndatel ära.

Oled kogu aeg neid kogunud?

Jah, lapsepõlvest saadik. Riho Sibul oli Järvakandi poiss, tema kaudu sai vahetatud. Ta tõi meile nädalavahetuseti plaate. Lindistasime ümber või panime raha kokku ja ostsime. Kõige esimene plaat, mille ma uuena kiles sain, oli Genesise "Wind & Wuthering". Klassikaaslased tegid mulle 18. sünnipäevaks kingituse. Toona maksis plaat üüratud 50 rubla.

Milline on sulle emotsionaalselt kõige hinnalisem plaat?

Viimane suur emotsioon oli Pink Floydi plaadiga "Animals". Viimasel välisreisil tuli üks imeline inimene, kellele ma huvist rääkisin, õhtul hotelli, kaasas kohvritäis vinüüle, ja lihtsalt kinkis need mulle. Tegin kohvri lahti ja kõige peal oli "Animals". See oli tõeliselt emotsionaalne hetk (naerab - toim.). Kõik teised Pink Floydi varasema perioodi plaadid olid mul olemas.

Ma räägiks veel muusikast, aga meil on ikkagi jalgpalliajakiri.

Eks selle jalgpalliga ole nii: mitu mängu järjest, hommikust õhtuni. Vaatad ühe mängu, kodus teine mäng, siis veel Postimehes kolmas. Mõnes mõttes tekib küllastus ja see hakkab sinuga koos elavaid pereliikmeid häirima, sest oled kogu aeg muus maailmas. Vahepeal tuleb end jalgpallist välja lülitada. Nooruspõlve tuttavad alati küsivad, kas tegeled ikka vutiga, ajad ikka palli taga? Nagu muud ei olekski olemas.

MM on tulemas. Siis ei olegi muud olemas. Kas on mingisuguseid reeglimuudatusi, mida tugitoolisportlane kindlasti teadma peaks?

Ütleme nii, et midagi kardinaalselt muutunud pole. Muudatused on suluseisu tõlgendamise kohta. Nüüdsest muudab kaitsja teadlik pallimängimine ära esialgse suluseisu. Üldiselt ega suluseisureegel ei muutu, tõlgendades kasutatakse teisi kriteeriume. Kui tegevust on võimalik tõlgendada teadliku tegevusena ja see ebaõnnestub, siis muutub suluseis kehtetuks ja lubatakse mängul jätkuda. Kui tegu on tõrjega ja sellest põrkub pall sulus viibinud mängijale - on endiselt suluseis, nagu ka rikošeti puhul. Muudatusena katsetatakse teatud võistlustel ja turniiridel ka aerosooliga joone mahatõmbamist, nagu Lõuna-Ameerikas siiani on tehtud, aga see ei ole reeglite muudatus, vaid rohkem visuaalne asi ja aitab mängu paremini juhtida. Siin katsetati poiste ja tüdrukute U17 sõprusturniiril (toimus mai alguses Lilleküla jalgpallikompleksis - toim.), et kollane kaart jätab mängija kümneks minutiks platsilt eemale.

Kas see kümne minuti reegel võib reaalselt tõeks saada?

Ma ei näe praegu, et see oleks meestemängus variant.

Kui populaarne kohtunikutöö on? Kas EJLi koolitustele on tung?

Jah, on. Viimasel ajal oleme ise laienenud, oleme kättesaadavamad, inimressurssi on rohkem. Teeme koolitusi regulaarselt, huvi on, tuleb ainult loota, et inimesed jäävad pidama ning neile hakkab meeldima. Ega kohtunikutöö lihtne pole. Nüansse on palju, näiteks administratiivne pool ja protokollide sissekandmine. See on täpne töö, ülejala teha ei saa. Kõik ei ole psühholoogiliselt valmis enda peale võtma nii vastutust kui ka negatiivset emotsiooni, mis teinekord tulla võib. Iga inimene peab aru saama, kas tal on sobiv natuur.

Milliseid iseloomuomadusi kohtunikul tarvis on?

Peab olema julgus, et võtta vastu otsuseid, ka ebapopulaarseid. Peale selle on vaja keskmiselt paremini arenenud õiglusmeelt ning sportlikkust. Korrektsus on tähtis, hea suhtleja peab olema. Kehv suhtleja ei saa olla, siis jääb oma otsustega üksi. Kohtunikutöö on tiimitöö. Kohtunikest tekib su teine sugulaskond, kellega sa pead määramiste järgi juhuse tahtel pidevalt lävima. Kohtunikud suhtlevad omavahel tihti rohkem kui sugulased. Rahvusvaheliste määramiste puhul pead olema samade inimestega 3-4 päeva koos. Kui sa ei ole hea suhtleja või tiimimängija, siis on see võimatu. Individualism läbi ei löö. Samas on heas mõttes isiksusi kui selliseid muidugi vaja.

Kohtunikele mingisuguseid psühholoogilisi teste ei tehta?

Praegu mitte.

Kas oleks tarvis?

Võibolla mingis mõttes oleks, aga kes on see jõud, kes on see otsustaja, kes ütleb, et see sobib kohtunikuks ja teine ei sobi? Alguses ei oskakski mingi testi põhjal öelda. See kujuneb töö ja kasvamise käigus välja. Sa tuled alguses, sa ei tea kohtuniketööst midagi, sa ei ole seda omal nahal kogenud. Ei tea ju, kuidas sa tegelikult positiivsete ja negatiivsete emotsioonidega hakkama saad.

Kas pärast suurturniire on kohtunikekoolitustele rohkem soovijaid?

Seda küll. Jalgpallitrennidega on sama asi. Pärast turniire tuleb mingisugune uus hoog peale, see on selline hea reklaam. Viimastel aastatel on aidanud ka dokfilmid, mis räägivad kohtuniku hingeelust ja tööst. Kõik teavad, et kohtunikud tulevad tunnelist, vilistavad 90 minutit ning kaovad siis. Kes nad on? Nad on kellegi lapsed, isad, abikaasad. Neil on igapäevatööd. Millest nad rõõmu tunnevad? Mis neile tuska teeb? See on üks peenike inimtõug, need kohtunikud.

Oled ka UEFA kohtunike vaatleja. Mida see täpselt tähendab?

See on selline amet, kus määratakse neutraalsest riigist endine kohtunik. Koos kohtunikega tuleb läbi teha samad tegevused - saabumine, hotellis elamine, õhtusöögid, mängueelsed koosolekud, valmistumine, mäng ise. Lõpuks tuleb siis raport teha, kuidas kohtunikutöö kulges, mis oli positiivset, mis negatiivset. Mida võiks arendada, mida parandada, tuleb anda oma hinnang ja seisukoht. Meile tehakse pidevalt koolitusi. Eestis on samamoodi kohtunikevaatlejad, aga meil hindavad nad ka korralduslikku külge, mida rahvusvahelisel tasemel teeb delegaat. Kuigi mõnikord on ka rahvusvahelistel mängudel vaja delegaadi rollis olla. Näiteks noorteturniiridel ning madalama riskiastmega mängudel. Kord olin Soome ja Belgia naistekoondise mängul nii vaatleja kui delegaat.

Kas on reaalne, et kunagi avalikustatakse ka need hinded, mida vaatleja kohtunikule annab?

Praegu ütleb reglement, et need on teada ainult kohtunikule endale ning kohtunikukomiteele. Neid ei avalikustata.

Jääbki nii?

Praegu küll.

Kas kohtunike ja vaatlejate vahel võib ka mingisuguseid tülisid tekkida? Näiteks kui kohtunik pole vaatleja hinnanguga nõus?

Võib nii olla, aga meil on väga selge juhend. Me peame rääkima neist asjadest otse ja ausalt. Me ei saa raporteerida neid asju, mida me pole mängujärgses arutelus kohtunikule öelnud. Aga nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi. Reeglid sätestavad, et väga palju asju on kohtunike arvates ja väga palju on vaatlejate arvates.

Eestis on kaks UEFA kohtunike vaatlejat. Peale sinu veel Are Habicht. Kas kaks on optimaalne number?

On rusikareegel Euroopas, et nii palju, kui on rahvusvahelisi kohtunikke, nii palju võib ka vaatlejaid olla. Meil on ka oma nõuded: kogemus, kohtunikuks olemise kogemus, väga hea inglise keele oskus. Me peame hindama kohtunike inglise keele oskust. Ükski kohtunik ei tohiks saada rahvusvahelistele mängudele, kui tal ei ole rahuldav keeleoskus. See on raportis kindel punkt, mida tuleb hinnata.

Oled kohtunik ja/või vaatleja juba pikalt olnud. Kas torkab pähe mingisuguseid absurdseid juhtumeid?

Euroopas on rahvusvahelised kohtunikud, nad on oma riikidest selekteeritud, parimad. Aabitsatõdede vastu ei saa suures plaanis keegi eksida. Võib arvata, et nende pagas on nii suur, et ei tee absurdseid otsuseid. Kõik on tõlgendamise asi, kas oli kollane või punane, suluseis või mitte. Olen olnud Madridi Atletico ja Liverpooli mängul, kus kumbki abikohtunik tühistas täiesti reaalse värava. Ei saa öelda, et absurdne otsus, aga kohtunikule negatiivse tulemusega mäng. Suurtes mängudes juhtub. Ei nähtud, et Van Persie tõmbas Piiroja maha, vaid seda, et Piiroja tõmbas Van Persiet.

Aga Eestis?

Siis on raskem, kui suured omavahel mängivad. Flora, Levadia, Kalju. Sillamäega on vastasseise olnud, kakluseid toimunud. Meie jalgpallivanker veereb pöördumatult. Igal kevadel hakkab uuesti veerema ja enne sügist seisma ei jää. See, mis vahepeal toimub, kuulub jalgpalli juurde. Seepärast tullakse staadionile, jälgitakse, vaadatakse. Tuleb uus aasta, uued trennid, uued poisid tahavad palli mängida. Mina võrdlen seda koolisöökla tööga, mis ei lõppe kunagi otsa. Tulevad uued poisid, kes tahavad süüa, tulevad uued, kes tahavad vutti harrastada. On halvemaid, paremaid aegu. Minu kohtunikutöö ajal on populaarsus kogu aeg kasvanud. Ma usun, et Nõukogude Liidu ajal polnud jalgpall vähem populaarne. Noored poisid - mina nende hulgas - käisid Kadriorus või Kalevi staadionil vaatamas, kuidas mängisid Kõmper ja Mõtsnik. MMi ajal on lihtsam ka õrnemat sugu jalgpalliusku pöörata. Nad saavad suure mängu maitse suhu. Mingi magnetism on selles mängus nagu ka muusikas. Haarab kaasa ja sunnib staadionile tulema. Kahju ainult, et ilm ja staadionite mugavus on nii, nagu nad on.

Jõudsimegi peaaegu muusika juurde tagasi. Kui koju lähed, siis mis plaadi esimesena mängima paned?

Täna lähen koju ja panen Black Sabbathi peale, sest on bändi trummari Bill Wardi 66. sünnipäev (5. mai - toim.). Tihti valingi sünnipäevade järgi. Mai lõpus tuleb Status Quo laulja ja kitarristi Francis Rossi sünnipäev. Siis saan panna nende 1972. aasta plaadi peale. Mehed keevitasid puhtast rõõmust. Puhtast rõõmust. 

Intervjuu ilmus ajakirjas Jalka.

Futboliit (talgpall)