SUUR LUGU | Tarmo Kink 29 noahoobiga tapetud agendist, Liverpooli ostuhuvist, jalgpalli räpasest poolest ja Eesti vuti suurimast probleemist

 (29)
Tarmo Kink loodab tuleviku tõenäoliselt siduda treeneriametiga.
Tarmo Kink loodab tuleviku tõenäoliselt siduda treeneriametiga.Foto: Rauno Volmar

Pikalt vigastust ravinud Tarmo Kink tõdeb, et profitasemele naasmine on juba võimatu.

Viimati 2017. aasta lõpus profina jalgpalli mänginud 34-aastane Tarmo Kink tunnistab, et hüppeliigesele tehtud kolm operatsiooni ei ole loodetud tulemust toonud ja tippvutiga tuleb ikkagi hüvasti jätta. Tõenäoliselt peab ta sügisel veel neljandatki korda lõikuslauale heitma.

Mängija-aastatele tagasi vaadates märgib Kink, et sõrmede vahele jäi tegelikult päris palju. Samal ajal on kahetsust, et mitu magusat lepingut jäid lõpuks sõlmimata. Kingi sõnul oleks võinud tema karjäär ja edasised valikud kujuneda hoopis paremaks, kui temaga oleks kogu tee kaasa teinud venelasest agent Juri Tiškov. Endine mängumees tapeti aga jõhkralt 29 noahoobiga 2003. aastal Moskvas kodutrepil. Seejuures oli toona 17-aastane Kink üks viimaseid, kes Tiškovi elusana nägi.

„Ta oli superinimene. Neist, kellega pärast edasi sõitsime, üht meest kahtlustatakse selles mõrvas. Seda arvasime ka Aivar Tiidusega (Kingi kasuisa) juba alguses. Nad olid ühes kõvas maffiagrupeeringus,” meenutab Kink, kes hakkas toona liituma Moskva Spartakiga. „Ta oli tore inimene, oleks aidanud mul karjääri teistmoodi kujundada,” lisab ründaja, kelle ostmiseks tehti karjääri jooksul konkreetseid pakkumisi nii Liverpoolist, Bundesligast, Prantsusmaa kõrgliigast kui ka Hispaaniast.

Vigastus lõpetas profikarjääri

Seotud lood:

2017. aasta lõpus Levadiat esindanud Kink on seejärel proovinud korduvalt tippjalgpalli naasta, kuid hüppeliigese vigastus ei ole lubanud soovitut ellu viia. Viimati proovis ta nädala jagu tagasi võimeid Eesti kolmandas liigas Tallinna FC Zeniti ridades. Sealt tuli ka teadmine, et profitasemele ei ole võimalik enam tagasi pürgida.

Tarmo Kink proovib praegu oskusi rannajalgpallis. Hüppeliiges lubab sellega normaalselt tegelda. Foto: Rauno Volmar

„Jalg peaks olema parem, kuid olen nagu invaliid. Õnneks on nii, et kõndida saab enam-vähem. Profitasemel spordist on asi väga kaugel,” tunnistab Kink. „Kolm operatsiooni on olnud ja tundub, et need ei olnud viimased. Kaks korda puhastati hüppeliigest ning kolmandal korral rekonstrueeriti sidemeid. Viimane diagnoos oli see, et kõhred on läbi ja seal ei olegi midagi teha. Kõhred ei taastu. Luud hakkavad teineteise vastu hõõruma ja see tekitab põletikku. Sealt see valu tulebki.”

Kingi sõnul tuleks julgemalt teha kriitikat ka jalgpalliliidu kohta, kuna just see aitab asju edasi viia.

Profikarjääri jooksul kuulus Kink raudmeeste kilda, kes oli vigastatud haruharva. Lõpuks sai tema sõnul saatuslikuks liigne hüppeliigese väänamine ja seejärel väljakule tagasi kiirustamine. Alates 2017. aasta lõpust ongi tagasilöök järgnenud tagasilöögile. „Korraks on nagu justkui lootust, kuid siis tõmmatakse kohe vesi peale. Kõikvõimalikud asjad eesotsas eriharjutuste, füsioteraapia ja nõelraviga olen ära teinud. Kui keegi teab midagi, mis võib aidata, siis võib kontakti võtta.”

Pere tugi ja eeskuju lastele

Viimase kahe ja poole aasta jooksul on Kink saanud taastusravile keskenduda nagu profisportlane. Päevatööle ei ole ta pidanud minema.

„Elukaaslane (Elys Kindma) saab aru, et spordihing on sees. Ta on ju eluaeg minu kõrval olnud. Eks ta mõistab mind. Kusagil peab aga ise aru saama, et tuleb midagi muud teha. Olen sellega leppinud, et profisportlaseks ma enam ei hakka. Olen öelnud ka kodus, et nüüd tahaksin lihtsalt valuta trenni teha,” märgib ründaja, kes loodab edaspidi rohkem mütata rannajalgpalli väljakutel.

Tarmo Kink jõudis karjääri jooksul mitmesse suurde klubisse, kuid oleks võinud jõuda veel päris mitmesse tipptiimi. Foto: Rauno Volmar

Spordiplatsidele on Kink tagasi kippunud eelkõige laste pärast. Oma aktiivsusega soovib ta eeskuju anda enda nelja- ja kaheaastasele järeltulijale. „Tahtsin, et nad näeksid mind mängimas. Soov on anda mingi lüke, motivatsioon või huvi spordi vastu. Ega nad ei pea jalgpalluriks hakkama, kuid oluline on, et inimesed teeksid noorena sporti.”

Saavutused ja kärsitu iseloom

Karjääri eredamatele hetkedele tagasi vaadates tõdeb Kink, et tegelikult saavutas ta nii mõndagi. Märksõnadena toob ta esile noore poisina Moskva Spartakisse jõudmise, Ungari meistritiitli, suure ülemineku Middlesbrough’sse.

„Tänapäeva mõistes võiks see tehing väärt olla isegi kuni 20 miljonit,” sõnab Kink eelmise majanduskriisi ajal tema eest makstud ligemale 1,2 miljoni euro kohta. „Ungaris olin liiga parim mängija ja ka kaasmängijate hinnangul parim. Igal pool on olnud ilusad ajad. Ka Levadia tippajad. Loomulikult tuleb lisada Eesti koondisega play-off’i jõudmine.”

Neid aegu meenutades tõdeb ta, et tema kahjuks mängis paljuski kärsitu iseloom. „Oleksin võinud Spartakisse ja Middlesbrough’sse edasi jääda. Need on sammud, mida tagantjärele vaadates poleks pidanud tegema. Mis teha, kui iseloom on selline.”

Karjääri tipphetkel jõudis Tarmo Kink Middlesbrough’ ridadesse. Foto: EMPICS Sport / Scanpix

Ründaja usub, et tema karjäär oleks kujunenud hoopis teistsuguseks, kui tema agenti Juri Tiškovi poleks tapetud. „Ta oli tark inimene, hästi tasakaalukas endine kõva mängumees. Ta oleks aidanud mul karjääri teistmoodi kujundada. Mul oleks vaja olnud inimest, kes oleks mul mõnes kohas hoogu maha võtnud,” meenutab ta. „Elu on ikka selline, et seiklusi on saanud igale maitsele.”

Nii on Kink praegu vajaduse korral valmis nõu andma noortele mängumeestele „Võin aidata nõu ja jõuga. Eestis olen tähele pannud, et kõik on väga targad. Eriti lapsevanemad,” sõnab ta ja meenutab oma toonaseid samme. „Mina olin enesekindel, et lähen välismaale mängima, kuid teen seda omadel tingimustel. Omal ajal me ei võtnud ehk asju ka nii tõsiselt. Paljudele on jäänud mulje, et mind julmalt suruti. Tegelikult suruti lihtsalt trenni tegema. Teadsin ise, kui hea ma olen. Tegin palju lisatrenne. Ei kahelnud oma tasemes kordagi.”

Eesti väiksus ja venelaste naer

„Eestlastele meeldib mõelda, et oleme tublid. Jalgpallimaailmas ei tea keegi, kus Eesti kaardi peal on. Oleme väike rahvas ja väga haritud, kuid mujal Euroopas ei ole keegi meist midagi kuulnud ja näinud,” märgib Kink esmalt, et eestlasena on tegelikult keeruline välismaale pääseda. „Kui oled aga hea vend, siis see ei mängi rolli. Lähed trennis vasakuga teravalt kõrvale ja lajatad palli kõrvade vahele, siis ei ole vahet, mis pass sul taskus on.”

Omal ajal Spartakisse siirdudes tõi Eesti passi omamine kaasa küllaltki koomilise olukorra. „Kõik alguses hirnusid, et eestlane ja mängib jalgpalli. Mäletan, et Oleg Romantsev helistas klubi presidendile, kes oli kusagil puhkamas. Ütles, et tahab alla kirjutada. President kohe uuris, kellega on tegu. Kui öeldi, et eestlasega, siis tuli kohe vastuseks, et unusta ära. Eestlased ei mängi ju jalgpalli. Paar päeva hiljem oli aga leping käes,” sõnas Kink, kellel tekkis president Andrei Tšervitšenkoga tegelikkuses hea läbisaamine.

Tarmo Kink jõudis noore mängumehena Moskva Spartaki ridadesse. Venemaa suurklubi esindustiimi eest pidas ta kokku viis kohtumist. Foto: IGOR TARO / Õhtuleht

Kink on enda sõnul suure tõenäosusega esimene Eesti jalgpallur, kes siirdus välismaale Aivar Pohlaku abita. „Ta kindlasti võib rääkida, et keegi on varem ka läinud, kuid enda teada olen tõesti esimene.”

Välismaal sõltub, kelle projekt oled

Välisklubisse siirdumise kohta toob Kink esile ühe väga olulise nüansi, mis kõrvaltvaatajal jääb tihti märkamata. Mängija saatus sõltub paljuski sellest, kas ta on võistkonda toonud peatreener, spordidirektor või president.

„Minu puhul on juhtunud kõiki kolme varianti. Kõige raskem on keskkonna, teiste mängijate ja treeneritega kohanemine. Kuidas nad sinusse suhtuvad, kas võtavad omaks jne. Kui keelt ei oska, siis veel eriti keeruline,” räägib ta alustuseks. „Häid mängijaid on oi kui palju. Paljud neist ei jõuagi kuhugi. Mõnikord treener kustutab lihtsalt mõne hea mehe ära.”

„Kui esimest korda Ungarisse läksin, siis see oli katastroof. Suhe treeneriga oli nullilähedane. Teised mängijad mulle ühtegi arusaadavat keelt ei rääkinud. President palus ikka jääda. Suvel vahetus treener, kuid esimeses mängus võttis ta mind 45 minuti järel pingile. Õnneks või kahjuks sai teine ründaja vigastada. Ma sain mängu ja lõin kohe värava. Seejärel loksusid asjad paika. Mul on õnnestunud paljudes klubides avakohtumises värav lüüa. See teeb kohe asja sujuvamaks. Nii võetakse kiiremini omaks. ”

Omaks võetakse kiiremini ka mehi, kes on pallinud tuntud klubides. „Ungaris ei rääkinud minu puhul keegi Levadiast sõnagi. Kõik rääkisid ikka Spartakist,” toob ta näite. „Kõik vaatavad, et olid kaks hooaega Middlesbrough’s ja said ka korralikult väljakule. See loeb palju. Kaasmängijad suhtuvad teisiti, et ei ole suvaline vend, vaid oled kusagil ikka mänginud.”

Bundesliga, Liverpool ja teised

Eesti jalgpallisõpradele seostub Kink eelkõige ikka Spartaki ja Middlesbrough’ga. Tegelikult oleks võinud minna hoopis teisiti.

„Pärast on ju tore rääkida, kuid inimesed eriti enam ei usu. Kui ma olin 18-aastane, siis Liverpool tahtis mind Spartakist ära osta. Sealt algasidki suured tülid. Lepingus oli kirjas, et kui suurem lääne klubi mind tahab, siis tuleb mulle teada anda. Eestisse tulles kuulsin kõlakat, et Liverpool tahab mind. Moskvasse minnes oli itaallasest treeneril Nevio Scalal tõlki vaja. Ta ütles mulle, et Liverpool tahab mind osta. Soovisid juba eelmisel aastal. Tahtsin teada, miks mulle kohe ei räägitud. Sealt läksid jamad lahti,” meenutab Kink.

Middlesbrough’ asemel oleks Kink võinud tegusid teha aga Bundesligas. „Minu esimene soov ei olnud 2010. aastal Inglismaale minna. Samal ajal oli kolm Bundesliga klubi, kes tahtsid lepingut pakkuda. Nad ütlesid, et natuke peab ootama, sest teleraha alles tuleb. Kuna oli majanduskriisi aeg ja ma ei teadnud, kui ahneks võib Győri president minna, siis ei saanud ootama jääda. Mänguliselt oleks Bundesliga mulle palju paremini sobinud. Mind käidi Ungaris vaatamas. Hooaja eelviimase mängu järel suruti kätt ja öeldi, et varsti olen nende mees. Mul on palju ebaõnne olnud. Hispaania klubidega läks ka asi vett vedama. Tagantjärele on sellistele asjadele raske mõelda.”

Kingi esimene hooaeg Middlesbrough’s oli hea. „22 mänguga lõin neli väravat ning andsin viis-kuus väravasöötu. Olin sel hetkel fännide lemmik. Asi, mida kõik ilmselt ei teadnud,” meenutab Kink.

Inglismaa esiliigat peetakse tugevuselt Euroopa kuuendaks liigaks viie suurliiga järel ehk tase on hinnangute järgi kõrgem Venemaa, Hollandi ja Portugali tippsarjadest. Seega võib Kinki pidada kõige kõrgemal tasemel läbi löönud eestlasest ründajaks. Samale liigatasemele on jõudnud ka Henrik Ojamaa ja Sergei Zenjov, kuid esimene ei pääsenud Derby County eest väljakule ning teine piirdus Blackpoolist kaheksa mängu ja null väravaga.

„2011. aasta suvel oli mul palju võimalusi Middlesbrough’st ära minna. Kolm või neli Prantsusmaa kõrgliiga meeskonda olid huvitatud, et mind kohe ära võtta. Mul oli võimalik minna Southamptonisse, kuid ei tahtnud rapsida. Kõige hullem oli see, et treener (Tony Mowbray) tuli koos teise treeneriga Sloveenias laagris minu juurde ning ütlesid, et mul on tohutu potentsiaal selles liigas täheks tõusta, kuna olin treeningmängudes hea olnud. Mõtlesin, et teen korraliku hooaja ja seejärel vaatan edasi. Kui hooaeg algas, siis oli minu nime taga null minutit. Käisin seejärel mitu korda treeneri jutul. Ta ütles ühel korral, et homme on karikamäng ja kui sa saad mängu ja lööd ka värava, siis see ei muuda midagi. Sel ajal juba teadsin, et treeneri agent oli veel kuue-seitsme mängija agent. Lisaks tahtsid nad minu asemele kedagi väiksema rahasumma eest juurde tuua. Nii ma sealt lahkusingi.”

Agentide räpane maailm

„See on paha, et jalgpall on läinud liiga räpaseks. Väga paljud head mängijad ei pääsegi löögile. See on muutunud äriks. Inimesed teenivad meeletuid summasid. Väga paljudes klubides on nii, et ainult üks konkreetne agent toob mängijaid. Tippklubides nii ehk ei tehta, kuid keskmise tasemega liigades küll,” räägib Kink jalgpallimaailma räpasemast poolest.

„Győri ETO-ga liitudes oli samamoodi, et alguses suruti mingi vennaga lepingut alla kirjutama. Jõudsime öösel kell kaks lennukiga kohale ja öeldi, et ilma temata asja ei saa. Ütlesin, et minge p*rsse, ma lendan tagasi. [Samuti Győrisse siirdunud Tihhon] Šišov värises seal seina ääres. Ütlesin konkreetselt, et mina seda meest ei tunne ja alla ei kirjuta. Mul oli eelnev karastus juba all. Ma ei olnud ju kasvanud kuldlusikas suus.”

Sama tundmatu agent ilmus Kingi ellu aga ka edaspidi. „Kui Middlesbrough’ga läks tehinguks, siis serveeriti inglastele, et ta on kõikide Győri klubi mängijate agent. Mul ei olnud temaga aga isiklikku lepingut. Oli kõva jahumine. Arutelud kestsid viis tundi. Mind kutsuti ka läbirääkimistele kaasa, kuid lõpuks jäeti ikka ukse taha. Täiesti ebareaalne maailm.”

„Tänapäeval on jalgpall kahjuks nii must äri. Agendid on seotud ka treeneritega. Kesk-Euroopas ei ole sellist korda nagu Inglismaal või tippklubides. Direktor toob mängija, kuid treener ei taha. Kõrvalt agent räägib, et ostke ikka ning raha teeme pooleks. Muidugi hakkab treener suruma seda meest, kelle direktor tõi,” toob ta näite.

„Middlesbrough’s juhtunu võttis tegelikult jalgpalliisu ära. Nägin, kui räpane see äri on. Tegelikult ei olnud 2015. aastal Eestisse naastes enam seda kirge ja sära. Seda oli näha ka väljakul. Ei nautinud seda enam nagu profisporti, ei olnud julma tahtmist ega tõestamisvajadust. Tegelikult on paha, kui see ära kaob. Teadsin, et uuesti on raske välismaale saada. Sain uuesti Ungarisse ja Soome. See ei olnud aga enam see.”

Eesti jalgpalli suur probleem

Eesti jalgpalli seisu kohta on Kingil selge visioon. „Midagi tuleb muuta. Praegu toimuv ei jäta positiivset muljet. Noored on nõrgad. Ütleme ausalt välja. Toon näite. Minu sõbral on kaks poega ja tütar. Poisid mängivad jäähokit. Nad teevad nii palju trenni, et süda läheb pahaks. Jäähoki ei ole Eestis ju võrreldes jalgpalliga aga mingi ala. Kuigi võiks olla. Jäähoki on väga äge,” alustab ta.

Eesti koondise ridades pidas Tarmo Kink 82 kohtumist. Hõbepalli toonud värava lõi ta 2010. aastal võõrsil Serbia võrku. Foto: REUTERS/SCANPIX

„Tüdruk tegeleb iluvõimlemisega. Nad teevad neli-viis tundi päevas trenni. Nad ei hakka aga kunagi profiks ning teavad, et ei teeni sellega tulevikus raha. Meil tehakse jalgpallis tund aega trenni ja räägitakse, et tööd tehakse palju. Alustame sellest, et tegelikult me ei tee trenni. Kui trenni ei tee, siis ei ole võimalik kellelegi vastu saada. Grupitrenni tehakse kõigi jaoks. Mõni andekam tuleb ehk sealt välja, kuid kui tahad ennast arendada, siis see tähendab, et tuleb lisa teha. See on fakt. Ilma lisatrennita ei arene.”

Kingi sõnul tuleks julgemalt teha kriitikat ka jalgpalliliidu kohta, kuna just see aitab asju edasi viia. „Ma ei ole aru saanud, mida inimesed kardavad. Võib-olla kardavad härra pealiku reaktsiooni. Võib-olla paljud sõltuvad temast. Kuid mida seal karta on? Mingi kriitika võtab ka tema omaks. Fakt on see, et midagi on vaja muuta. Mina olen oma idee treenerite koolitusel ka välja öelnud.”

„Praegu tulevad meil üksikud indiviidid nagu Oliver Jürgens, Aleksandr Šapovalov ja Georgi Tunjov. Neil on aga ka praegu veel pikk tee minna. Miks ei võiks neid aga rohkem ja järjepidevalt tulla? Mina arvan, et meil peaksid olema tugevad akadeemiad. Nagu Nõmme United, kuhu mängijaid valitakse. Sellepärast nad ongi number üks. Neil on baas. See on kõige tähtsam. Seal on jõusaal, toad, kohvik, kunstmuru- ja muruväljak. Tingimused on pandud paika. Eestis mõistes on neil tipptreenerid. Treenerikoolitusel olen neid näinud. Nad teevad märkmeid ja esitavad õigeid küsimusi. Ka on klubi juhil Mart Poomil palju kogemusi. Seetõttu asi töötabki.”

„Selliseid klubisid/akadeemiaid peaks Eestis olema neli-viis tükki. Jalgpalliliit peaks neid aitama. Ei tohiks olla nii, et sõltud pearahast. Siis võetaksegi kõik vastu. Öeldakse veel, et õed võivad ka tulla. Mängime kõik koos, peaasi et pearaha tuleb. Treeneritel on ka niimoodi raske, kuna eri tasemega mängijaid on liiga palju. Nii jääb areng lihtsalt seisma, kuna puudub konkurents. Kindlasti võib minu ideele tulla vastulause, kuid usun, et selline akadeemiate asi töötaks. Tuleb keskenduda noortele ja sellele, et tuleks kvaliteetseid treenereid, keda huvitaks jalgpall. Õiged inimesed peavad eesotsas olema. Oleme nii väike riik, et peame ühe asja eest väljas olema.”

Kas minna noorelt välismaale?

Eesti liigast rääkides tõdeb Kink, et kümmekond aastat tagasi oli tase kõrgem. Levadia tippaja (2006–2009) tasemele tõenäoliselt vastast poleks. „Mehisust on vähe, kõik on nagu poisi kasvu. Kümme aastat tagasi oli meistriliiga kõvem. Raske on sinna aega tagasi minna, kuid kui mängijad ükshaaval ette võtta, siis ei ole variantigi. Tänapäeva Flora mäng on silmale ilusam vaadata, kuid toonase Levadia jõud, kiirus ja kõik muu oli ikka kõvem. Loomulikult ei saa me kunagi teada, kumb võidaks, kuid mängutarkus oli toona teine. Nüüd on poisikesed, kuid siis olid vähe mehisemad mehed.”

Liiga võrdsustumisest ei ole Kingi sõnul ka mõtet rääkida. „Koroonakriisi tõttu on meeskondadel lihtsalt praktikat vähe. Mõned voorud veel ja asjad loksuvad vanadesse rööbastesse,” märgib ta.

Seetõttu soovitab ta võimaluse korral juba noorelt välismaale siirduda. „Kui oled hea, siis on mõttekam piiri taha minna. Eestis ei ole kõik mängud sellised, kus oleks vaja alati sajaga pingutada. Kahjuks inimene ongi juba selline, et ei pinguta sajaga, kui ei ole vaja.”

„Tänapäeval on aga välismaale veelgi raskem saada. Vahepeal tundus, et tulime Euroopale järele. Praegu usun, et ei ole kellelgi seda tunnet. Tänu toonastele headele tulemustele oli koondislastel lihtsam välismaale saada. Paljudes riikides kahjuks on nii, et jalgpall võib olla nende ainuke pääsetee, et kuhugi jõuda. Aafrika on täis häid mängijaid. Meie eelis on veel Euroopa Liit.”

Sihiks treeneriamet

Taastusravi tegemise kõrval on Kink asunud omandama treenerikutset. „Idee ei ole lõpuni küps. Praegu tahan lihtsalt õppida ja areneda. Oleks hea, kui saaksin välismaal olla teine treener sellise juhendaja kõrval, kellega oleksid samad vaated,” seab Kink vaikselt sihte. „Tõenäoliselt tuleb selleks mõni vana kontakt üles soojendada.”

Eesti treeneriturgu vaadates tõdeb Kink, et teda ei paelu võimalus liikuda siin eri tippklubide vahel. „Eestis kõik treenerid käivad kõik tiimid läbi ning löövad plaksuga üksteist välja. See ei ole ka normaalne lahendus,” märgib ta.

Lõpetuseks toob ta esile asja, mis on treeneritöös kõige olulisem, kuid kipub tihti ununema. „Paljudel juhendajatel on palju teadmisi, aga kõige tähtsam on see, et inimestele tuleb selgeks teha, miks mingit harjutust tehakse. Asi tuleb lahti mõtestada, siis tulevad ka mängijad paremini kaasa.”

Futboliit (talgpall)