Roman Kožuhhovski: Eesti koondise juhendamine on mu suur unistus


Nõmme Kalju - Dudelange
Roman KožuhhovskiFoto: Madis Veltman

Eesti jalgpallisõber mäletab ilmselt veel eredalt, kuidas ukrainlane Roman Kožuhhovski (41) mullu tundmatust treenerist üleöö tegijaks pikeeris. Nõmme Kaljuga koduliigas 28mänguline kaotuseta seeria ja porimülkast pronksile kerkimine, vägevast eurohooajast rääkimata.

Ometi mõjub Kožuhhovski siinsele vutihuvilisele üsna valge lehe ja tundmatu suurusena. Kelle ja milliseid tarkusi ta järgib? Millest unistab? Millest töölt lahkudes ja tööandjat valides lähtub? Millisel kohal on ta elus pere ja Eesti?

Eelmise hooajaga vähemalt ajakirjanikele alati viisaka ja vastutuleliku – kohati ka äärmiselt poliitkorrektse – mulje jätnud nüüdne FC Kuressaare peatreener avab pisut oma hinge ja põhimõtteid.

Treenerielu omapärased keerdkäigud

Kožuhhovski tegi Eesti ja siinse jalgpalliga esimese tutvuse 2014. aastal. „Olime Irfan Ametoviga tuttavad Krimmi koondise aegadest, kus aastatel 1993–96 pidevalt koos harjutasime. Tema kutsus mind Sillamäe Kalevi duublisse,“ meenutab Vinnitsas sündinud Kožuhhovski.

Siit jõuame loo esimene huvitava paralleelini: toona Premium liiga hõbedakomplekti võitnud Sillamäe meeskonda kamandas Sergei Frantsev. Toosama mees, kes pärast mullust luhtunud starti Kalju tüüri just Kožuhhovskile pidi loovutama.

Seejärel seikles Kožuhhovski veel veidi Ida-Virumaal (töötades Jõhvi Lokomitivis ja Kohtla-Järve JK Järves), vahepeal põikas korraks ka Sloveeniasse. Neist ametiaegadest leiab loo peategelane tagantjärgi seiku, mida nimetab praeguses valguses samuti paradoksaalseteks.

Seotud lood:

„Kostja Vassiljev oli veidi enne minu tulekut Koperi kõigi aegade kalleima müügiartiklina Poola lahkunud. Jõudsin Sloveenias olla lühikest aega, vaid 13 mängu. Asusime neljandal kohal, aga klubi otsustas peatreener Milan Obradovići teenetest loobuda. Mind ei sundinud keegi lahkuma. Tegin seda ise, sest juhindusin abitreenerina alati põhimõttest: kui läheb peatreener, ei saa jääda ka mina,“ selgitab Kožuhhovski.

„Järvesse kutsus mind 2017. aasta algul Marko Kristal isiklikult,“ meenutab ta kohtumist toonase spordidirektoriga, kes tänavu elu keerdkäiguna just temalt Nõmme Kalju ohjad haaras. „Pärast üht ebaõnnestunud kohtumist oli meil Markoga augustis jutuajamine. Koostöö lõppes, minu asemele tuli Aleksandr Puštov. Ma ei pahanda kellegagi. Klubi vajadused on mistahes treeneri või mängija omadest alati kõrgemal. Isegi siis, kui treener ei pruugi kõike mõista või nõus olla. Olen klubi huvides alati valmis end ohverdama.“

Legend Lobanovski, suur eeskuju

Nii viis tee Kožuhhovski tagasi sünnimaale, kus ta jõudis kogemusi hankida rikka ajalooga kõrgliigaklubide Odessa Tšernomoretsi ja Lvivi Karpatõ esimese (Kožuhhovski rõhutab seda – toim.) abitreenerina.

„Tegin Ukraina kõrgliigadebüüdi veebruaris 2018 Donetski Šahtari vastu – neli päeva enne seda, kui Šahtar kohtus Meistrite liigas AS Romaga,“ meenutab ta. „Juulist kolisin Karpatõsse, aga nii Odessas kui Lvivis sai töö otsa samal põhjusel nagu Sloveenias. Kohe pärast peatreeneri vallandamist läksin ka ise avaldusega. Mu treenerieetika kohustab nii käituma. Vastutada tuleb koos. Aga ma ei kahetse midagi – vastupidi, see oli arendav ja rikastav aasta.“

Ehkki viimasel ajal on ta kokkupuuted Ukraina jalgpalliga jäänud põgusaks, räägib ta sealsest vutikultuurist ja pärandist oma karjääri varjamatu uhkusega.

„Valeri Lobanovski jälg ja mõjutused on muidugi kõige suuremad. Jälgisin teda äärmise tähelepanuga. Julgen väita, et olen tema filosoofia ja omanäolise strateegiaga peensusteni kursis ning paljutki enda karjääri kaasa võtnud,“ räägib Kožuhhovski Kiievi Dinamo legendaarsest pealikust.

„Eelkõige puudutab see mängijatesse suhtumist. Kuidas olla ühtaegu nõudlik, aga samas neid austada. See on suur kunst, mida Lobanovski valdas hiilgavalt,“ kirjeldab Kožuhhovski maestro õppetunde. „Tema kreedo oli: meie meeskonnas pole ühtki staari, meeskond on staar. Kedagi ei saa iial kopeerida, aga ka minu filosoofia lähtub sellest tõest.“

Eelistas Kuressaaret Maardule ja Ukrainale

Peagi leidis Kožuhhovski tagasitee Maarjamaale. Esialgu Nõmme Kalju duubli, aasta hiljem juba esindusmeeskonna peatreeneriks.

„Mind ei toonud Kaljusse Sillamäelt pärit tutvus Sergei Frantseviga. See oli pigem kokkusattumus. Pean meid väga erineva käekirjaga treeneriteks,“ kõrvutab Kožuhhovski. „Kogu suhtlus toimus Kuno Tehvaga. Tegelikult kutsus ta mind juba aasta varem. Ja kuigi mulluse hooaja järel sai meie koostöö läbi, olen Kaljule usalduse ja pakutud võimaluse eest igavesti tänulik. See oli mulle väga eriline peatükk – sain esimesed peatreeneri kogemused professionaalses jalgpallis.“

Kalju peatüki sulgumise teemadel ei soovi omaaegne poolkaitsja pikemalt peatuda. Ta ütleb vaid, et see oli tema otsus, millel pole praegu mõtet enam peatuda.

„Eelistan elada olevikus ja vaadata tulevikku. Mulle tegid pakkumise FC Kuressaare, Maardu Linnameeskond ja üks Ukraina esiliigaklubi. Kõik kutsusid peatreeneriks. Valik langes Kuressaarele, sest juba Kaljus olles köitis see meeskond mu tähelepanu,“ põhjendab Kožuhhovski.
„Armastan väljakutseid, mitte turvalisi ja rahaliselt paremaid lahendusi. Üks neist on näiteks keelebarjääri ületamine. Samuti teadmine, et keegi ei usu meisse. Naudin säärast olukorda. Seda enam, et olen täiesti veendunud, et me ei ole autsaiderid. Taoline väike konflikt mõjub väga positiivse motivaatorina. Usun, et olen väga õiges kohas ja õige lähenemisega oleme paljuks suutelised,“ põleb Kožuhhovski edasi lükkunud hooaja künnisel võitlus- ja tõestamissoovist.
Enne koroonahulluse vallandumist jõudis ta Kuressaarde kolm korda. Eranditult iga visiit kujunes eriliseks.

„Tegin Kalju eesotsas debüüdi just Kuressaares. Siis tuli see oktoobrilõpu skandaalne mäng, mis tormi tõttu pooleli jäi. Ja nüüd meeskonna esitlus 1. märtsil, pärast mida pole enam Saaremaale saanud. Aga rõhutan: ehkki meeskond on viibinud Tallinnas, kus alustas ka uut ettevalmistust, tunneme oma kogukonnaga väga tugevat sidet. Tõesti väga ootan esimest mängu Kuressaare fännide ees!“ sõnab viikingite uus väepealik.

Seob tuleviku Eestiga

Peale siinsete klubide abistamise seob Kožuhhovskit Eestiga ka armastus ja kaks peres kasvavat last. „Nemad elavad endiselt Jõhvis, mina peamiselt Nõmmel. Tüdruk käib seal esimeses klassis, panime ta teadlikult Eesti kooli. Uue õppeaasta alguses kolivad naine ja tütar minu juurde Tallinnasse, gümnaasiumis õppiv poeg on niivõrd iseseisev, et jääb ilmselt sinna.“

Teisisõnu: ehkki jalgpallitreeneri elus on kindel vaid see, et miski pole kindel – mida on ka Kožuhhovski ooma senine karjäär ilmekalt tõestanud –, siis vähemalt mõtteis on mees oma tuleviku sidunud kindlalt Eestiga.

„Usun selle maa tegemistesse. Nii üldiselt kui jalgpalli mõttes. Tunnen end siin koduselt ja tööalaselt motiveerituna,“ ei salga Kožuhhovski.

Igaks juhuks õhku visatud küsimusele, kas ta on kasvõi sekundi mõelnud Eesti koondise juhendamisest, tuleb kiire vastus: „Enamgi veel, ma elan ja töötan selle suure unistuse täitumise nimel. Tean hästi Karel Voolaidi, suhtleme sageli. Toetan teda igati, ta on kahtlemata õige mees koondist vedama. Kui kunagi tuleb minu aeg, soovin kindlasti valmis olla. Mõistagi ei välista ma enne ka U21 koondisega enda tõestamist.“

CV. Roman Kožuhhovski
* Mängis Ukraina amatöörklubides, seejärel alustas treenerikarjääri
* Eestisse jõudis 2014 – oli Sillamäe Kalevi duubli ja Jõhvi Lokomotivi (II liiga) peatreener
* 2016 – Koperi (Sloveenia) abitreener ja Kohtla-Järve JK Järve (esiliiga B) peatreener
* 2018 – Odessa Tšernomoretsi ja Lvivi Karpatõ abitreener, aasta lõpust Nõmme Kalju duubli peatreener
* 2019 – Nõmme Kalju peatreener (Premium liiga pronks, karikafinalist ja pääs Euroopa liiga 3. eelringi)
* 2020 – FC Kuressaare peatreener
Futboliit (talgpall)