Artikkel ilmus esimest korda ajakirja JALKA detsembrikuu numbris.

Intervjuus Jalkale räägib Reitel oma värvika karjääri eredamatest seikadest ja oma põhimõtetest treeneritöös. Mõistagi tuleb juttu ka uuest proovikivist Viljandist ja tulevikueesmärkidest.
Hoolimata võrdlemisi noorest east on Reitel noortetreenerina töötanud peale Eesti Hollandis, Norras, USAs ja Soomes. Esindusmeeskonna peatreener ja noortetöö juht oli ta Kauhajoen Karhus (Soome), esimene kõrgliigas peatreenerina töötamise kogemus tuli aga tänavu Rwanda kõrgliigas Heroes FC ridades. Kümne järjestikuse välismaal elatud aasta järel on Reitel nüüd tagasi kodumaal.

Hakkasid treenerina tööle juba gümnaasiumiõpilasena. Miks sinust mängijat ei saanud?

Eks iga vend peab oma taset teadma. Teadsin, et minus ei ole profimängija materjali. Kuna jalgpalliarmastus ja huvi mängus sees olla oli suur, siis viis üks asi teiseni – oli see õnn või saatus, igatahes treeneritööni ma FC Elvas jõudsin. Pärast seda arenes kõik suhteliselt kiiresti. Pärast Elvas noortetöö käimapanemist leidsin ennast juba Kotkas Juunioris, samamoodi alles ise keskkoolis õppides. Sealt läksid asjad juba omakorda edasi.

Oled maailmas päris palju ringi rännanud. On see olnud sinu teadlik siht ja valik, et sa ühte kohta liiga kauaks püsima pole jäänud?

Kõike ei saa ette planeerida. Sageli tuleb töö käigus vaadata, kuidas asjad arenevad, mis võimalused avanevad. Hollandis olles ei olnud see näiteks mul põhitöö, vaid enda investeering tulevikku. Seal teatud kompensatsioonimehhanismid olid, aga põhiliselt oli see lihtsalt hea paik, kus kogemusi omandada. Norras sain ühe tuttava kaudu pakkumise kolmanda liiga klubist, kellel oli ambitsioon edasi liikuda. Töötasin seal noortetöö juhi ja spordidirektorina, reaalsuses tähendas see noortega tegelemist. Võtsin pakkumise vastu, sest sain seal oluliselt rohkem jalgpallile keskenduda ja selle eest ka rohkem raha. Alguses hakkasid asjad täiesti okeilt minema, aga ühel hetkel tekkis mul väike arusaamatus juhtkonnaga.

”

Kui ma oleks selline libe vend, pandav mees, siis oleksin ehk praegu karjääris kuskil kõrgemal, aga oma olemust ei saa muuta.

Jaanus Reitel

Ütleme nii, et minu nägemus, kuidas asju teha ja milline töökultuur võiks klubis olla, oli nende omast pisut erinev. Leidsime, et aeg on lahku minna.
Eks mind on teatud inimesed pidanud tõmblejaks tüübiks ja öelnud, et ma peaksin asju rahulikumalt tegema, aga mul on omad ambitsioonid ja oma suhteliselt konkreetne nägemus. Kui mulle midagi ei meeldi, siis ütlen neid asju ka välja ja see ka tihtipeale paljudele ei meeldi. Eks see on tegelikult mu karjääri mõnes mõttes pärssinud. Kui ma oleks selline libe vend, pandav mees, siis oleksin ehk praegu karjääris kuskil kõrgemal, aga oma olemust ei saa muuta.

Seni teadsime sind Rwanda klubi Heroes FC peatreenerina. Sain aru, et Heroes langetati seal vastuolulisel kombel esiliigasse.

Liiga pandi seal koroona tõttu märtsi keskel seisma. Meil oli oma mäng laupäeval ja osa vooru mänge pidid olema pühapäeval. Meie mäng toimus, mängisime seal viigipunkti välja, aga pühapäevaste mängude eel pandi liiga seisma. Tõusime selle viigiga konkurendi Espoiriga samadele punktidele. Siis hakkasid aga asjad juhtuma: jalgpalliliidus tühistati laupäevased tulemused ära, et kõigil oleks sama arv mänge peetud. Teisalt oleks meil olnud sama palju punkte kui Espoiril ning nende endine president on nüüd Rwanda jalgpalliliidu asepresident. Võta nüüd kinni, kes sellega kuidagi seotud on…

Seal oli päris palju poliitikat, tean, kuidas Heroesi president seal kõigiga võitles. Mingil hetkel lepiti ka teatud asjades kokku, aga siis ei pidanud need kokkulepped vett. Seal käibki kogu aeg inimeste seljataga mingi tšikibriki. Meid häiris kõige rohkem see, et esiliigas oli jõutud mängida ainult 40 protsenti hooajast, aga seal korraldati esimese otsa tiimidele playoff-turniir, mille võitjad tõusevad kõrgliigasse. Miks siis meile sellist võimalust püsima jääda ei antud? Oleksime võinud ju ka playoff’i mängida. Tuli välja, et allpool on teatud klubidel ka väga ambitsioonikad presidendid, kes tahavad üles liikuda. Teades, kuidas seal meelehead pakutakse, siis ei ole raske oletada, miks mingeid otsuseid tehakse.

Kas koostöö lõppes seal sinu või klubi initsiatiivil? Kui oleksite kõrgliigasse püsima jäänud, kas oleksid Rwandas jätkanud?

Jõudsime järelduseni koostöö lõpetada ühiselt. Olin suhteliselt kannatlik, sest tahtsin ära oodata, mis saab. Mul oli ambitsioon kõrgliigas jätkata, aga peaaegu kogu aasta läks ootamise peale. Mul oli juba augustis ühest välisriigist päris okei pakkumine noortetreeneriks hakata olemas, aga tahtsin lõpuni ära oodata, mis Rwandas saab. Oktoobri keskel sai lõpuks selgeks, et Heroes jätkab esiliigas. Oleksin võinud sportlikus mõttes seal jätkata, aga sealne esiliiga on selline, et pooled mängud toimuvad sisuliselt džungliväljakutel, samal ajal kui kõrgliigas on suur osa kunstmuru peal. Seal on väga raske mängida sellist stiili, mida ma armastan mängida, ehk palliga ehitamist ja lühikesi sööte. Teiseks käib seal esiliigas julm korruptsioon, kohtunikud on ära ostetud.
Muidugi oleks olnud kihvt selle kiuste kõigile koht kätte näidata, aga klubi president tahtis osa mängijaid maha müüa ja veel noorematega peale minna. Mina oleksin aga tahtnud selle satsi koos hoida ja hambad ristis edasi panna, esiliiga võita ja tagasi tõusta.

Mida sa Rwanda-kogemusest kaasa võtad?

Väga äge oli, mulle meeldis! Meeldis kliima, meeldis toit, meeldis mu võistkond ja mängijad. Meil oli palju noori mängijaid, igas mängus oli viis-kuus 19–20aastast kutti väljakul. Nendega oli tore koos töötada, sain nendega hea klapi. Kahjuks jäi see kõik minust mitte tingitud põhjustel katki, minu jaoks jäi see projekt emotsionaalselt poolikuks. Koroonat ei osanud keegi ette näha, pole mõtet kedagi süüdistada ka – asjaolud olid sellised. Kogemusena oli see aga väga lahe. Miks mitte tulevikus Aafrika poole tagasi minna – seal oli palju ägedaid asju. Jalgpall areneb, muidugi on praegu palju korruptsiooni, neid asju tuleb teada. Küll nad jõuavad oma arengus ka sinnamaale, kus meie tänasel päeval oleme.

Jalgpalli mõttes olid seal täiesti okeid tingimused, eriti nii-öelda tippklubide juures, kus olid ka väga normaalsed eelarved ja mängijad said meie mõistes ka korralikku palka. Riik ise on väga organiseeritud, seal on president, kes tahab, et riik muutuks euroopalikuks. Kaasa aitab see, et Rwandas pole maavarasid, mille üle võidelda. Valgetel inimestel on seal turvaline elada, seadused on tehtud sellised, et kui kohalik valget inimest näiteks röövida tahab, siis määratakse selle eest väga suur karistus. Ma tundsin ennast seal ka suhteliselt turvaliselt.

CV. Jaanus Reitel

Sündinud: 22.01.1984
Noortetreenerina: FC Elva, Kotkas Juunior, Nõmme United, Almere City (Holland), Frøya FK (Norra), Dutch Total Soccer (USA), KTP (Soome)
Peatreenerina: Kauhajoen Karhu (Soome), Heroes FC (Rwanda), Viljandi Tulevik

Nüüd aga sai sinust vutiüldsusele ehk pisut ootamatult Viljandi Tuleviku peatreener. Kui panna Heroes FC ja Tulevik omavahel mängima, milline skoor jääks?
Kui olen Eestis olnud, siis on vahel ikka tehtud sarkastilisi märkusi, et mis see Aafrika jalgpall siis ära ole. Tegelikult inimesed lihtsalt ei tea! Ma ütleks, et Rwanda liiga on Eesti liigaga täpselt võrdne. Kui olen nüüd jälle Eestis käinud meistriliigamänge vaatamas, siis saan paralleele tõmmata sellega, mida seal nägin. Sealsed tipud on Eesti tippudega võrdsed ja arvan, et tagumine osa on isegi tugevam kui see, mis Eestis esineliku järel tuleb. Ma arvan, et suudaksime Heroesiga Eestis viienda koha peale mängida. Tulevikuga on see suhteliselt võrdsel tasemel tiim.

Millal ja kuidas tekkis Viljandi huvi ning kas otsus Eestisse naasta oli sulle keeruline või lihtne?

Tunnen Sander Posti juba pikka aega. Käisin tal mingi hetk külas ja ta ütles, et Viljandis võivad mingid muudatused toimuda. Konkreetseks läksid jutud siis, kui mul said Rwanda koha pealt asjad selgeks – oktoobri lõpus.

Üldjoontes oli see lihtne otsus, sest mulle meeldib Viljandi linn, seal on okeid treeningutingimused, lisaks tuleb sinna hall. Mulle meeldivad inimesed, kes klubis igapäevaselt toimetavad. Kui käisin seal nendega rääkimas ja asju vaatamas, tekkis sisemiselt väga hea emotsioon. Vahel tuleb sisetunnet usaldada. Natuke aega oli mõtlemist, sest mõned variandid olid veel olemas, aga otsustasin, et tuleb sinna minna. Elame koroona tõttu päris segasel ajal – keegi maailmas ei tea, mis täpselt saama hakkab, õnneks on Eestis kõik veel praegu stabiilne ja hästi organiseeritud. Jalgpalliliit on meistriliigat ka hästi üleval hoidnud ja võib eeldada, et saame järgmisel aastal ka siin jalgpalli mängida. Olen nüüd päris pikalt jalgpallist eemal olnud, ootan juba väga seda, et saaks taas igapäevast tööd teha.

Lepingu läbirääkimistel arutasite kindlasti ka Viljandi eesmärke lähitulevikuks. Millised need on? Mida sinult näiteks esimesel hooajal oodatakse?

Sander Post on viimasel kolmel hooajal tegelikult teinud väga head tööd. Tihtipeale on seljataha jäetud klubid, kellel on paberi peal tugevam koosseis. Sellega on ta suurendanud ka Viljandi kogukonna huvi asja vastu, seda on staadionil näha. Tänu kõigele sellele on ambitsioonid tõusnud.Fakt on see, et lõpuks sõltub see, kui kõrgele kohale mängida saame, mängijate kvaliteedist, mis sõltub omakorda eelarvest. Selge on see, et eelarveliselt ei tee me suurt hüpet, aga üritame kõiki meie ressursse võimalikult hästi ära kasutada. Tänavusest hooajast me latti madalamale kindlasti ei lase. Tahame kogu klubi professionaalsuse mõttes järgmisele tasemele viia, see tähendab ka seda, et me ei saa esindusmeeskonnas järeleandmisi teha.

Olen aru saanud, et Tulevikus käib juba komplekteerimine uueks hooajaks. Kas plaanite ka mõne liigutuse või nimega üllatada?

Kõik sõltub läbirääkimistest. Üllatuste koha pealt – koroona on ka maailmas turgu muutnud ning kindlasti ilmub siin turule väga okeil tasemel mängijaid, kes ei maksa enam hingehinda. Eks vaatame enne esimest vooru, kes meil paberi peal on.

Kas plaanid ka Rwandast tuua siia mõne mängija, kes seal silma jäi?

Mingid mõtted on. Mine tea!

On sulle Eesti kõrgliigaklubid varem ka pakkumisi teinud, huvi tundnud?

Viljandi oli esimene, kes pakkus peatreeneri kohta. Noortetreeneri ja muude rollide osas olen varasemalt ka inimestega juttu rääkinud.
Kui palju sa Eesti jalgpalli vahepeal üldse jälgida jõudsid?
Ma ikka vahel vaatasin – nüüd, kui mängud on netti kolinud, on neid lihtsam jälgida. Alati, kui on võimalik olnud, olen põnevamatel mängudel silma peal hoidnud. Soccernet.ee-d loen igapäevaselt, hoian ennast kursis, mis kodumaal toimub.

Millise treenerina sa ennast kirjeldaksid? Millist jalgpalli sinu meeskonnad mängivad?

Olen hästi kohanemisvõimeline inimene. Olen pidanud elus väga erinevate situatsioonidega kohanema, nii jalgpallis kui jalgpalliväliselt. Tippjalgpall on ikkagi tulemussport, tuleb leida selline tee, et võistkond teeniks ka punkte, aga kui küsida, millist mängu ma tahaksin mängida, siis ütlen nii, et mul on hästi palju olnud emotsionaalset ja praktilist sidet Hollandiga. Sealne filosoofia on lihtne: võistkond peab mängima mängu, mida on ilus vaadata, võitma stiilselt. Meil on ka siin Hollandi treenerid käinud, aga nad on siin vahel isegi kontrarünnakute peale mänginud. Tegelikult on see originaalne filosoofia ikkagi totaalne jalgpall, mis mulle meeldib.

Et sellist mängu mängida, on vaja teatud tüüpi mängijaid teatud kvaliteediga. Siin tuleb palju tööd teha, et võistkond taktikaliselt ette valmistada, et nad oleksid võimelised palliga mängima ja õigeid otsuseid tegema. Mul on plaan mängijatega taktika poolt lihvida ja just seda otsuste tegemise poolt treenida. Kui Taliturniir toimub, mängime seal tabeli tippude vastu ja seal näeme ära, kas me suudame natuke rohkem ise palliga mängida.

”

„Kui tood Mourinho FC Kuressaaret juhtima, siis ma arvan, et medalit ikka ei tule.“

Jaanus Reitel

Meie võistkond oli ka Rwandas üks väheseid, kes tõesti üritas palliga midagi ise ära teha. Ma ei taha ennast haipida, aga saime ka meedialt, pealtvaatajatelt ja isegi vastasvõistkondade juhtkondadelt kiita, et mängisime hästi. Sellest on ka kahju – usun, et kui hooaeg oleks Rwandas lõpuni mängitud, oleks mul olnud hea šanss seal mõnelt tippklubilt lepingupakkumine teenida.

Mängisite küll hästi, aga jäite tabelis ikka tagumisse otsa. Kas asi oli mängijate kvaliteedis?

Minu käe all mängis Heroes seitse mängu, millest saime ühe võidu, kolm viiki ja kolm kaotust. Kaotasime ainult esiviisiku meeskondadele. Üks kaotus läks kapteni kihlveopettuse nahka, üks mäng Police’i vastu oli selline, kus tundus, et kohtunikud olid vastastelt meelehead saanud. Seda kaotust ma taga isegi eriti ei nuta, sest nad olid meist tugevamad. Ühes mängus Mukura vastu, mille 0 : 1 kaotasime, olime selgelt paremad, aga kõik jäi realiseerimise taha. Mu põhiründaja mängis kõigis seitsmes mängus ja sai nende jooksul kirja ühe väravasöödu ja null väravat! Nii on jube raske mänge võita.

Lõpuks jääb palju mängijate kvaliteedi taha. Kui sul on head mängijad, siis ei mängi sa tabeli lõpus. Kui tood Mourinho FC Kuressaaret juhtima, siis ma arvan, et medalit ikka ei tule.

Näed sa töökohta Viljandi Tulevikus enda jaoks vaheastme või hüppelauana? Kuhu tahaksid välja jõuda?

Olen ambitsioonikas inimene. Ma ei hakka muinasjutte rääkima, kuhu ma välja tahaks jõuda – eks elu näitab. Mul on omad plaanid ja eesmärgid, aga selleks peab ise vaeva nägema ja tööd tegema. Vahel peab õnne ka olema: tunnen, et kui koroonat poleks peale tulnud, oleksin praegu Rwandas ja veel kõrgemal ametis. Vaatame, kuidas meil Viljandis asjad lähevad. Vahel mängivad jalgpallis detailid suurt rolli – teed treenerina kõik hästi ära, aga ründajad ei löö võimalusi ära. Tuleb oma tööd professionaalselt teha, optimaalselt hästi ja loota, et asjad klapivad.

Selle kohta on hea ütlus: inimesed maa peal planeerivad, jumal taevas naerab. Tahaksin liikuda samm-sammult ülespoole, eesmärk on ka ühel hetkel välismaale tagasi minna.

Liitu