Sergei Zenjov: Neymar läks Barcelonast ära - oleksin seal nüüd SZM trio liige!

 (5)
Jalgpall Eesti vs Küpros
Sergei Zenjov mängus KüprosegaFoto: Ilmar Saabas

Eesti jalgpallikoondise tugitala Sergei Zenjov on jõudnud käia mängimas mitme riigi erineva taustaga klubides. Muheda jutuga koondislane vastas Jalka lugejate küsimustele nii oma mineviku, oleviku kui ka tuleviku kohta ja naljatas sealjuures, et ehk võib teda tulevikus näha mängimas koguni Barcelonas, kus ta oleks SZM trio liige – Suarez, Zenjov, Messi.

Kes on sinu iidolid jalgpallis?
(Ragnar, Antsla)

Lapsepõlves oli mu lemmikmeeskond Arsenal ja lemmikmängija Thierry Henry. Kui rääkida Eesti koondisest, siis muidugi Andres Oper.

Kas sul on mõni rituaal enne mänge?
(@klohmus9)

Midagi konkreetset või huvitavat ei ole, riietusruumis teen lihtsalt natuke sooja, et lihased oleks mänguks valmis. Kui rääkida ebausust või sellisest käitumisest, siis nii jalgpallis kui ka mujal spordis on päris sageli näha niisugust käitumist, et mehed ei aja teatud perioodil või mängupäeval mõnel põhjusel habet. Mina seda nii täpselt ei järgi ja kogu aeg ei kasvata tingimata habet, aga kui mängupäev kätte jõuab, siis ma tavaliselt jätan ikkagi habeme ajamata.

Kui palju jõuad jälgida Eesti meistriliigat? Aga muu maailma jalgpalli? Kas jälgid ka mõnd teist spordiala?
(Sander, Tallinn)

Eesti liigat vaatan ikka igal nädalal selle pilguga, et kes võitis ja kes väravaid lõid. Palju tuttavaid ju mängib koduses liigas, nii et pärast igat vooru vaatan need videokokkuvõtted üle. Muud jalgpalli vaatan ka ja eelkõige meeldivad mulle suured mängud Hispaanias ja Inglismaal. Võin öelda, et päris Watfordi ja Southamptoni mängu ma ei jälgi, aga Arsenali, Chelsea ja Madridi Reali mänge vaatan ja loomulikult ka Meistrite liigat. Muud sporti vaatan ka natuke, mulle meeldivad kergejõustik ja laskesuusatamine. Varem Eestis vaatasin rohkem ja jälgisin Eurosporti, aga nüüd ei ole selleks enam nii palju mahti, sest veedan rohkem aega lapsega.

Seotud lood:

Millises klubis tahaksid sa veel karjääri jooksul mängida?
(@martin_lihtsalt)

Kas sellele vastates peab olema realist (naerab – toim.)? Kui päriselt rääkida, siis ega ma ei tahagi sellele veel mõelda, sest aega ju on veel neid lepinguid sõlmida – olen 28aastane, kuigi ei teagi, kas selle kohta tuleks öelda juba või alles. Aga üldiselt mulle ei meeldi eriti niimoodi ette mõelda ja planeerida, sest kunagi ju ei tea, mis homne toob. Eks aeg näitab, kuidas mul siin Poolas läheb, ja siis saab edasi vaadata. Aga kui naljaga rääkida, siis Neymar läks nüüd Barcelonast ära ja ma võiksin sinna minna, siis oleks meil uus ründetrio SZM (Suarez, Zenjov, Messi).

Millist koondise eest löödud väravat hindad kõige rohkem? Miks?
(Laura, Tallinn)

Ei teagi nii öelda, kõik on olulised olnud. Samas kui tingimata peab välja tooma, siis ilmselt esimene värav Belgiale (2008. aastal), sest eks esimene koondisevärav on alati eriline. Teisena tuleb meelde värav Itaalia vastu (2010. aastal), sest tegemist on suure maa ja koondisega, nii et see oli uhke hetk.

Millal jõuab Eesti koondis EMile?
(Rasmus, Tartu)

Järgmised Euroopa meistrivõistlused on 2020. aastal ja mina veel mängin siis, nii et siis võiks proovida küll. Eks me kõik loodame igal aastal sinna lõpuks jõuda ja miks üldse jalgpalli mängida, kui sa ei looda?

Millise Inglismaa klubi eest tahaksid kunagi mängida?
(Fredi, Tallinn)

Ikka Arsenal oli lemmik väikesena ja kuigi praegu jälgin Liverpooli rohkem, siis Arsenali eest võiks mängida küll. Samas võiks ka Ragnar Klavaniga Liverpoolis mängida: ma kujutan hästi ette, kuidas ta paneks keskkaitsest mulle ette jooksu peale diagonaali söödu ja mina siis jookseksin seal.

Kes on Eesti koondises su kõige paremad sõbrad?
(Siim, Paide)

Koondisega on selline lugu, et kui omavahel kokku saame, siis on selline tunne, nagu oleks oma perekonnaga. Kõik tulevad oma koduklubist ja kõigil on midagi uut jagada ning need kaks koondisenädalat on alati äärmiselt kodune tunne. Võin öelda küll, et ma suhtlen koondisest kõigiga ja alati on kõikidega millestki huvitavast rääkida.

Mis on su karjääris olnud seni kõige raskem hetk?
(Tiina, Tallinn)

2011. aastal, kui vigastasin Lvivis mängides oma põlve ristatisidemeid. Esialgu öeldi mulle, et pool aastat läheb paranemiseks, aga selle aja möödudes ei olnud põlv veel terve. Tegime uue MRT-pildi ja selgus, et seis on ikka sama, midagi polegi paranenud ja tuleb teha uus operatsioon. See oli raske hetk, sest saad aru, et oled pool aastat lihtsalt maha visanud ja kulub veel hulk aega, enne kui terveks saad. Eriti raske oli selle hetke juures veel see, et koondisel olid playoff-mängud Iirimaaga, ning minu jaoks oli suur pettumus, et need lähevad minust mööda. Õnneks päris loobumismõtteid mul ei tekkinud, sest olin siis ikkagi alles noor.

Kui pikalt sa veel mängida plaanid?
(@kostyan2380)

Mängin seni, kuni arst koputab õlale ja ütleb, et nüüd enam ei pea tervis vastu. Mingit kindlat vanust ei ole ma selle jaoks endale paika pannud.

Milline on su enda arust su parim omadus mängijana? Milline aga kõige halvem?
(Joosep, Rakvere)

Minu parim omadus on kindlasti kiirus, aga parandamist vajab võimaluste realiseerimine.

Aserbaidžaan on üsna huvitav riik eestlastele; mis oli seal kõige raskem ja mis kõige huvitavam?
(Karl, Narva)

Kõige raskem oli kindlasti palavus. Kui näiteks augustikuus oli mäng kell kaheksa õhtul ja kraadiklaas näitas 38 kraadi ja õhk oli ka väga-väga niiske, siis oli väljakul selline tunne, et putsades on tonn vett ja kõik muliseb jalgades (naerab – toim.). Omakorda huvitavaid asju oli mitu, aga hästi on meelde jäänud ühe kohaliku meeskonnakaaslase pulm. Tükk aega mõtlesin, kas minna või mitte, aga lõpuks ikka läksin ja ei pidanud kahetsema. Seal on temperament hoopis teine ja minu jaoks oli väga omapärane kogemus näha, kuidas muusika mürtsub viis-kuus tundi järjest ülikõvasti ja kordagi ei jää vait. Samal ajal mehed tantsivad seal ringis ja käivad kordamööda ringi keskel tantsimas – see oli väga äge kogemus.

Oled pikalt välismaal olnud, kas sa Eestisse tagasi ei igatse?
(Tanel, Tartu)

Ikka mõtlen, et tahaks Eestis elada, sest kodu on kodu ja siin olles mõtled, kui super kõik on. Samas tuleb karjääri mõttes praegu välismaal elada, aga pärast karjääri lõppu plaanin ikka Eestisse tagasi tulla, kuhugi mujale ei taha küll minna.

Kas oled karjääri jooksul mõnda oma otsust kahetsenud?
(Laur, Viljandi)

Olen selline inimene, kes usub, et igast kogemusest saab õppida, ja ma ei mõtle, et mõni asi oleks tingimata väga halb. Näiteks Inglismaa-perioodil Blackpoolis ei läinud kõik nii hästi, kui lootsin, aga ikka õppisin ma sellest, kuidas sealne jalgpall toimib ja kuidas seal inimestega suheldakse. Kõigest saab elus õppida.

Kuidas hindad oma seniseid saavutusi?
(@rasmus_lootus)

Konkreetset hinnet ma oma senisele karjäärile ei tahaks panna, olen lihtsalt õnnelik, et mul on olnud selline karjäär. Kui mõtlen näiteks sellele, et järgmises elus oleks mul täpselt samasugused saavutused, siis poleks mul selle vastu mitte midagi.

Kas oled mänginud mõnel muul positsioonil peale edurivi?
(Marko, Haapsalu)

Ei ole, juba väikesest peale olen mänginud ainult kas keskründaja või ääreründajana. Ükski treener ei ole mind isegi proovinud mujale panna ja juba viieaastasest peale olen ründes olnud.

Kas väravavaistu saab treenida?
(Inga, Tallinn)

See on hea küsimus, mingi tark inimene vist küsib seda (naerab – toim.). Raske on vastata, aga ma ei usu, et seda saab treenida nii, et lähed trenni ja hakkad sellega tegelema. See tuleb ikka rohkem iseenesest ja refleksist, sest ega mängus ei jõua sellele eriti mõelda ja väravavaist peab tulema kuidagi enda seest.

Kas sa võiksid avaldada, mis suurusjärgus sa Aserbaidžaanis palka said? Aga Poolas? Kas oled elu lõpuni rahaliselt kindlustatud?
(Olav, Tartu)

Konkreetsetest numbritest ma muidugi rääkida ei saa, aga eks Aserbaidžaanis teenisin ikka rohkem kui Poola liigas praegu. Kui elu lõpuni jaguvast rahast rääkida, ei ole mul muidugi kunagi olnud nii suur palk, kui on staaridel, aga arvan, et kui rahaga targalt ümber käia, siis võin ikka normaalselt ära elada.

Milline treener sind kõige enam mõjutanud on?
(Andres, Pärnu)

Esimene treener Jüri Ivanov, sest tema on mind kõige rohkem suunanud. Samas on teised treenerid ka väga olulised olnud, sest igaüks on midagi uut ja huvitavat juurde andnud ning oma südame ja hinge juhendamisse pannud.

Mis on sinu motivatsioon jalgpalli mängimiseks?
(@aleksanderkalmus)

Ma nii tihti ei mõtle sellele, aga kui praegu küsitakse, siis arvan, et selleks on nii armastus jalgpalli vastu kui ka raha. Jalgpalliarmastuse juures on mitu tunnet, sest ühest küljest meeldib mulle võita, aga teisest küljest on motivatsiooniks ka soov ennast näidata ja realiseerida kõrgel tasemel. Nii et üldiseks motivatsiooniks võib öelda, et see on segu kõikidest neist põhjustest.

Millises välisklubis on sulle kõige rohkem meeldinud? Miks just seal?
(Jaan, Tartu)

Jällegi ei oska ma ühte klubi välja tuua, sest igal pool oli midagi omamoodi huvitavat: ühes kohas olid supermängud ja -tulemused, teises kohas jällegi väga head treenerid ja muu kollektiiv. Igalt poolt on meelde jäänud midagi, mis praegu tagantjärele naeratama paneb.

Millist koondise eest peetud mängu mäletad positiivselt või ka negatiivselt kõige eredamalt?
(Liisa, Rapla)

Eks mul on olnud ka neid mänge, mille järel ei tahtnud üldse jalgpalliga seotud olla, aga kui positiivses võtmes rääkida, siis arvan, et mäng Itaalia vastu just seepärast, et ma lõin seal värava nii tugevale koondisele.

Millist nõu annaksid noortele jalgpalluritele, et nad jõuaksid sama kaugele kui sina?
(Ingmar, Tallinn)

Mõtlen kohe selle peale, millest ma ise kõige rohkem olen puudust tundnud, ja selleks on eratreeningud. Meeskonnatrenni küll tehti, aga oleks vaja teha trenni ka pallita, käia jõusaalis ja arendada kiirust ning teha muid füüsilist vormi parandavaid harjutusi – see annab palju juurde, aga sellega tuleb alustada juba lapsest peale, mitte alles 16aastaselt.

Kas Poola liigas on parem mängida, kui oli Aserbaidžaani liigas?
(@vahter_taavi)

Üldtase on Poolas muidugi 100% parem, sest meeskonnad on siin ühtlasemad ja kõigil on võimalus kõiki võita. Aserbaidžaanis oli kaks suurt võistkonda, kes omavahel võitlesid ja teisi võitsid, ning ülejäänud meeskonnad läksid ainult kaitsest lähtuvalt mängima ja see ei olnudki nagu päris jalgpall. Ehk et kuna passiti ainult kaitses, siis oli viik kõikidele hea tulemus, ja see ei olnud minu arust päris õige. Poolas on ikkagi meeskonnad, kes mängivad jalgpalli ja tahavad võita.

Kuidas hindad oma aega Blackpoolis?
(Hans, Pärnu)

Taas kord ütlen, et ma ei kahetse seal mängimist, sest Inglismaa esiliigas oli supertase ja seal on kõik üles ehitatud selleks, et väga hästi jalgpalli mängida. Muidugi on kahju, et kõik ei läinud nii hästi, nagu plaanisin, ja klubis olid probleemid, aga ma sain sealt ikkagi palju juurde.

Kuidas sa jõudsid jalgpalli juurde?
(Taavi, Haapsalu)

Ega mul ühtegi teist mõtet polnudki. Väikesena harrastasin muid spordialasid ka, aga ainult jalgpall oli ikka peas. Mu vanem vend käis ka juba jalgpallitrennis ja ma tahtsin temaga kogu aeg kaasa minna, palusin teda isegi, et kui ta mind kaasa võtab, siis ma ei peagi mängima, vaid lihtsalt viskan neile palle tagasi. Nii ma käisingi aasta vanematega mängimas. Alguses küll kurtsin emale, et mind ei võeta mängu, sest ma olen liiga väike, aga vaikselt ikka võeti mind trennis omaks ka suuremate poolt.

Millisest välisklubist on sul alles kõige rohkem sõpru?
(Jana, Tallinn)

Karpaatides olin kuus aastat ja sealt leidsin seepärast kõige rohkem sõpru, aga eks mul on ikka igast klubist jäänud üks-kaks inimest, kellega suhtlen ja kellelt aeg-ajalt uurin, kuidas läheb.

Kellena sa leiba teeniksid, kui sa poleks jalgpallur?
(@rihodejaneiro)

Arvan, et oleksin juhendaja, sest seda oskan ma hästi. Ma ise ei peagi tööd tegema, aga oskan hästi teistele ülesandeid anda ja teised teevad minu heaks tööd (naerab – toim.). Kui lapsena koolis käisin, siis oli kogu aeg nii, et andsin õele, vennale, emale ja sõpradele ülesanded kätte ja kui koolist koju jõudsin, siis oli kõik tehtud. Ja väikesena vastasin koolis ka kõikides testides, et kui suureks saan, siis tahan juhendaja olla!

Futboliit (talgpall)