Vaata, mis mätta või vaatetorni otsast tahad, Sander Puri väliskarjäär on olnud parajalt käänuline. Mõni tema endine koduklubi on otsustanud treenereid vahetada tihemini kui sokke. Mõnes teises tiimis on teda kimbutanud kurjakuulutavate kombitsatega traumapagan. Nüüd pallib ta Iirimaa 2012. aasta meistri Sligo Roversi ridades ning üritab tippvormi leida ja karjäärile jalgu alla saada. Et võõral maal probleemideta sulanduda, tuleb esiti kohaliku kultuuri nüanssidega tuttavaks saada. Kuna Puri kaks eelmist leivaisa olid Suurbritannias – Inglismaal ning Šotimaal –, on ta sealse ümbruskonna kodanike naljasoonega sina peal. 

“Siinse huumoriga olen nüüdseks harjunud,” tõdeb ta. “Neile meeldib teistele kaikaid kodarasse loopida, siis saavad ise naerda. Vahel on küll nii õelad naljad, et Eestis väga selliseid ei kuule.”

Iiri ilm talle meeldib. Meeldis ka Inglismaa kliima. Üldse mitte nii hull, nagu räägitakse! Oma uues kodukohas on tartlasele silma jäänud suur humalaihalus – pubi- ja õllekultuur on sealmail uhke. Aga kas mõni Puri meeskonnakaaslane end peale mängu pruuni lustiveega maha jahutab?

“Sellist asja ei ole, et peale mängu keegi kohe pubisse jookseks,” naerab koondist 57 korral esindanud mees. “Aga õllekultuur on siin muidugi suur, inimesed joovad oma Guinnessi ja elu on ilus.”

Samas ei jäänud palju puudu, et Puri oleks tänavust aastat hoopis Tallinnas alustanud, nimelt tunnistab ta, et kui Sligost poleks pakkumist tulnud, oleks ta raudpolt Levadiaga liitunud. Aga siis võtsid iirlased jaanuaris ühendust, Sander käis testimas ning teenis lepingu. Hooaja algus pole klubil libedalt läinud (vestluse ajaks oli Iirimaa kõrgliigas mängitud seitse vooru ning Sligo asus 10. kohal – toim.). Kõik kiskus rappa juba liigahooaja esimeses mängus Cork Cityga, kui kodupubliku ees lasti vastastel viiendal üleminutil viigistada.

“Pärast seda mängu oleme šokis olnud ning pole oma rütmi leidnud,” tunnistab Puri ausalt.
Eestlasele on seni mänguaega jagunud viies kohtumises ning toidupoe kassatädidele on tema nägu juba tuttav – vutijuttu puhuvad nad Sanderiga kõigest väest. Produktidele pole Puri allahindlust veel saanud, aga eks selleks on vaja rohkem võita, muigab mees ise.
Kreekasse liiga vara?

Eesti koondises mängis mees viimati mullu mais Balti turniiril Läti vastu, kus ta pidi platsilt vigastusega lahkuma. Sealt sai alguse tema pikk kannatuste jada – peaaegu üheksa kuu jooksul ei mänginud Puri ühtegi võistlusmängu. Alguses ei saadud õigele hädale jälile, hiljem leiti, et valu põhjuseks on niinimetatud sportlase song, mis viis mehe oktoobris ka operatsioonilauale. Ta tõdeb, et pikk trauma ning sellega kaasnenud teadmatus oli väga keeruline ning raske. Praegu loodab ta aga hästi mängida ning taas koondise vaatevälja jõuda. Magnus Pehrssoni juhendusel on ta seni mänginud kolmes kohtumises kokku 160 minutit. Kas ta tunneb, et ta pole end rootslasele korralikult näidata saanudki?

“Ma ei ole nii mõelnud, aga jah, ma ei ole tema käe all palju mänginud, on kahju, et sain sellisel hetkel vigastada,” jutustab rahvusesinduses seni kolm kolli kirja saanud ääreründaja. “Pärast mu vigastust oli koondisel ju veel mitu maavõistlust, on kahju, aga mis teha. Eks iga asi on millekski hea, sain rahulikult asjade üle mõelda ja jalgpallist puhata, kindlasti tuli see (paus – toim.) kuidagi kasuks.”

Oma senise karjääri jooksul pole Puri leidnud ühtegi klubi, kus ta oleks pikemaks ajaks paigale jäänud, tavapärane taks on olnud kas aasta või pool. Ta ei usu, et see võib tuleneda sellest, et ta 21aastasena Eestimaalt lahkus.

“Võibolla see esimene sihtkoht Lõuna-Kreekas ...” jätab AE Larissas pallinud mees mõtte esialgu poolikuks. “No ei saa öelda, et see oleks vale olnud. Sellel hetkel, kui lähed, ei tea ju seda, et aasta jooksul neli treenerit lahti lastakse. Ma ei saa öelda, et liiga vara. Kes on läinud hiljem, 24–25aastaselt, ega nemad ei saa öelda, et neil selle arvelt lihtsam oleks. Ma olin Eestis Levadiaga juba neli korda meister olnud ja tuli pakkumine Kreekast.”

Tema hääles on tunda pettumust, kui ta räägib, et kahjuks pole ta leidnud sellist kohta, kus ta oleks saanud end korralikult sisse elada. Kreekas vahetati kogu aeg lootse, laenuperiood Poola klubis Korona Kielce algas hästi, siis saabus Eesti–Serbia 1 : 1 matš, kus vutimees paarikuuse vigastuse külge korjas. Suurepärase stardi sai laen Ungaris, sealses klubis Papa Lombard oli ta põhikoosseisus, kuid talvepausiks olid madjarid mitme kuu palga võlgu ja nii ei näinud Puri muud võimalust, kui lahkuda. Järgnes Soome (Kuopio PS), Suurbritannia (St. Mirren ja York City) ning nüüd Iirimaa. 

“Jah, kanda pole suutnud kuskil kinnitada, aga eks selle arvelt olen näinud erinevaid huvitavaid riike ja nende jalkakultuure,” ütleb ta juba rõõmsana. “Nagu kõik eestlased räägivad, oleme väga kohusetundlikud, teeme kõvasti tööd, aga eks igaüks tippu ei jõua, see on reaalsus. Väga hea mängumees lööks igal pool läbi.” 

Sama kandi klubid
Kärme ääremängija kaks viimast klubi on asunud Šotimaal (St. Mirren), Inglismaal (York City) ning praegu pallib mees Iirimaal (Sligo Rovers). Tekib küsimus, kas tegemist on teadliku valiku või juhuste kokkulangemisega. 

“Minu agent on briti taustaga, tal on siin kandis rohkem kontakte,” annab Sander Puri loogilise vastuse. “Tead ise, et ega eestlased väga klubi valida ei saa. Oleks siis klubisid jalaga segada, aga valik on piiratud, tuleb oma otsused teha. Samas mulle muidugi meeldib siinne jalgpallikultuur, kõik on professionaalne ja vutikeskkond on tasemel.” 

Kahe kõrgliiga ning Inglismaa League Two (tugevuselt neljas liiga – toim.) võrdluses asetab ta võidupärja šotlastele. 

“Seal on mängijad individuaalselt paremad ning võrreldes Briti madalamate liigadega mängitakse ilusamat jalgpalli,” arvab York Citys kokku 11 mängu kirja saanud jalgpallur. “Üldiselt on kõik kolm liigat üsna sarnased, tempo on kiire, on palju võitluslikkust ning füüsilist mängu. Eks ole klubisid, kes rõhuvad pika palli peale, kuid samas on ka võistkondi, kes mängivad väga korralikku lühikeste söötudega jalgpalli.”