Sander Puri - sünnist saati võitleja

Jalka lugejad pärisid Sander Purilt igasugu asju, kuid kõige rohkem huvitas neid mehe kirev karjäär ja kaksikvend Eino. Mille taha jäi leping Dortmundi Borussiaga? Kust sai mees oma hea tehnika? Miks ta isa eeskujul ratsutamisega tegelema ei hakanud?

Kui Karol Metsa tuuakse karjääriplaneerimise heaks näiteks, siis sinu puhul tundub asi vastupidine – täiesti planeerimata karjäär. Kas vaidled vastu? (Sten, Helsingi)

Vaidlen küll! Mind küll sellel koosolekul ei olnud, aga tean, et mind on toodud halvaks näiteks. Kuidas üldse karjääri planeerida? Ideaalne näide on muidugi Klavan, kes on läinud kogu aeg üles ja on nüüd Liverpoolis. Aga palju räägitakse, et mis sa lähed sinna välismaale, et kinnita parem Eestis kandu ja mine siis. Ma olen seda ennegi öelnud, et ega vanemana pole lihtsam minna. Ma mäletan, et kui Ilja Antonov tuli koondise juurde, siis räägiti, et kohe siirdub välismaale. Pärast tegi Levadiaga lepingu ja siiamaani mängib Eestis. Kui sa jääd ootama, siis võid selle õige hetke maha magada, ning kunagi ei tea, milline on õige hetk. Mul tekkis võimalus minna Eestist Kreeka kõrgliigasse. Ma ei ütleks, et see väga halb oli. Võibolla oleks jäänud Eestisse ning saanud siin vigastada, ega kunagi ei tea.

Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et sul pole korralikku väliskarjääri olnud. Pikemaks pole sa kuskil jalgu maha saanud. Kas oled nõus? (Mari-Ly, Tallinn)

Jah, olen nõus. Ega statistika ei valeta. Igal pool on mingid põhjused olnud, miks on nii läinud, nagu on. Kõige rohkem on kahju sellest, et Poolas midagi välja ei tulnud. Läksin Kreekast laenuks, mängisin kolm mängu, lõin värava ning seejärel sain koondises vigastada.

Kui lähedal sa Dortmundi Borussiasse pääsemisele olid? Mis on ägedamad klubid, kus oled testimas käinud? (Kardo, Lääne-Virumaa)

Ma ei oska öelda, kui lähedal see ametlikult oli, aga käisin seal kaks korda ja põhimõtteliselt öeldi, et pane asjad kokku ja tule siia. Aga mingil hetkel jäi kõik katki ja ma ei teagi, milles asi oli. Agent rääkis, et mind taheti duubelvõistkonda registreerida, aga selleks oleks pidanud ma seal koolis käima, et mingit luba saada. Ma ei teagi, kas see vastab tõele. Glasgow Celticus käisin ka, aga seal midagi konkreetset ei olnud. Õnneks pole minuga midagi hullu juhtunud, aga kui uskuda mõnda suvalist agenti, keda sa ei tea, siis võib nii olla, et lähed mõnda klubisse testima ja seal ei tea keegi, kes sa oled või miks sa tulid.

Mis eristas sind teistest omavanustest ning aitas läbi lüüa ja välismaal karjääri teha? (Karl Sarap)

See ei ole muidugi kasuks tulnud, aga olen kogu aeg teistest väiksem olnud, igas klassis olin alati rivi lõpus. Kui sündisin, kaalusin poolteist kilo ja heitlesin oma elu eest. Vanemad on öelnud, et selline mentaliteet on mulle siiani jäänud – olen alati sihikindlalt võidelnud.

Mida soovitad noortele jalgpalluritele, kes mõtlevad samuti välismaal karjääri teha? (Anna-Liisa Maadre)

Ma soovitan tööd rügada ja ikkagi Eestist välja pürgida. Olen kõrvalt kuulnud, et mõnel noorel on võimalus tekkinud, kuid nad on hakanud kahtlema, kas jääda või minna. Soovitan minna ja proovida, kaotada ei ole midagi. Kui sa hakkad Eestis mõtlema, et mis ma lähen sinna pingile istuma, siis pole üldse mõtet jalgpalli mängida. Sa ju ei tea, kas sa lähed pingile või mitte. Sa pead minema!

Oled mänginud mitmes välisklubis. Mida sa ise oma klubikarjääri tipphetkedeks pead? (Tarmo Ala, Võru)

Tšehhis õnnestus mul esimest korda karikas võita, kui võitsime esiliiga ja tõusime kõrgliigasse. Mäletan väga hästi esimest tabamust Kreekas. Võitlesime Larissaga tabeli tagaotsas ja lõin PAOKile üleminutitel värava. Pärast karjus terve staadion minu nime. KuPSiga mängisime Euroopa liigas türklaste Bursasporiga ja võitsime kodus minu väravast 1 : 0. See oli klubi ajaloo suurimaid triumfe.

Mis on su elu moto? Kes on su suureks eeskujuks? (@k2tuujou14)

Raske öelda. Kui ma väiksem olin, siis oli eeskujusid rohkem. Kui jalkaga alustasin, oli iga tippmängija eeskujuks – tuba oli nende postreid täis. Eesti mängijatest kindlasti Mart Poom. Korvpallist näiteks Michael Jordan, mäletan, et olen tema tsitaate üles kirjutanud ja neid enda jaoks läbi töötanud. Elu motoga on raskem, ühtegi sellist lauset pole ma enda jaoks välja mõelnud.

Mis tunne oli, kui Portugali vastu löögi latti lõid? Kas selline võimalus suure koondise vastu jääb meelde või pigem ununeb nagu iga teine mängusituatsioon? (@rasmusmaalinn)

Noh, see seis oli seal selleks hetkeks juba suhteliselt nutune. Ei jää meelde. Peale mängu võibolla paar päeva mõtled, et oleks võinud Portugali vastu värava lüüa, oleks hea tunne, aga see on mängu osa ja ununeb.

Kas on olnud mõtteid, et kui enam jalad ei kannata, siis võiks sinust treener saada? (@marcuspoder77)

Ikka on olnud, kuigi praegu ei saa kindlalt öelda, et hakkan treeneriks. Peast on läbi käinud küll, vahepeal mõtlesin, et võiks Inglismaal treenerikursusi teha, aga see oleks eeldanud, et ma oleksin sinna pärast hooaja lõppu pikemaks jäänud. Kui ma hetkel sellele mõtlen, siis ma näen end pigem noortetreenerina. Mulle meeldiks väiksematega alustada ja näha, kuidas minu treenitud kuhugi kõrgemale jõuavad. Seda oleks väga kihvt jälgida.

Kas sa pigem ostaksid lotopileti, mille võiduvõimalus on 99% ning võidu korral saaksid lepingu Hamburgiga, või lotopileti, mille võiduvõimalus on 50% ning võidu korral saaksid lepingu FC Barcelonaga? (@even.hurt)

Hea küsimus. Ma arvan, et jätaks selle lotopileti üldse ostmata (muheleb – toim.). Kui tahad Barcelonasse või Hamburgi, siis tuleb see raske tööga välja teenida, mitte lotovõiduga sinna pääseda.

Sander, vaadates kahekümne aasta tagust aega ja hetkeseisu – mida sina Eesti jalgpallis teistmoodi oleks teinud? (@kotkas001)

Eks järk-järgult on kõik paremaks läinud, infrastruktuuri poole pealt oleme kõvasti arenenud. Kui mina alustasin, polnud mingisuguseid kunstmuruväljakuid, seepärast ei saa nuriseda. Suur osa talvistest trennidest olid Mart Reiniku gümnaasiumi saalis, väljak oli võibolla 25 meetrit pikk ja 10–15 meetrit lai. Tehniline baas sai just seal väikeses koolivõimlas paika pandud. Saalis mängimine on mind edasi viinud ja suures jalgpallis kasuks tulnud.

Sander, kas sa naistejalgpalli ka vaatamas käid? Mis sa naistejalgpallist arvad? (Eesti naistejalgpall)

Regulaarselt vaatamas ei käi, aga kui Eurosport näiteks maailmameistrivõistlusi näitab, siis olen neid jälginud küll. Arvamus on kindlasti positiivne. On tore, et Eestis tekib tüdrukute ja naiste võistkondasid aina juurde.

Lemmik jalgpalliklubi? :) (Ergo Višnakov)

Ühtegi suurt lemmikut pole, aga kui ajas tagasi minna, siis kunagi, kui nad veel Meistrite liigas mängisid, oli suur lemmik Leeds United. Praegu ka vahel vaatan nende tulemusi.

Kes on su lemmikmängija? (Fred Erik Sarna)

Hetkel meeldib mulle Madridi Reali Marcelo. On näha, kuidas ta mängib naudinguga. Tihtipeale vaatad, kuidas tal on mängu ajal suu naeru täis.

Sander, millest tuleb see pidev “kinni” jooksmine äärel? Samuti – kuidas mäletad veel hetke, kui Kakalt palli röövisid ja sinised rünnakule viisid? (Jon Jones)

Kinni jooksmine? Ma ei tea, mis sa selle all mõtled. Kui jalgpallis lõpeks iga rünnak ideaalse lahendusega ja ääremängijad jagaks kogu aeg väravasööte, siis see poleks väga äge. Vastased üritavad sinu käigud kinni panna ja sind eksima sundida. See ongi jalgpall. Eks mõned mänguolukorrad jäävad muidugi meelde, aga ausalt öeldes on mind see Kaka jutt üsna ära tüüdanud.

Kumb oli lapsepõlves parem, kas sina või vend Eino? (Martti Kallas)

Vahel mina, vahel Eino. Põhimõtteliselt on meil karjääri jooksul ka samad vigastused olnud, kui ühel on üks trauma olnud, siis varsti on kohe see teiselegi tulnud.

Olete Einoga väga sarnased. Kas keegi on teid kunagi naljakalt segi ajanud? (Jaanus M, Pärnu)

On ikka segi aetud, praegu isegi Sergei Frantsev (Nõmme Kalju peatreener – toim.) ei saa aru, kumb on kumb (naerab – toim.). Koolist mäletan isegi seika, kus vend tegi minu asemel mingi töö ära. Olin ise U21 turniiril ja ei saanud sellega tegeleda. Kunagi on ajakirjandusest läbi käinud üks Levadia liigamäng. Panin vist kellelegi mitu korda kossi ja kohtunik hoiatas, et nüüd on küll viimane kord. Järgmise vea tegi Eints ja kohtunik ütles, et näe, tegid siin ja siin vea ja ma pean sulle kollase andma.

Olete venna Eino ja õe Kadriga kolmikud. Kas tunned nendega mingit erilist sidet, nagu alati kaksikute ja kolmikute kohta räägitakse? Et kui Eino joob kodus teed, siis läheb sul ka seest soojemaks? (Pärtel, Tartu)

(Naerab – toim.). Tunnen ikka ja just pigem Einoga. Vahepeal on ikka nii, et mõtled ja tunned, mida tema võiks mingis situatsioonis tunda.

Su vanaisa tegeles maadlusega, isa ratsutamisega, ema võrkpalliga. Kui oluliseks pead oma edus pere spordigeene? Ja kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid, kui esivanemad tegelesid muuga? (Teet, Tartu)

Väga oluliseks. Kui peres poleks keegi spordiga tegelenud, siis ei tegeleks ilmselt minagi. Miks jalgpalli juurde jõudsin? Isa ütles kunagi, et raske oleks olnud kolm hobust osta (naerab – toim.). Võrkpalli jaoks ei olnud mul võibolla pikkust ning maadlusega pole ma tegelenudki, aga kui trikooga spordialadest rääkida, siis käisin kooli akrobaatikaringis ja sain sealt väga hea koordinatsiooni. Jalgpalli on meie peres mängitud küll, minu onu Peep oli heal tasemel.

Oled 28aastane, sul on koondises kirjas 69 kohtumist, oled pallinud mitmes välisklubis – ühesõnaga oled juba väga kogenud. Aga kindlasti pole ükski mängija perfektne. Mis on platsil sinu nõrgim külg? (Maarja Nurm, Rakvere)

Võibolla võiks platsinägemine parem olla. Nüüd olen kogenum, aga nooremana üritasin ise palliga joosta ja eks sain teiste käest mööda päid ja jalgu, et õigel ajal söötu ei andnud. Aga nagu öeldud, kui kõik oleks perfektne, siis mis oleks viga mängida.