Intervjuus Tuleviku kodulehele ütleb 24-aastane kaitsja, et otsus ei sündinud üleöö ega emotsiooni pealt. "Tükimat aega juba on tundunud, et vajan ellu muutust. Tundus, et on õige aeg," sõnab ta.

See on paus, mitte midagi lõplikku?

Paus. Et ringi vaadata, kõigest eemale saada. Uued näod, uued inimesed.

Sa lähed Austriasse, suusakuurordi spordikauplusesse tööle.

Jah. Hooaeg on seal juba nädala käinud. Inimesi hetkel veel palju ei ole, aga ülemus helistas äsja, andis teada, et 12. detsembril alustame. Lahkun Eestist reedel nii-et saan mõned päevad seal rahulikult keskkonda sisse elada.

Ise suusamees oled?

Olen. Mäesuuska sõidan. Lauamees ei ole. Proovinud olen ka lauda, aga ei ole minu teema. Suuska olen ikka igal aastal sõitnud, möödunud talvel küll ei jõudnud isegi Kuutsekale. Pere käib igal aastal suusareisidel. Nüüdki lähevad varsti Prantsusmaale. Minul jäid need reisid vahele alates ajast, kui jalgpall ellu tuli, jaanuar-veebruar ehk nende reiside ajal on olnud ikkagi pre-season peal.

Siit lahkud sa rahumeelselt?

Jah, lahkuminek on igati sõbralik. Rääkisin oma jutud ära, kuulati ja mõisteti, ehkki oli kahju. Anti mõista, et uksed on lahti ja olen alati tagasi oodatud. Olen tänulik, aga nagu öeldud, praegu ei mõtle jalgpallile üldse. Ka seda ei ütle kindlalt, et ma aprillis tagasi tulles kohe taasliitun.

Aga ega ma tea ju ka. Võib-olla saan eemal olles aru, et just ja ainult jalgpalli vajangi. Kui teistel trennid ja mängud pihta hakkavad, äkki siis märkan, et ohoh, poisid teevad ja mina polegi seal.

Viimased kaks aastat töötasin ka lastetreenerina. Eks eemalolek annab ka sellest aimu, mida ma sellest tööst enda jaoks juurde sain. Kokkuvõttes vajangi seda, et eemalduda, saamaks aru, millest puudust tunnen. Viljandisse saab alati tagasi tulla.