Tuleviku president Raiko Mutle: enda põldu küntakse ikka hoolsamalt
Eks ta ole natuke mõlemat. Sissetallatud rajal lihtsalt veavad vankrit uued inimesed ning meil on täna rohkem vabadust oma teed suunata. Põhitõed noorte treenimisel on aastaid olnud paigas, nii et noortetreenerite töösse pole pidanud seni sekkuma ja tööd oleme teinud ennekõike klubi organisatoorse poolega. Tegeleme klubi tervikuks loomise ja oma identiteedi tugevdamisega.
2011.
aastast on endine FC Flora tütarklubi Viljandi Tulevik iseseisev. Kas
initsiatiiv selleks sammuks tuli Floralt või kohalikelt meestelt?
Initsiatiiv
tuli pigem Tallinnast. Aasta enne seda majandasin IV liiga satsiga ning
mu tegevust märgati. Edasi tulid juba läbirääkimised ja arutelud, et
kas ja kuidas võiksin Viljandi jalgpalli läbi Tuleviku juhtida. Kuigi
minu jaoks oli see suur au ja emotsionaalselt erutav, siis suutsin
ikkagi asja ratsionaalselt võtta ning pea ees tegevusse ei tormanud.
Kaalusin erinevaid variante, kuidas pikemas perspektiivis võiks klubi ja
kohaliku jalgpalli areng olla võimalikult produktiivne. Oluline oli
kaasata endale hea abiline ning õnneks oli Rain Tölpus sellega nõus.
Esimeste sammudega võime rahul olla ning järgmist saaki näeb alles
lähitulevikus.
Viljandi JK Tulevik on Eesti mõistes ikkagi suur klubi. Kas oli ka kõhklusi ja kahtlusi?
Eks
ikka oli. Ma ei suhtunud antud ülesandesse kordagi pealiskaudselt või
ükskõikselt ning adusin, et sellest sõltub paljude inimeste heaolu.
Õnneks sain olukorda siseneda samm-sammult ja inimesed, kes minuga
sellele teekonnale nõustusid tulema on olnud suurepärased. Moodustame
klubi tegevjuhi Rain Tölpusega hea meeskonna, paremat abilist oleks
raske tahta. Usun, et koos viime asja kaugele.
Aga miks iseseisvumine toimus just sel hetkel?
Esiteks
oli Tuleviku esindusmeeskond aastatega kodulinnast üha enam võõrdunud
ning seega meeskonna kasu Viljandi enda kasvandikele hakkas tagaplaanile
jääma. Toonane Tulevik treenis Tallinnas, vahemaa kohalike
mängumeestega oli liialt suur ja ainult mängimas käia sellisel tasemel
on keeruline, eriti noortel. Samas, kes oleks suutnud murda kõrgliigas
mängivasse Tulevikku, oleks vabalt võinud liituda ükskõik millise
kõrgliiga klubiga. Seega meeskonna pea ainus roll oli tuua Eesti
klubijalgpalli kõrgeim tase meile koju kätte. Hiljem täitis kaheks
aastaks selle koha FC Viljandi. Peab mainima, et noortetöö elas
sisuliselt oma elu ja tootis pidevalt häid mängumehi. Seega muutusteks
andis põhjuse just esindusmeeskond ja sellest tulenevalt klubi
identiteedi määratlematus. Samal ajal nägi Aivar Pohlak minus piisavat
potentsiaali kohaliku aktivistina. Need kaks olukorda sattusid lihtsalt
samasse ajaperioodi. Teadlikult ma ei tegutsenud selles suunas, et asuda
Tuleviku etteotsa, aga vargsi unistasin küll oma rollist Viljandi
jalgpallielu arendajana.
Kas selleks hetkeks oli ka muutuse järele tegelikult juba vajadus või oli see asjade loomulik areng?
Ühelt
poolt asjad justkui toimisid, klubil oli ja on korralik noortesüsteem
heade treeneritega, esindusmeeskond mängis kõrgeimas liigas jne. Kuid
piisavalt heal tasemel mängumehed koondusid harrastusmeeskondades
madalamatesse liigadesse või liitusid satsidega teistes linnades. Täna
mängivad pajud neist Esiliigas, esindades auga oma kodulinna ja see teeb
tõsiselt heameelt.
Milles peamine muudatus iseseisvumisel seisneb?
Iseseisvumine
oli mitmeetapiline. Esiteks alustasime ainult meestevõistkondade töö
koordineerimise ja juhtimisega, samal ajal noortesüsteem jäi ikkagi
Flora alla. Nüüd, kus esindusmeeskond tõusis Esiliigasse ja klubi
juhtimisega tõestasime enda kompetentsi asjadega hakkama saada, usaldati
kogu Viljandi Tulevik meile. Oleme seisus, kus Floraga on meil hea
koostöö, mitte jagatud osalused.
Millised eesmärgid endale algselt seadsite?
Algusaastatel
keskendusime pigem esindusmeeskonnale ja kohalike toetajate leidmisele.
Eesmärgiks oli võimalikult kiiresti komplekteerida konkurentsivõimeline
meeskond, kes suudaks kõrgseltskonda pürgida. Samal ajal kaalusime igat
sammu vaatega tulevikku, näiteks andsime ennekõike võimaluse oma
noortele kasvandikele. Oluline polnud lihtsalt liigas tõusta, vaid
saavutada klubi ja meeskonnasisene konkurents, kohalike mängijate ja
pealtvaatajate huvi kohaliku jalgpalli vastu ning stabiilne eelarve.
Oluline oli süsteem tööle saada. Kuigi me Rain Tölpusega oleme terve elu
jalgpallis olnud, siis klubi juhtimises peame ikkagi palju õppima ja
meil on, mida avastada ning see on põnev.
Ütlesid, et õppimist on olnud palju. Mis on olnud kõige raskem?
Tundub,
et kõige raskem on ikkagi leida piisavalt finantsi oma ideede ja
soovide täitmiseks. Järgmise eduka sammu tegemiseks sõltub just sellest
palju.
Kindlasti on teil juba nii mõndagi ette näidata. Mis oli esimene kordaminek?
Esiteks
see, et mängijatele läks meie iseseisvumine korda ja tekkinud muudatus
mõjus positiivselt. Tekkisid uued ja värsked ideed ning meiega liitusid
olulised inimesed. Esimesed sammud on olnud edukad ja loodetavasti pole
me kellelegi pidanud pettumust valmistama. Kahe hooajaga teenisime auga
koha välja Esiliigas. Kui nüüd järgmised tähtsad käigud saavad kenasti
tööle, siis võin küll kergendunult hingata. Jalgpallikool on loodud ja
uue aasta eelarve on koostamisel, mis on alus pikemale perioodile. Seega
esimesest tõelisest kordaminekust võin loodetavasti rääkida alles
tulevikus, siis kui süsteem tervikuna kenasti töötab.
Ilma toetajateta pole kellelgi võimalik areneda. Kuidas Viljandi avalikkus selle sammu vastu võttis?
Valdavalt
ikka positiivselt, sest iseseisvast Viljandi JK Tulevikust oli räägitud
ja unistatud juba aastaid. Kuid sammsammuline üleminek tekitas ühelt
poolt veidi segadust, et kui palju siis ikkagi on kohalike juhtida ja
otsustada. Teiselt poolt andis see meile aga võimaluse end tõestada
enne, kui täies mahus ohjad üle võtsime. Oleme Rainiga
jalgpalliringkondades tuttavad näod ja kohalike jaoks teada pigem kui
mängijad, kuid klubi juhtimises minimaalse kogemuspagasiga, seega pidime
ilmselgelt oma kompetentsi tõestama. Me oleme käitunud eetiliselt ja ei
ole andnud tühje katteta lubadusi, samas pidevalt liikudes seatud
eesmärkide suunas ja see on kasvatanud meie vastu usaldust.
Kas kohalike ärimeeste ja ettevõtete finantsiline toetus on suurenenud?
Kindlasti
on suurenenud, sest omal ajal polnud ju väga põhjustki toetada klubi,
kelle peakontor asub Tallinnas ja mille esindusmeeskonnas puuduvad
kohalikud poisid. Täna on meil linna ja valdade kõrval üks suursponsor
Bestra Engineering AS ning palju väiksemaid toetajaid ja abilisi.
Publiku arv võiks muidugi kõrgem olla, aga meil on see ühtlaselt
stabiilne.
Iseseisvumine tähendas seda, et kõrgliiga tuli vahetada teise liiga vastu. Kas see tõi sportliku tagasilöögi?
Kõrgliiga
Tulevikus polnud toona ühtki kohalikku mängumeest, nii et sportlikust
tagasilöögist küll rääkida ei saa. Aga kui mängija saab selga tõmmata
Viljandi JK Tuleviku esindusmeeskonna särgi ja ta teab, mis hinnaga on
see temale usaldatud, siis ilmselgelt tõstab see motivatsiooni. Olukord
meelitas tagasi kodulinna eest mängima ka mujal töötavaid või õppivaid
viljandlasi.
Kuidas publik selle vastu võttis, sest kõrgliigasse jäi FC Viljandi?
Kuna
sel ajal jäi kõrgliigasse mängima Flora tütarklubi FC Viljandi, siis
tekitas see väikestviisi segaduse. Kuid viljandlased enamjaolt leidsid
omad poisid üles ja publikut oli Tuleviku mängudel ikkagi kordades
rohkem, kuigi toetajaid oli mõlemal meeskonnal. FC Viljandi mängudel
käis valdav enamus vaatamas kõrgemat jalgpallitaset, kuid oli ka neid,
kes tõsimeeli fännasid ja meeskonna edule kaasa elasid. Ambitsioonikad
Tuleviku noored kasvandikud käisid kindlasti mängudel ja selles mõttes
täitis FC Viljandi oma rolli. Samal ajal pakkusime Tulevikuga kindlasti
rohkem emotsioone ja põnevust. Ka publikut oli rohkem omasid toetamas.
See näitas selgelt, et oluline on meeskond ja selle sisu, kui liiga,
mida mängitakse. Tekkinud olukorda oli lihtsalt raske läbi meedia
selgitada ning seega võis jääda inimestele palju arusaamatuks. Täna on
seis tunduvalt selgem.
Teisest liigast alustades olete tänaseks tõusnud juba Esiliigasse. Kas areng on teie jaoks toimunud piisava kiirusega?
Tundub
küll, et kõik sammud on tehtud õigel ajal. Meeskonna potentsiaal oli
juba eelmine hooaeg mängida Esiliigas, kuid täna oleme kindlasti õiges
kohas. Liiga vara kõrgemale trügides või liiga kaua ühel kohal tammudes
võib asi lagunema hakata. Hetkel pakub olukord kõigile võimaluse
enesetõestuseks ja seda nii mängijatele, treeneritele, kui ka
klubijuhtidele.
Mille arvelt on edasiminek toimunud?
Noored
mängumehed saavad üha küpsemaks ning kogenumad pole kaotanud oma
sportlikku vormi ja motivatsiooni. Arengud toimuvad väga palju just
individuaalselt nende seas, kes asja tõsiselt võtavad ja korralikult
treenivad. Kuna meeskond ei tee täiskoosseisus pidevalt trenni, vaid osa
mängijaid näeme ainult mängupäeval, siis taktikaliselt pole
arusaadavatel põhjustel koostöö nii hea. Siiski on meie trumbiks
meeskonnavaim ja ühtsustunne. Puuduvad n-ö staarid või siis hoitakse
neid kenasti ohjes. Olen nõus tabelis mõned punktid kaotama meeldiva
sisekliima hoidmise nimel ja mängijad teavad seda.
Kui
Premium liigasse õnnestub jõuda, siis peate selleks valmis olema. Mida
ja milles tuleks juurde panna, et olla kõrgseltskonnas ka
konkurentsivõimeline?
Kõrgliigasse
mineku korral peame kindlasti meeskonda täiendama ja leidma mujal
linnades elavate meestega tihedama kontakti treeningutel. Kui aeg
sealmaal, siis tuleb sellega tegeleda ja lahendusi leida.
Saan aru, et Tulevik toetub ainult Viljandimaa kasvandikele?
Täna
kindlasti, aga see ei ole omaette eesmärk. Oleme avatud kõikidele.
Oluline, et mängija tahab anda oma panuse klubi arengusse.
Amatöörmeeskonnas on olulisel kohal tahe ja motivatsioon. Näiteks
abistab meid sellel hooajal väravas Aiko Orgla ja me oleme tema panuse
üle siiralt tänulikud. Kuid kindlasti eelistame kohalikke mängumehi ja
tahame alati võimaluse anda just noortele. Täna pingutame selle nimel,
et pakkuda noortele andekatele mängumeestele kvaliteetset keskkonda
arenguks, seda nii treeningul kui ka mängudel, vähemalt kuni gümnaasiumi
lõpuni. Sealt edasi pooldame õpingute jätkamist, kuid Viljandis seda
võimalust kahjuks praktiliselt pole. Vähesed sportlased leiavad sobiva
eriala kohalikust kultuurikolledžist. Samuti ollakse sel hetkel vanuses,
kus tõsiselt hea mängija peaks saama võimaluse end suures jalgpallis
läbi lüüa. Kes meilt edasi läheb, siis ikkagi lootuses ja soovis kaugele
jõuda. Kunagi tulevikus ja paremate finantside juures soovime koondada
Eestisse jäänud viljandlased kokku ja moodustame näiteks eraldi
treeningrühma Tallinnasse või toome nad elukutselistena tagasi
Viljandisse. Peame parema tuleviku nimel olema paindlikud ja
kannatlikud.
Siit on hea üle minna olulisimale ehk noortetööle. Palju on treeninggruppe?
Hetkel on meil treenimas seitse poiste gruppi ja üks tüdrukute/naiste grupp.
Kas see on maksimum või näete ruumi veel laienemiseks?
Igal
aastal oleme võtnud uue noortegrupi ja teeme seda kindlasti ka sel
aastal. Samas vanemad grupid liiguvad edasi meeste liigadesse mängima.
Viljandis jääb lapsi järjest vähemaks, aga loodetavasti saame oma 7-9
noortegruppi ikka kokku. Kindlasti tuleb arvestada ka treeningplatside
hõivatusega. Hetkel on kunstmuru graafik suhteliselt täis ja nii see
olema peabki.
Kuidas oled rahul treeningtingimustega?
Treeningtingimused
on meil üpris head. Terve aasta jooksul saame kasutada
kunstmuruväljakut. Talvel on meil olemas ajad Spordihoone ja Kesklinna
kooli saalides ning vajadusel saame ka kasutada Spordihoone jõusaali.
Esindusmeeskond treenib teatud perioodil aastas suurepärasel
linnastaadionil ning saab kasutada ka MyFitnessi jõusaali.
Kui palju inimesi teil on klubi juhtimisse ja igapäevasesse treeningtöösse kaasatud?
Klubi
juhtimisega tegeleme igapäevaselt meie Rain Tölpusega. Treeningtööga
aga noortetreenerid Antti Rosenberg, Leo Ira, Rain Tölpus ja klubi
väravavahtide treener Mati Jürisson. Naiste ja tüdrukutega tegeleb
Dagmar Hekki. Esindusmeeskonna ja duubelmeeskonnaga tegelevad Aivar
Lillevere, Raiko Mutle ja Rain Tölpus ning füsioterapeudina Madis
Parm. Muidugi annab oma panuse ka klubi juhatuses Hellar Mutle ja
raamatupidajana Lili Mutle, disaineri ja kujundajana Tõnno Habicht ja
fotograafina Janica Sepp.
Nüüd pärast kahe aastast omal käel tegutsemist julged öelda, et see oli õige samm?
Nagu
ka eelpool mainisin, siis korraliku vahekokkuvõtte teeksin alles mõne
aja pärast. Siis, kui on selge, kas ja kuidas süsteem tervikuna toimib.
Ennekõike pean siin silmas stabiilse eelarve moodustamist, millega
hoiame töös konkurentsivõimelist noortetööd. Sealt edasi loodame
kasvatada eelarvet nii, et suureneks võimalus järele jõuda Eesti
suurtele klubidele. Kui rahamured tuleviku ees kõrvale jätta, siis
tundub, et olukord on kõigile asjaga seotud inimestele pakkunud häid
emotsioone.
Milles näed kõige suuremat kasu?
Eks
ikka selles, et nüüd oleme iseenda peremehed. Enda põldu küntakse ikka
hoolsamalt ja ollakse nõus sellesse rohkem panustama. Eesti on küll
suhteliselt väike, kuid kindlasti on kohapealt juhtimine tunduvalt
efektiivsem. Vastutame ise oma arengu ja kvaliteedi eest ning sellesse
tuleb suhtuda hoole ja armastusega.
Mis on kõige suurem murekoht?
Minul
isiklikult on raske leida rohkem aega klubiga tegelemiseks, sest
põhitöö ja pere kõrvalt seda lihtsalt napib. Siiani kõik toimib, aga
tegelikult oleks soov tunduvalt rohkem panustada. Selles mõttes jõuamegi
ringiga tagasi olukorda, kus järgmise tähtsa ja olulise sammu
tegemiseks oleks vaja suurendada meie eelarvet.
Eelmisel aastal tähistasite 100 juubelit. Milline on Viljandi JK Tulevik 100 aasta pärast?
Kui
klubi 100 aasta pärast eksisteerib ja on kohaliku jalgpallikultuuri
kandjaks, propageerides tervislikke eluviise, siis ülejäänu polekski
enam niivõrd oluline.