Maarjamäe FC Igiliikuri umbusalduse avaldamine Eesti Jalgpalli Liidule ja Aivar Pohlakule

Aastal 2008 loodud klubi MFCI on nüüdseks osalenud EJL-i poolt korraldatud madalamate liigade meistrivõistlustel 13 järjestikust hooaega. Oleme kahel korral võitnud enda IV liiga tsooni (2013 ja 2018), teeninud neljal korral pääsu III liigasse (2013, 2015, 2018 ja 2020) ja saavutanud kõrgeima kohana EMV süsteemis III liiga põhjatsoonis 7. koha aastal 2019.

Hetkeseis Eesti jalgpallis tervikuna, see suur terviklik pilt, nii profi- kui ka amatööride tasemel, on viinud aga asja nii kaugele, et ma ei pea enam klubi eestvedajana võimalikuks toetada EJL-i tegevust nende poolt korraldatavatel võistlustel osalemisega. Igaüks, kes vähegi Eesti jalgpallieluga kursis on, teab, et Eestis ei ole jalgpall vaba. Eestis kontrollib seda ala tervikuna üks inimene – EJL-i president Aivar Pohlak. Loomulikult rohkem profi- kui amatööride tasemel, aga siiski, ka seal, läbi väiksemate klubide, kohtunike ja Võistluste Osakonna. Kes kuhugi tippjalgpallis jõuda tahab, peab ammugi juba varakult alluma sellele teadmisele. Peab seda aktsepteerima. Peab liituma õigeaegselt õige klubiga! Jne. Hingeliselt vaba inimene aga, ei saa seda fakti aktsepteerida. Jah, ta saab vaadata sellele aastaid läbi sõrmede, saab eitada, saab valetada iseendale jne. Aga ta ei saa seda mitte iialgi aktsepteerida. Jalgpall on maailma suurim spordiala, veelgi enam – seda võib isegi vaadelda kultuurinähtusena. See ei saa Eestis ega ka kuskil mujal olla ühe inimese eraettevõtmine või hobi. See ei ole kuidagi mitte õiglane, ega isegi mitte loogiline. Ent just nii asjalood Eestis on – kes suudaks ja tahaks sellele vastu vaielda?

Mida üks meiesugune väikeklubike ikka teha saab? Noh, nagu öeldakse, tuleb päeva lõpuks jääda eelkõige enda vastu ausaks. Seda ikka saab ju teha!? Sellega seoses loobubki klubi MFCI edasipidi osalemast EJL-i poolt korraldatavatel võistlustel. Liiga palju ebaõiglust on aastatega ette tulnud. Näiteks aasta 2018 sügis, kui meile IV liigavõitjate mängul loobumiskaotus arvestati, kuigi me ei loobunud, vaid vastane pakkus välja vaid ühe variandi mänguajaks, mis meile ei sobinud. Tolleaegne EJL-i saamatus ja tahtmatus meile, kui avalikult EJL presidendi „vastasele“ klubile (ega neid palju ei ole olnud!), vastu tulla kumas igalt poolt läbi. Samuti käesolevast sügisest verivärske juhtum, kui ilmselge ERIS-süsteemi vea tõttu Tallinna FC Pocarr III liiga läänetsooni võidust ilma jäeti ja – üllatus-üllatus! – FC Hiiumaa varmalt kohe „spordimehelikult“ kandikul pakutu vastu võttis. Tõde jäi minu hinnangul välja selgitamata ja mitte midagi teha polegi. Lihtsalt nii otsustati ja kõik. Elu läheb edasi. Nuta, inimene! Neid näiteid võib tuua veel ja veel ja veel. EJL-i ringkaitse, kus iga töötaja on iga teise töötaja eest ja lõpuks kõik kambakesi suure juhi Pohlaku eest väljas, ei ole just väga demokraatlik, või mis kogu ülejäänud Eesti jalgpalli üldsus sellest asjast arvab? Kas mitte ei ole oma sisult EJL justnimelt teenindav organ, kus kõik eraldiseisvad klubid on justkui tema kliendid? Oh ei. Maik, mis EJL-iga asju ajades suhu jääb, on kõike muud kui meeldiv. Nendel on alati õigus, tee või ütle sina, va könn, mis tahad!

EJL on nagu KGB – kas nende tee või siis … piltlikult öeldes otse Siberisse. Aga nagu ikka, iga kala mädaneb alati peast.

Mismoodi on ala ainuvalitseja Pohlak aastakümnete jooksul tänaseks alla lasknud kogu Eesti koondise, sellest ma siinkohal rääkima pikemalt ei hakkaks. Teema on lihtsalt liiga kurb. Iga mõtlev inimene peaks käesolevaks päevaks aru saama, et üha uusi ja uusi treenereid palgates, ülistades sealjuures alati, kui õige just see inimene selle töö jaoks on, ja seejärel hiljem WC-potist julmalt veega alla lastes, olukord ei parane! Millal ükskord primitiivsed, alati kellegi pead teiba otsas nõudvad fännid sellest aru saavad? Asi vajab kapitaalset remonti! Kapitaalset remonti ei saa teostada, tapeteerides mädanevad seinad üle või värvides uuesti ja uuesti hallitavat lage. Vaja on ehitada uued seinad ja lagi. Kogu maja on vaja ehitada uuesti, alates vundamendist!

Kutsun siinkohal üles kõikide Eesti jalgpalliklubide juhte – ka Premium Liiga ja profitasemel – kokku tulema ja mõtlema üheskoos. Kui kõik (või kasvõi näiteks pooled) klubid keelduksid osalemast seni EJL poolt korraldatavatel võistlustel kuni selle organisatsiooni president ei ole vahetunud, mis siis saaks?

Kas EJL jääks legitiimseks? Või peaks miski muutuma? Mõelgem üheskoos. Millest EJL koosneb? Kas mitte seda organisatsiooni legitiimsena tunnistavate klubide toetusest? Mis siis, kui see toetus ühiselt äkki ära võtta? Mis kummaline moodustis oleks üldse EJL ilma klubideta?

Kas EJL üldse on Eestis klubide huvide eest väljas? Kahtlen väga.

Kus on jalgpalliajakirjanikud, kes peaks esmajoones nendest asjadest söögi alla ja söögi peale jahvatama? Mis te arvate, kes nende suu aastatega lukku on pannud?

Mida ma loodan selle epistliga saavutada? Ei midagi – lihtsalt on tulnud aeg olla aus eelkõige enda vastu ja mitte enam seda ebaõiglast mängu kaasa mängida. Mina isiklikult ei saa enam elada vales. Vahet ei ole, kui isegi kõik ikka samamoodi jätkub. Ilmselt jätkubki. Aga minu südametunnistus on nüüdsest vähemalt puhas. Mina enda tegevusega EJL-ile ja Aivar Pohlakule enam mandaati ei anna. Leidub muid viise jalgpalli harrastada. Iga pall ja iga väljak ei ole õnneks veel nende poolt annekteeritud!

EJLi avalike ja koostöösuhete osakonna juhataja Mihkel Uibolehe kommentaar

Mihkel Uiboleht ütles Delfile ja Eesti Päevalehele Kelderi teist ehk ajaliselt värskemat näidet (ERIS-süsteemi väidetav viga) kommenteerides, et seda juhtumit analüüsiti juba pikalt Soccernet.ee 5. novembri uudises pealkirjaga "Õnnetu näpuviga röövis Eesti kolmanda liiga meeskonnalt liigatiitli", kus on kirjeldatud, et FC Pocarr sai III liiga läänetsoonis tagantjärele tehnilise kaotuse, kuna klubi oli EJL-i sõnul ühte mängijat vastavas süsteemis maha võttes ja teist lisades teinud näpuvea ehk ajanud segamini "muuda" ja "lõpeta ülesandmine" nupud, mis asetsevad ERIS-is kõrvuti.

Kelder ütles Delfile, et jääb enda arvamusele kindlaks: tõde pole tema arvates lõplikult välja selgitatud. Uiboleht ütleb, et on. "Tegime asjaolud selgeks, suhtusime sellesse põhjalikult," sõnas ta.

Uiboleht lisas: "Jalgpalliliit käitub klubidega ausalt ja võrdselt. Kaks välja toodud olukorda ei pea paika: 2018. aasta liigavõitja mänguga seoses pingutas just alaliidu president lahenduse leidmise nimel; tänavu sügisel kirjeldatud olukorras oli kahjuks põhjus klubi näpuviga."

Liitu