Maarjamäe FC Igiliikuri umbusalduse avaldamine Eesti Jalgpalli Liidule ja Aivar Pohlakule
Aastal 2008 loodud klubi MFCI on nüüdseks osalenud EJL-i poolt korraldatud madalamate liigade meistrivõistlustel 13 järjestikust hooaega. Oleme kahel korral võitnud enda IV liiga tsooni (2013 ja 2018), teeninud neljal korral pääsu III liigasse (2013, 2015, 2018 ja 2020) ja saavutanud kõrgeima kohana EMV süsteemis III liiga põhjatsoonis 7. koha aastal 2019.
Hetkeseis Eesti jalgpallis tervikuna, see suur terviklik pilt, nii profi- kui ka amatööride tasemel, on viinud aga asja nii kaugele, et ma ei pea enam klubi eestvedajana võimalikuks toetada EJL-i tegevust nende poolt korraldatavatel võistlustel osalemisega. Igaüks, kes vähegi Eesti jalgpallieluga kursis on, teab, et Eestis ei ole jalgpall vaba. Eestis kontrollib seda ala tervikuna üks inimene – EJL-i president Aivar Pohlak. Loomulikult rohkem profi- kui amatööride tasemel, aga siiski, ka seal, läbi väiksemate klubide, kohtunike ja Võistluste Osakonna. Kes kuhugi tippjalgpallis jõuda tahab, peab ammugi juba varakult alluma sellele teadmisele. Peab seda aktsepteerima. Peab liituma õigeaegselt õige klubiga! Jne. Hingeliselt vaba inimene aga, ei saa seda fakti aktsepteerida. Jah, ta saab vaadata sellele aastaid läbi sõrmede, saab eitada, saab valetada iseendale jne. Aga ta ei saa seda mitte iialgi aktsepteerida. Jalgpall on maailma suurim spordiala, veelgi enam – seda võib isegi vaadelda kultuurinähtusena. See ei saa Eestis ega ka kuskil mujal olla ühe inimese eraettevõtmine või hobi. See ei ole kuidagi mitte õiglane, ega isegi mitte loogiline. Ent just nii asjalood Eestis on – kes suudaks ja tahaks sellele vastu vaielda?
Mida üks meiesugune väikeklubike ikka teha saab? Noh, nagu öeldakse, tuleb päeva lõpuks jääda eelkõige enda vastu ausaks. Seda ikka saab ju teha!? Sellega seoses loobubki klubi MFCI edasipidi osalemast EJL-i poolt korraldatavatel võistlustel. Liiga palju ebaõiglust on aastatega ette tulnud. Näiteks aasta 2018 sügis, kui meile IV liigavõitjate mängul loobumiskaotus arvestati, kuigi me ei loobunud, vaid vastane pakkus välja vaid ühe variandi mänguajaks, mis meile ei sobinud. Tolleaegne EJL-i saamatus ja tahtmatus meile, kui avalikult EJL presidendi „vastasele“ klubile (ega neid palju ei ole olnud!), vastu tulla kumas igalt poolt läbi. Samuti käesolevast sügisest verivärske juhtum, kui ilmselge ERIS-süsteemi vea tõttu Tallinna FC Pocarr III liiga läänetsooni võidust ilma jäeti ja – üllatus-üllatus! – FC Hiiumaa varmalt kohe „spordimehelikult“ kandikul pakutu vastu võttis. Tõde jäi minu hinnangul välja selgitamata ja mitte midagi teha polegi. Lihtsalt nii otsustati ja kõik. Elu läheb edasi. Nuta, inimene! Neid näiteid võib tuua veel ja veel ja veel. EJL-i ringkaitse, kus iga töötaja on iga teise töötaja eest ja lõpuks kõik kambakesi suure juhi Pohlaku eest väljas, ei ole just väga demokraatlik, või mis kogu ülejäänud Eesti jalgpalli üldsus sellest asjast arvab? Kas mitte ei ole oma sisult EJL justnimelt teenindav organ, kus kõik eraldiseisvad klubid on justkui tema kliendid? Oh ei. Maik, mis EJL-iga asju ajades suhu jääb, on kõike muud kui meeldiv. Nendel on alati õigus, tee või ütle sina, va könn, mis tahad!