Ometi mõjub Kožuhhovski siinsele vutihuvilisele üsna valge lehe ja tundmatu suurusena. Kelle ja milliseid tarkusi ta järgib? Millest unistab? Millest töölt lahkudes ja tööandjat valides lähtub? Millisel kohal on ta elus pere ja Eesti?
Eelmise hooajaga vähemalt ajakirjanikele alati viisaka ja vastutuleliku – kohati ka äärmiselt poliitkorrektse – mulje jätnud nüüdne FC Kuressaare peatreener avab pisut oma hinge ja põhimõtteid.
Treenerielu omapärased keerdkäigud
Kožuhhovski tegi Eesti ja siinse jalgpalliga esimese tutvuse 2014. aastal. „Olime Irfan Ametoviga tuttavad Krimmi koondise aegadest, kus aastatel 1993–96 pidevalt koos harjutasime. Tema kutsus mind Sillamäe Kalevi duublisse,“ meenutab Vinnitsas sündinud Kožuhhovski.
Siit jõuame loo esimene huvitava paralleelini: toona Premium liiga hõbedakomplekti võitnud Sillamäe meeskonda kamandas Sergei Frantsev. Toosama mees, kes pärast mullust luhtunud starti Kalju tüüri just Kožuhhovskile pidi loovutama.
Seejärel seikles Kožuhhovski veel veidi Ida-Virumaal (töötades Jõhvi Lokomitivis ja Kohtla-Järve JK Järves), vahepeal põikas korraks ka Sloveeniasse. Neist ametiaegadest leiab loo peategelane tagantjärgi seiku, mida nimetab praeguses valguses samuti paradoksaalseteks.
„Kostja Vassiljev oli veidi enne minu tulekut Koperi kõigi aegade kalleima müügiartiklina Poola lahkunud. Jõudsin Sloveenias olla lühikest aega, vaid 13 mängu. Asusime neljandal kohal, aga klubi otsustas peatreener Milan Obradovići teenetest loobuda. Mind ei sundinud keegi lahkuma. Tegin seda ise, sest juhindusin abitreenerina alati põhimõttest: kui läheb peatreener, ei saa jääda ka mina,“ selgitab Kožuhhovski.
„Järvesse kutsus mind 2017. aasta algul Marko Kristal isiklikult,“ meenutab ta kohtumist toonase spordidirektoriga, kes tänavu elu keerdkäiguna just temalt Nõmme Kalju ohjad haaras. „Pärast üht ebaõnnestunud kohtumist oli meil Markoga augustis jutuajamine. Koostöö lõppes, minu asemele tuli Aleksandr Puštov. Ma ei pahanda kellegagi. Klubi vajadused on mistahes treeneri või mängija omadest alati kõrgemal. Isegi siis, kui treener ei pruugi kõike mõista või nõus olla. Olen klubi huvides alati valmis end ohverdama.“