Tuleviku president Raiko Mutle: enda põldu küntakse ikka hoolsamalt

Viljandi JK Tulevik eraldus FC Flora süsteemist kaks aastat tagasi. Klubi president Raiko Mutle ütles pikemas intervjuus jalgpall.ee portaalile, et oma klubi tunde saab seda ise tehes.

Kuidas ise ütled, kas praegu on Viljandi jalgpalli uus tulemine, juba varem sissetallatud raja jätk või midagi hoopis muud?
Eks ta ole natuke mõlemat. Sissetallatud rajal lihtsalt veavad vankrit uued inimesed ning meil on täna rohkem vabadust oma teed suunata. Põhitõed noorte treenimisel on aastaid olnud paigas, nii et noortetreenerite töösse pole pidanud seni sekkuma ja tööd oleme teinud ennekõike klubi organisatoorse poolega. Tegeleme klubi tervikuks loomise ja oma identiteedi tugevdamisega.

2011. aastast on endine FC Flora tütarklubi Viljandi Tulevik iseseisev. Kas initsiatiiv selleks sammuks tuli Floralt või kohalikelt meestelt?
Initsiatiiv tuli pigem Tallinnast. Aasta enne seda majandasin IV liiga satsiga ning mu tegevust märgati. Edasi tulid juba läbirääkimised ja arutelud, et kas ja kuidas võiksin Viljandi jalgpalli läbi Tuleviku juhtida. Kuigi minu jaoks oli see suur au ja emotsionaalselt erutav, siis suutsin ikkagi asja ratsionaalselt võtta ning pea ees tegevusse ei tormanud. Kaalusin erinevaid variante, kuidas pikemas perspektiivis võiks klubi ja kohaliku jalgpalli areng olla võimalikult produktiivne. Oluline oli kaasata endale hea abiline ning õnneks oli Rain Tölpus sellega nõus. Esimeste sammudega võime rahul olla ning järgmist saaki näeb alles lähitulevikus.

Viljandi JK Tulevik on Eesti mõistes ikkagi suur klubi. Kas oli ka kõhklusi ja kahtlusi?
Eks ikka oli. Ma ei suhtunud antud ülesandesse kordagi pealiskaudselt või ükskõikselt ning adusin, et sellest sõltub paljude inimeste heaolu. Õnneks sain olukorda siseneda samm-sammult ja inimesed, kes minuga sellele teekonnale nõustusid tulema on olnud suurepärased. Moodustame klubi tegevjuhi Rain Tölpusega hea meeskonna, paremat abilist oleks raske tahta. Usun, et koos viime asja kaugele.

Aga miks iseseisvumine toimus just sel hetkel?
Esiteks oli Tuleviku esindusmeeskond aastatega kodulinnast üha enam võõrdunud ning seega meeskonna kasu Viljandi enda kasvandikele hakkas tagaplaanile jääma. Toonane Tulevik treenis Tallinnas, vahemaa kohalike mängumeestega oli liialt suur ja ainult mängimas käia sellisel tasemel on keeruline, eriti noortel. Samas, kes oleks suutnud murda kõrgliigas mängivasse Tulevikku, oleks vabalt võinud liituda ükskõik millise kõrgliiga klubiga. Seega meeskonna pea ainus roll oli tuua Eesti klubijalgpalli kõrgeim tase meile koju kätte. Hiljem täitis kaheks aastaks selle koha FC Viljandi. Peab mainima, et noortetöö elas sisuliselt oma elu ja tootis pidevalt häid mängumehi. Seega muutusteks andis põhjuse just esindusmeeskond ja sellest tulenevalt klubi identiteedi määratlematus. Samal ajal nägi Aivar Pohlak minus piisavat potentsiaali kohaliku aktivistina. Need kaks olukorda sattusid lihtsalt samasse ajaperioodi. Teadlikult ma ei tegutsenud selles suunas, et asuda Tuleviku etteotsa, aga vargsi unistasin küll oma rollist Viljandi jalgpallielu arendajana.

Kas selleks hetkeks oli ka muutuse järele tegelikult juba vajadus või oli see asjade loomulik areng?
Ühelt poolt asjad justkui toimisid, klubil oli ja on korralik noortesüsteem heade treeneritega, esindusmeeskond mängis kõrgeimas liigas jne. Kuid piisavalt heal tasemel mängumehed koondusid harrastusmeeskondades madalamatesse liigadesse või liitusid satsidega teistes linnades. Täna mängivad pajud neist Esiliigas, esindades auga oma kodulinna ja see teeb tõsiselt heameelt.

Milles peamine muudatus iseseisvumisel seisneb?
Iseseisvumine oli mitmeetapiline. Esiteks alustasime ainult meestevõistkondade töö koordineerimise ja juhtimisega, samal ajal noortesüsteem jäi ikkagi Flora alla. Nüüd, kus esindusmeeskond tõusis Esiliigasse ja klubi juhtimisega tõestasime enda kompetentsi asjadega hakkama saada, usaldati kogu Viljandi Tulevik meile. Oleme seisus, kus Floraga on meil hea koostöö, mitte jagatud osalused.

Millised eesmärgid endale algselt seadsite?
Algusaastatel keskendusime pigem esindusmeeskonnale ja kohalike toetajate leidmisele. Eesmärgiks oli võimalikult kiiresti komplekteerida konkurentsivõimeline meeskond, kes suudaks kõrgseltskonda pürgida. Samal ajal kaalusime igat sammu vaatega tulevikku, näiteks andsime ennekõike võimaluse oma noortele kasvandikele. Oluline polnud lihtsalt liigas tõusta, vaid saavutada klubi ja meeskonnasisene konkurents, kohalike mängijate ja pealtvaatajate huvi kohaliku jalgpalli vastu ning stabiilne eelarve. Oluline oli süsteem tööle saada. Kuigi me Rain Tölpusega oleme terve elu jalgpallis olnud, siis klubi juhtimises peame ikkagi palju õppima ja meil on, mida avastada ning see on põnev.

Ütlesid, et õppimist on olnud palju. Mis on olnud kõige raskem?
Tundub, et kõige raskem on ikkagi leida piisavalt finantsi oma ideede ja soovide täitmiseks. Järgmise eduka sammu tegemiseks sõltub just sellest palju.

Kindlasti on teil juba nii mõndagi ette näidata. Mis oli esimene kordaminek?
Esiteks see, et mängijatele läks meie iseseisvumine korda ja tekkinud muudatus mõjus positiivselt. Tekkisid uued ja värsked ideed ning meiega liitusid olulised inimesed. Esimesed sammud on olnud edukad ja loodetavasti pole me kellelegi pidanud pettumust valmistama. Kahe hooajaga teenisime auga koha välja Esiliigas. Kui nüüd järgmised tähtsad käigud saavad kenasti tööle, siis võin küll kergendunult hingata. Jalgpallikool on loodud ja uue aasta eelarve on koostamisel, mis on alus pikemale perioodile. Seega esimesest tõelisest kordaminekust võin loodetavasti rääkida alles tulevikus, siis kui süsteem tervikuna kenasti töötab.

Ilma toetajateta pole kellelgi võimalik areneda. Kuidas Viljandi avalikkus selle sammu vastu võttis?
Valdavalt ikka positiivselt, sest iseseisvast Viljandi JK Tulevikust oli räägitud ja unistatud juba aastaid. Kuid sammsammuline üleminek tekitas ühelt poolt veidi segadust, et kui palju siis ikkagi on kohalike juhtida ja otsustada. Teiselt poolt andis see meile aga võimaluse end tõestada enne, kui täies mahus ohjad üle võtsime. Oleme Rainiga jalgpalliringkondades tuttavad näod ja kohalike jaoks teada pigem kui mängijad, kuid klubi juhtimises minimaalse kogemuspagasiga, seega pidime ilmselgelt oma kompetentsi tõestama. Me oleme käitunud eetiliselt ja ei ole andnud tühje katteta lubadusi, samas pidevalt liikudes seatud eesmärkide suunas ja see on kasvatanud meie vastu usaldust.

Kas kohalike ärimeeste ja ettevõtete finantsiline toetus on suurenenud?
Kindlasti on suurenenud, sest omal ajal polnud ju väga põhjustki toetada klubi, kelle peakontor asub Tallinnas ja mille esindusmeeskonnas puuduvad kohalikud poisid. Täna on meil linna ja valdade kõrval üks suursponsor Bestra Engineering AS ning palju väiksemaid toetajaid ja abilisi. Publiku arv võiks muidugi kõrgem olla, aga meil on see ühtlaselt stabiilne.

Iseseisvumine tähendas seda, et kõrgliiga tuli vahetada teise liiga vastu. Kas see tõi sportliku tagasilöögi?
Kõrgliiga Tulevikus polnud toona ühtki kohalikku mängumeest, nii et sportlikust tagasilöögist küll rääkida ei saa. Aga kui mängija saab selga tõmmata Viljandi JK Tuleviku esindusmeeskonna särgi ja ta teab, mis hinnaga on see temale usaldatud, siis ilmselgelt tõstab see motivatsiooni. Olukord meelitas tagasi kodulinna eest mängima ka mujal töötavaid või õppivaid viljandlasi.

Kuidas publik selle vastu võttis, sest kõrgliigasse jäi FC Viljandi?
Kuna sel ajal jäi kõrgliigasse mängima Flora tütarklubi FC Viljandi, siis tekitas see väikestviisi segaduse. Kuid viljandlased enamjaolt leidsid omad poisid üles ja publikut oli Tuleviku mängudel ikkagi kordades rohkem, kuigi toetajaid oli mõlemal meeskonnal. FC Viljandi mängudel käis valdav enamus vaatamas kõrgemat jalgpallitaset, kuid oli ka neid, kes tõsimeeli fännasid ja meeskonna edule kaasa elasid. Ambitsioonikad Tuleviku noored kasvandikud käisid kindlasti mängudel ja selles mõttes täitis FC Viljandi oma rolli. Samal ajal pakkusime Tulevikuga kindlasti rohkem emotsioone ja põnevust. Ka publikut oli rohkem omasid toetamas. See näitas selgelt, et oluline on meeskond ja selle sisu, kui liiga, mida mängitakse. Tekkinud olukorda oli lihtsalt raske läbi meedia selgitada ning seega võis jääda inimestele palju arusaamatuks. Täna on seis tunduvalt selgem.

Teisest liigast alustades olete tänaseks tõusnud juba Esiliigasse. Kas areng on teie jaoks toimunud piisava kiirusega?
Tundub küll, et kõik sammud on tehtud õigel ajal. Meeskonna potentsiaal oli juba eelmine hooaeg mängida Esiliigas, kuid täna oleme kindlasti õiges kohas. Liiga vara kõrgemale trügides või liiga kaua ühel kohal tammudes võib asi lagunema hakata. Hetkel pakub olukord kõigile võimaluse enesetõestuseks ja seda nii mängijatele, treeneritele, kui ka klubijuhtidele.

Mille arvelt on edasiminek toimunud?
Noored mängumehed saavad üha küpsemaks ning kogenumad pole kaotanud oma sportlikku vormi ja motivatsiooni. Arengud toimuvad väga palju just individuaalselt nende seas, kes asja tõsiselt võtavad ja korralikult treenivad. Kuna meeskond ei tee täiskoosseisus pidevalt trenni, vaid osa mängijaid näeme ainult mängupäeval, siis taktikaliselt pole arusaadavatel põhjustel koostöö nii hea. Siiski on meie trumbiks meeskonnavaim ja ühtsustunne. Puuduvad n-ö staarid või siis hoitakse neid kenasti ohjes. Olen nõus tabelis mõned punktid kaotama meeldiva sisekliima hoidmise nimel ja mängijad teavad seda.

Kui Premium liigasse õnnestub jõuda, siis peate selleks valmis olema. Mida ja milles tuleks juurde panna, et olla kõrgseltskonnas ka konkurentsivõimeline?
Kõrgliigasse mineku korral peame kindlasti meeskonda täiendama ja leidma mujal linnades elavate meestega tihedama kontakti treeningutel. Kui aeg sealmaal, siis tuleb sellega tegeleda ja lahendusi leida.

Saan aru, et Tulevik toetub ainult Viljandimaa kasvandikele?
Täna kindlasti, aga see ei ole omaette eesmärk. Oleme avatud kõikidele. Oluline, et mängija tahab anda oma panuse klubi arengusse. Amatöörmeeskonnas on olulisel kohal tahe ja motivatsioon. Näiteks abistab meid sellel hooajal väravas Aiko Orgla ja me oleme tema panuse üle siiralt tänulikud. Kuid kindlasti eelistame kohalikke mängumehi ja tahame alati võimaluse anda just noortele. Täna pingutame selle nimel, et pakkuda noortele andekatele mängumeestele kvaliteetset keskkonda arenguks, seda nii treeningul kui ka mängudel, vähemalt kuni gümnaasiumi lõpuni. Sealt edasi pooldame õpingute jätkamist, kuid Viljandis seda võimalust kahjuks praktiliselt pole. Vähesed sportlased leiavad sobiva eriala kohalikust kultuurikolledžist. Samuti ollakse sel hetkel vanuses, kus tõsiselt hea mängija peaks saama võimaluse end suures jalgpallis läbi lüüa. Kes meilt edasi läheb, siis ikkagi lootuses ja soovis kaugele jõuda. Kunagi tulevikus ja paremate finantside juures soovime koondada Eestisse jäänud viljandlased kokku ja moodustame näiteks eraldi treeningrühma Tallinnasse või toome nad elukutselistena tagasi Viljandisse. Peame parema tuleviku nimel olema paindlikud ja kannatlikud.

Siit on hea üle minna olulisimale ehk noortetööle. Palju on treeninggruppe?
Hetkel on meil treenimas seitse poiste gruppi ja üks tüdrukute/naiste grupp.

Kas see on maksimum või näete ruumi veel laienemiseks?
Igal aastal oleme võtnud uue noortegrupi ja teeme seda kindlasti ka sel aastal. Samas vanemad grupid liiguvad edasi meeste liigadesse mängima. Viljandis jääb lapsi järjest vähemaks, aga loodetavasti saame oma 7-9 noortegruppi ikka kokku. Kindlasti tuleb arvestada ka treeningplatside hõivatusega. Hetkel on kunstmuru graafik suhteliselt täis ja nii see olema peabki.

Kuidas oled rahul treeningtingimustega?
Treeningtingimused on meil üpris head. Terve aasta jooksul saame kasutada kunstmuruväljakut. Talvel on meil olemas ajad Spordihoone ja Kesklinna kooli saalides ning vajadusel saame ka kasutada Spordihoone jõusaali. Esindusmeeskond treenib teatud perioodil aastas suurepärasel linnastaadionil ning saab kasutada ka MyFitnessi jõusaali.

Kui palju inimesi teil on klubi juhtimisse ja igapäevasesse treeningtöösse kaasatud?
Klubi juhtimisega tegeleme igapäevaselt meie Rain Tölpusega. Treeningtööga aga noortetreenerid Antti Rosenberg, Leo Ira, Rain Tölpus ja klubi väravavahtide treener Mati Jürisson. Naiste ja tüdrukutega tegeleb Dagmar Hekki.  Esindusmeeskonna ja duubelmeeskonnaga tegelevad Aivar Lillevere, Raiko Mutle ja Rain Tölpus ning füsioterapeudina Madis Parm. Muidugi annab oma panuse ka klubi juhatuses Hellar Mutle ja raamatupidajana Lili Mutle, disaineri ja kujundajana Tõnno Habicht ja fotograafina Janica Sepp.

Nüüd pärast kahe aastast omal käel tegutsemist julged öelda, et see oli õige samm?
Nagu ka eelpool mainisin, siis korraliku vahekokkuvõtte teeksin alles mõne aja pärast. Siis, kui on selge, kas ja kuidas süsteem tervikuna toimib. Ennekõike pean siin silmas stabiilse eelarve moodustamist, millega hoiame töös konkurentsivõimelist noortetööd. Sealt edasi loodame kasvatada eelarvet nii, et suureneks võimalus järele jõuda Eesti suurtele klubidele. Kui rahamured tuleviku ees kõrvale jätta, siis tundub, et olukord on kõigile asjaga seotud inimestele pakkunud häid emotsioone.

Milles näed kõige suuremat kasu?
Eks ikka selles, et nüüd oleme iseenda peremehed. Enda põldu küntakse ikka hoolsamalt ja ollakse nõus sellesse rohkem panustama. Eesti on küll suhteliselt väike, kuid kindlasti on kohapealt juhtimine tunduvalt efektiivsem. Vastutame ise oma arengu ja kvaliteedi eest ning sellesse tuleb suhtuda hoole ja armastusega.

Mis on kõige suurem murekoht?
Minul isiklikult on raske leida rohkem aega klubiga tegelemiseks, sest põhitöö ja pere kõrvalt seda lihtsalt napib. Siiani kõik toimib, aga tegelikult oleks soov tunduvalt rohkem panustada. Selles mõttes jõuamegi ringiga tagasi olukorda, kus järgmise tähtsa ja olulise sammu tegemiseks oleks vaja suurendada meie eelarvet.

Eelmisel aastal tähistasite 100 juubelit. Milline on Viljandi JK Tulevik 100 aasta pärast?
Kui klubi 100 aasta pärast eksisteerib ja on kohaliku jalgpallikultuuri kandjaks, propageerides tervislikke eluviise, siis ülejäänu polekski enam niivõrd oluline.