Ragnar Klavan: kui türklased ei viitsi, tekib meil võimalus
Pärast kaheväravalist kaotust, nagu me Rumeenialt vastu võtsime, vaadatakse tavaliselt esimesena kaitseliini poole. Mis siis seal ikkagi juhtus?
Midagi suurt ei juhtunudki. Kumbagi väravat ei saa otseselt kellegi kaela ajada. Esimene oli kogu meeskonna poolt väheke hiljaks jäämine. Me kõik oleks saanud midagi teha, et seda ära hoida. Väikesed asjad muutsid mängu käiku.
Kaotasite hetkeks valvsuse?
Võin enda seisukohalt öelda, et mina ei kaotanud, aga see pall tuli avavärava puhul nii ootamatult, võttis (Igor) Morozovi jalasti teistpidi vindi sisse, keeras minu ja (Sergei) Pareiko vahelt läbi ja läks Taijo (Teniste) juurde. Tagantjärele mõeldes kedagi süüdistada küll ei saa.
Tunned sa kaptenina sellistes olukordades endal suuremat vastutust?
Kindlasti. Kui meeskonnal on raskem hetk, peab kapten mängijatesse indu süstima. See on asi, mis minult kui mängijalt võtab rohkem energiat. Varem ääre peal olles võisid rahulikult omi asju ajada, aga kapten, eriti veel keskkaitses, peab vaatama kogu tervikut: et kõik liinid oleksid korras juba ründajatest peale ning me liiga laiali ei läheks.
See on siis tõsi, et kapten saab midagi rohkem ära teha kui teised?
Üldiselt jah, kaptenilt oodatakse natuke rohkem. Mingil hetkel pead sina vastutuse enda peale võtma.
Oled sa nüüd kapteni rolli täielikult sisse elanud või on amet veel võõras?
Ma ei ütleks, et võõras, aga seal on kindlasti mingeid nüansse, mida ma pean veel õppima. Arenguruumi on.
Vastutus sulle muidu meeldib?
Vaadates neid mänge, kus ma olen kapten olnud, siis ma ei ole kartnud seda vastutust enda peale võtta, kui midagi halvasti läheb.
Augsburgis oled jalad maha saanud?
Klubi ja linn on suurepärased. Mulle ja mu perele seal väga meeldib.
Oma rolliga klubis oled ka rahul?
Vaadates kogu sündmuste jada minu professionaalses ja eraelus, siis need otsused, mis treenerid on vastu võtnud, on praegu asjade loogiline käik. Väga palju on juhtunud: kolimised, kui naine oli viimaseid päevi rase ja sünnitamine. Nüüd on elu stabiliseerunud ja asjad liiguvad paremuse poole
Kellega sa algkoosseisu koha pärast võitled?
Meil on kolm keskkaitsjat. Aga need, kes praegu mängivad, on mõlemad paremajalgsed. Kui treener minu mängu paneks, võiks ta vasakpoolse veel paremale poole nihutada. Arvan, et see nii hakkabki olema. Mängib see, kellel hetkel parem vorm on. Treener pole nende kahega päris rahul olnud, sest paari viga on sisse lipsanud, aga ta pole otseselt ka minu juurde tulnud ja öelnud, et ma peaks valmis olema. Ma arvan, et ta näeb treeningutest, et ma olen kogu aeg valmis.
Suhtluskeeleks on teil...?
Saksa keel. Ma saan kõigest aru, aga rääkida veel ei oska. Pole piisavalt suur sõnavara. Peangi nüüd kooli minema või eraõpetaja hankima. See on ligilähedane hollandi keelele. Ma võin ju hollandi keeles mingeid sõnu tuletada, aga need ei pruugi alati sama asja tähendada. Tiimi koosolekutel saan kõigest aru, aga kui keegi minuga saksa keeles räägib, siis vastu rääkida on raske.
On Bundesliga see koht, kus sa alati oled tahtnud mängida?
See on jah üks unistuste liigadest. Teine on Premier League. Kui see üleminek tuli, olin väga õnnelik, et just Bundesligasse sain. Jalgpallis on nii palju klubisid ja maid, kes võivad pakkumise teha ja üle võtta, aga et just oli võimalus Bundesligasse, selle üle on väga hea meel.
Tunned sa, et Augsburg on su võimete lagi või võiksid veel kõrgemas klubis mängida?
Ma arvan ja loodan, et see ei ole mu lagi. Olen praegu 26. Usun, et mu parimad aastad on veel ees. Lodoan, et mul on veel üks või kaks sammu varuks. Eks ma selle nimel vaeva näen. See ongi nüüd järgmine samm saada Augsburgis pingile ja mängida. Kui sa Bundesligas endale mingi režümee endale CV-sse kirja saad, siis see on väga hea asi.
Samas mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui peaksin sinna kauemaks jääma. See on stabiilne klubi. See on ka põhjus, miks ma kohe ilma kõhklemata läksin. Nende sammud madalamatest liigadest kuni Bundesligasse on olnud normaalsed sammud. Nad ei ole üle oma varju hüpanud ja siis järsku seisma jäänud. Klubi president on ka kahe jalaga maa peal. Kõik võtavad asja loogiliselt: kõigepealt ongi vaja paar hooaega Bundesligasse püsima jääda ja siis vaikselt kõrgemale minna. See ongi õige suhtumine ja õiges suunas liikumine. Kui kõik hästi läheb, siis kolme-nelja aasta pärast võib Augsburg olla Bundesliga keskmike seas.
Rääkides Türgist, kelle vastu ka sina oled korduvalt mänginud, siis millisena nad sulle meelde on jäänud?
Kiired ja agressiivsed. Aga on ka seda esinenud, et kui nad kõik ei viitsi, on ka meil võimalus. Nad võivad Eestit võtta mingil hetkel lihtsama vastasena, mis on meie jaoks ainult hea. Aga kui nad ikka sajaprotsendiliselt mängivad, on nad Euroopa tippmeeskond. Kindlasti tahavad nad selles tsüklis kuhugi jõuda. Duhhi peaks neil piisavalt olema.
Mida sa Türgi publikust mäletad?
Väga fanaatilised. Aga samas – kui neil mingi hetk nii hästi ei lähe, võib see meile kasuks tulla. Publik ootab kindlasti poole tunniga 2:0 eduseisu ning kui seda juhtunud ei ole, võivad nad kodumeeskonna vastu pöörata. Selline asi on neil veres. Nad ei ole päris sellised, kes oma meeskonda alati heas ja halvas toetavad.
Kas pärast eelmist tsüklit on meil põhjust oodata sama edukat aastat või peaksime veidi hoogu maha võtma?
Päris nii ei saa ka mõelda, et me teisena lõpetaks ja edasi läheks, aga samas ei taha ka, et inimeste ootused ainult kahe võiduga Andorra vastu piirduvad. Ootused ja lootused peaksid jääma sinna vahepeale. Me oleme meeskond, kes suudab heal päeval kõikidega mängida ja kõiki üllatada. Aga selleks peame olema sajaprotsendiliselt keskendunud. Ühest pallikaotusest võib tekkida 0:1 kaotusseis.
