Neeme Korv | Sinised päevad mu elus

Enesereflektsioon-muinasjutt Eesti vutifännist
Jalgpall Eesti vs Horvaatia
Foto on illustratiivne.Foto: Andres Putting

Alljärgneva jutustuse kandis Neeme Korv ette detsembris A. Le Coq Arenal toimunud jalgpallikonverentsil ning see avaldati ka hiljem konverentsi korraldanud ajakirjas JALKA.

Holland–Eesti, eelõhtul

Kord Madalmaades baaris
šotlast kohtasin,
from Motherwell.
„My friend, well,“
ta hüüdis: „One-two-three!
Terviseks! Ojamaa Henriik,
hope he scores!“
Kõrtsmik, kes välimuselt
võinuks olla
Kender Kauri kaksikvend,
hakkas äkki valjusti rääkima
Hollandi iseseisvuspäevast,
Oranje kuldsest ajast.

21.03.2013

See vabavärsi vormis diletantlik ajaluule sündis Lõuna-Hollandis kunagise Hispaania Madalmaade piirialadel Breda linnas 21. märtsil 2013. Istusin ühes mõnusas pubis selle rohelise ja vaikse, natuke Tartut meenutava linna südames kanali ääres.

***

Tegelikkus oli muidugi, nagu ikka, mõnevõrra erinev kirjanduslikust ilupildist.

Kõigepealt – mainitud lustlik šotlane oli väljaspool luuleridu sünge nagu öö ega tahtnud vestluskaaslasena vedu võtta. Kuidagi – empaatiline jutupaunik, nagu ma olen – õngitsesin talt välja, et ta oli pärit Motherwellist, ja see lõi aluse pisut lähemaks vennastumiseks.

Põhjust oli. 2012/2013. aasta hooajal võis Henrik Ojamaa tibukollase särgiga pilte päris sageli meedias kohata. Väravaid ja väravasööte tuli nagu Vändrast saelaudu. Ja see teema šotlasele ilmselgelt meeldis. Ojamaa oli kohalik täht.

Seotud lood:

Jõulise olekuga, Kaur Kenderi moodi sell teisel pool letti kukkus kangesti tulpidemaad ülistama, kartes vist, et äkki juhtub temale ilmselt ootamatult ilmnenud Eesti-Šoti ühisrinde tõttu Amsterdam Arenal järgmisel õhtul mingi jama.

Tegelikult ei juhtunud selles 2014. aasta MMi valikmängus muidugi midagi ebatavalist.

Tablool oli väga hea seis. Mängu alguses. 0 : 0. Henrik Ojamaa oli algkoosseisus, aga ei skoorinud. Eesti sai kolm kolli sisse. Martin Vunk luhtas elu võimaluse pall Hollandi postide vahel seisnud Kenneth Vermeeri selja taha lüüa.

Järgmisel päeval läks elu edasi nagu ikka.

***

Mul on aastakümnetepikkune tava kanda meeste rahvuskoondise mängupäeval sinist koondisesärki. Sinise särgi päev on mulle alati püha. Ükskõik, kas Eesti mängib Uus-Kaledoonias või Uruguays, Amsterdamis või Pärnus. Ja vahet pole, mida ma sel päeval tegema pean. Kirjutama lugu, käima pressikonverentsil, juhtima mingit koosolekut või raadiosaadet. Või lihtsalt istun vabal päeval pereringis. Või ärkan öösel üles ja vaatan mängu, mis jõuab mu arvutisse mingi jubeda kahtlase hanguva netistriimi kaudu kuskilt maakera kuklapoolelt.

Seda tava – kanda sinist särki – ja tava põhjust teadsid kõik mu toredad kolleegid pikkade aastate jooksul Postimehes ja sellega on ära harjunud mu uued vahvad kolleegid Äripäevas.

Muide, Aivar Pohlakul oli tuline õigus, kui ta pärast Mainzi veresauna ja sellega kaasnenud koondise peatreeneri vahetust ütles, et jalgpalli tähendus on Eesti ühiskonnas muutunud. Jaanipäevaeelses Äripäeva raadio saates „Kuum tool“ rääkis Pohlak mulle intervjuus järgmist: „Jalgpalliliit on väärtuspõhine organisatsioon, mis püüab oma mõju kasutada maailma paremaks muutmiseks. Peame arvestama, et inimesi, kes neid puuteid kinni püüavad, on järjest rohkem.“

Ma olen neid puuteid sõna otseses mõttes füüsiliselt tajunud. Minu sinist koondisesärki hakatakse viimasel ajal küsivalt näperdama veel ainult siis, kui mäng pole Eestis. Isegi jalgpallikauged inimesed on järjest enam kursis siniste päevadega.

***

„Ürgroheluse laine, sinikaunis voog / mind üle ujutab / ja kõige elavaga / ekstaatilisse osadusse viib,“ on kirjutanud luuletaja Kersti Merilaas.

Mina tunnen sinise särgi kandmise päevadel just seda tunnet. Osadust.

Nendega, kes võitlevad platsil vastaste ja sageli iseendaga. Nendega, kes on mu ümber tribüünil, kui olen staadionil. Nendega, kes pole saanud kohale tulla. Nendega, kes istuvad kodus telerite ees või on koondisega kaasas, kui pean mängu ise ekraanilt jälgima. Nendega, kellega olen kunagi koos jalgpalli vaadanud. Ja nendega, kellega ma pole seda kunagi koos teinud.

Aga ma ei alustanud juhuslikult Hollandist.

***

Kui ma olin Tartu ülikooli tudeng, kohtusin 1990ndate esimeses pooles täiesti juhuslikult tulevase hollandlasest ornitoloogiga, kes tuli oma magistritöö tarvis Matsallu linde vaatlema, Tartusse vahetustudengiks. See juhuslik kohtumine muutis mu elu ja sillutas ka teed jalgpallikultuuri mõistmise ja mõtestamiseni. Sellest kohtumisest sai sõprus, kuhu on alati kuulunud ka jalgpall.

Sest Hollandi ühiskonnast jalgpalli lahutada ei saa. Veendusin selles juba siis, kui esimest korda sõbrale külla sõitsin. Aasta võis olla 1994.

Ei Alberti – Albert on mu sõbra nimi – peres ega lähisugulaste seas pole ühtki professionaalset jalgpallurit. Kui kohtusin esimest korda Alberti vanema venna Jackiga, oli tollel jalg kipsis – külastaadionil saadud jalgpallitrauma. Jack käis kunagi koolipoisina samal ajal trennis Pierre van Hooijdonkiga, kes sirgus kohaliku klubi RBC Roosendaali ridades mängumeheks, põmmutas neil aastail juba NACi eest väravaid ja oli just jõudnud ka koondisse, kus temast sai hiljem 46kordne internatsionaal – koondise eest lõi Hooijdonk 14 väravat.

Jack, kusjuures, ei hoobelnud kunagi sellega, et oli Hooijdonki-lähedane kaasteeline. Ta hooples küll, aga sellega, et ta olevat olnud palju parem kui Hooijdonk. Noh, ei vedanud lihtsalt, eks ju. Alberti vanematekodu asub Breda linna lähedal maal. Kui tallu saabusid tema väikesed sugulased, oli pallitoksimine täiesti tavaline meelelahutus. Üks kuuriaken oli katki löödud. Jalgpalliga.

Oli tavaline, et kohaliku lehe kaheksaleheküljelisest spordilisast oli kuus pühendatud jalgpallile. Aga kõige enam jahmatas mind pereema, kes katkestas köögis talitamise selleks, et ühe silmaga Eredivisie vooru kokkuvõtet vaadata.

Mu sõbra koduasula amatöörklubi (kus nii mu sõber kui tema vend mängisid) juubeli puhul välja antud ajalooraamat, oli – ma ei liialda – nii paks ja nii uhke pildimaterjaliga, et Eesti parim jalgpalliajaloolane Indrek Schwede läheks kadedusest lõhki.

Albert jagas oma riigi jalgpalliviirust meeleldi minuga. Aastal 2001 saabus mu sõber Eestisse Lilleküla staadioni kuulsale avamängule, kaasas Hollandi lipp, mille trikoloori triipudele maalisime tema soovil kirja „Albert tervitab Eestit!“. See lipp on nüüd olnud meiega mitmel Eesti–Hollandi mängul.

***

Arvan, et minu komme kanda sinist koondisesärki ongi tulnud sellest, mida tajusin alates oma esimesest reisist Hollandisse. Sellest, kuidas ühiskond mingitel hetkedel tajutavalt jalgpalli rütmis hingab. Kuidas väikesed märgid hakkavad omandama suuri tähendusi.

Märgid moodustavad märgisüsteemi ja see hakkab levima. Avaldama mõju, andma resonantsi, praegusel juhul siis rahvuslikku resonantsi, nagu ütleks kommunikatsiooniekspert Raul Rebane.

Resonants kipub üldiselt olema negatiivne. Aga:

„Suurt edu,“ kirjutab Rebane oma raamatus „Hirmust eduni. Meediasuhtluse 8 reeglit“ (2019), „võib saavutada inimene või rühm, kes suudab luua positiivsusest algava resonantsi, rahvuslikul tasandil on see eriti haruldane. Kultuuril ja spordil on siin suuremad võimalused. Spordis kaasneb suure võiduga ülisuur resonants ja tekib rahvuskangelane.“

***

Hollandlaste rahvusvärv on oranž.

Tiit Kuningas kirjutab raamatus „Sinine ajaloos, kultuurides, looduses“ (Koolibri 2015): „Johann Wolfgang Goethe värviõpetuse järgi kuulub sinine „passiivsete“ värvuste hulka. Ta on oranži vastandvärvus, spektris kõige tumedam värvus, samas kõige kurvem, igatsema panev.“

Kui enne mainisin osadust, siis kõige sagedamini räägitakse osadusest jumalaga. Usust. „Me usume Eestisse,“ on kirjas minu vanal fännisallil. Mulle sümboliseerib sinine värv ennekõike usku ja lootust. Seda peab Eesti koondise fännil olema rohkesti. Ja ma ei mõtle ainult mängulisi asjaolusid.

Tegelikult peaksime juba oskama näha neid väikeseid teetähiseid (või puuteid), mis kinnitavad, et liigume õiges suunas.

Kui Eesti jõudis 2012. aastal EM-finaalturniiri playoff’i, nägin Lillekülas rohkesti sellist publikut, keda ma pole seal mitte kunagi varem näinud. Suur Brasiilia ei toonud tribüünidele selliseid inimesi. Paljud neist, kes tulid vaatama mängu Iirimaaga, polnud igapäevased jalgpallisõbrad, vaid nii-öelda tavalised inimesed, kes läksid jalgpallimatšile kui rahvuslikule üritusele – nii, nagu minnakse laulupeole. Isegi siis, kui ise pole kunagi laulnud ja kui ei olda erilised koorimuusika austajad.
See oli Raul Rebase kirjeldatud rahvusliku resonantsi näide Eesti jalgpallis ning ehkki jalgpall on meeskonnamäng, oli meil ka inimene, kes asus lähedal rahvuskangelase staatusele. Konstantin Vassiljev. Enne teist ilmasõda Evald Tipner.

Ühiskonnas oli Iiri 0 : 4 järel tunda pettumust ja isegi eemaldumist jalgpallist, kuid tegelikult oli Eesti avalikkus pakutud sinise emotsiooni tõlgendamiseks veel liiga toores. Aga küll me küpseme.

***

Mõni mängujärgne päev võib Eesti koondise fännile olla sinine esmaspäev nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ent kunagi me saadame taas jalgpalliplatsil korda „siniseid imesid“, kui korraks saksa keele fraseoloogiasse põigata, ehk teeme midagi uskumatut.

Tuleb ka päev, kus me läheme Lillekülas Hollandi vastu 2 : 1 juhtima ja võidame selle mängu. Ja ühiskond hakkab hingama siniste päevade rütmis.

Futboliit (talgpall)