"Füüsiline ettevalmistus on absoluutselt teisel tasemel - kui Inglismaal teevad treenerid juba 12-13-aastastele poistele lisaks huvitavatele pallitreeningutele ka raskeid vastupidavuse treeninguid, siis Eestis selles vanuses poiste trennides on jalgpall ainult lõbu," rääkis Ojamaa.

Ojamaa hinnangul on Eestis valed treeningprogrammid, sest näiteks Inglismaal ei käi ükski 13-aastane noorjalgpallur treeningplaaniväliselt jooksmas. 

"Esiteks on trennid füüsiliselt juba niigi nii rasked, et vabal ajal ei jõua enam midagi lisaks teha, teiseks ei lubaks seda treenerid, sest see rikuks ära täpselt plaanitud programmi," sõnas Ojamaa.

Lisaks füüsilisele on suureks probleemiks ka treeningute ning seetõttu ka mängude tempo.

"Ise erinevates noorteklassides Eestis mänginud olles mäletan selgelt, kuidas mängudes oli alati palli saades palju aega ja ruumi ning võis enne ärasöötmist teha 4-5 puudet."

"Inglismaal on juba väikeste poiste sõprusmängudes tempo nii kõrge, et mingit keskväljal triblamist näeb väga harva - kogu mäng käib enamasti 1-2 puutega ning pidevalt avanedes," kirjeldas noorjalgpallur.

"Nii on nad 16-aastastena selle tempoga nii ära harjunud, et pressingu all mängimine ei tekita enam mingeid probleeme ja siit tuleb sisse ka suur vahe näiteks U17 valikmängudes, kus Eesti kahjuks alati suuri kaotusi saab."

"Eesti noorteliigades ilma teinud noored peavad esimest korda elus mängima jõuliste, agressiivsete vastastega, kes pärast su kahte puudet juba võtavad palli jõuga ära ning alustavad omakorda enda kiiret söödumängu."