Martin Reimi leping saab läbi. Mis saab edasi? Aivar Pohlak selgitab olukorda
Eesti jalgpallikoondis pani eile punkti 2018. aasta MM-valiksarjale, kui koduväljakul jäädi 1:2 alla Bosnia ja Hertsegoviinale. Kui Eesti koondisel seisab sel aastal ees veel 5 maavõistlusmängu, siis seejärel saab peatreener Martin Reimi leping läbi.
Kuidas läheb koondis edasi? Mida õpiti lõppenud valiksarjast? Milliste mõtetega saab vastu minna järgmistele ametlikele mängudele? Nendele küsimustele vastab Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.
Aivar Pohlak, Eesti koondise peatreeneri Martin Reimiga sai leping sõlmitud 2018. aasta MM-valiksarja lõpuni. Kas on arutatud ka edasist koostööd? Millal võib oodata uudiseid koondise peatreeneri osas?
Üldiselt kõnelesime pikemast koostööst Martini ja tema tiimiga juba esimese lepingu sõlmimisel ja eile peale mängu leppisime kokku, et kohtume sellel teemal peale koondise saabumist Okeaania turneelt. Detsembrikuu esimene pool ongi aeg, mil teeme senist tööperioodi kokkuvõtva koosoleku ja arutame ühtlasi tulevikku.
Pärast Belgia käest saadud 1:8 kaotust kutsuti kokku kriisikoosolek. Mida jalgpalliliit kogu toonasest protsessist õppis?
Kui tervipilti vaadata, siis mida tuleb lõppenud valiktsüklist tulevikuks kõrva taha panna?
Kui pead silmas tõsiasja, et eestlastest treeneritega läheb koondisel viimasel ajal paremini kui välismaalastega, siis olen sellega pigem nõus, kuid siin on ka teisi nüansse. Tuleksin taas Magnuse sildtreeneritähenduste juurde ja väidan, et Martinil ja Co-l olnuks vahetult peale Tarmo Rüütli ajastut olnud oluliselt keerulisem protsessi juhtima hakata. Kui küsid miks, siis ma detailidesse laskumist õigeks ei pea , aga küllap oskavad huvilised ise siit edasi mõelda.
Muudest tähendustest mainiksin veel vähekõneldud fakti, et praegune koondis sõltub oluliselt vähem Konstantin Vassiljevist, kui Tarmo Rüütli ja Magnus Pehrssoni koondised ja see on Kostja vanust arvestades tähtis. Ehk siis ka see on selle valiktsükli õppetund, et Eesti mäng peab olema võimalikult palju kogu meeskonnast lähtuv.
Vaadates meie mängijate valikut ja viimase aja tulemusi, siis milliste lootustega võime vastu minna algavale Rahvuste liigale ning 2020. aasta EM-valiksarjale?
On tähtis, et oleme stabiliseerinud koondise koosseisu ja loonud eelduse valutuks põlvkondade vahetuseks. Kusjuures viimane ei toimu mitte vägisi vaid loomulikult – kui meid 2011. aastal play-off-i viinud võtmemängijaid on vaja asendada, siis seda ka tehakse ja kui need mängijad on terved ja vormis, siis nad mängivad. Tähtis on ka see, et koondislased saavad klubides pigem regulaarset mänguaega – ilma klubita Artur Pikk on siin reeglit kinnitavaks erandiks – ja et meil on 1 mängija Euroopa tippliigas – Ragnar ; 1 mängija Euroopa tugevas liigas – Karol; ja 7 mängijat Euroopa keskmikliigades – Ken Kallaste, Kostja, Sergei Zenjov, Enar Jääger, Nikita Baranov, Taijo Teniste ja Siim Luts, mis tähendab, et meil hakkab tekkima eeldus võistelda kõrgema eesmärgi nimel. Eeldan, et hooaja 2018 jooksul lisandub siia nimekirja veel mängijaid ja et meie tendents on pigem positiivne.
Usun, et põhjust loota on rohkem kui varem.
Millise hinnangu võib jalgpalliliidu poolt lõppenud valiktsüklile anda?
On kummaline, et hoolimata kahest suurest kaotusest on võimalik kõnelda rahuldava ja hea piiril asuvast hindest ja seda eelkõige positiivsete sisuliste muudatuse tõttu koondises ja koondise mängus. Kas hinne on kolm pluss või neli miinus on kinni rõhkudes.
Millal ja kellega saab Eesti koondis esmakordselt mängida täielikult valminud Lilleküla staadionil?
Varasemaks selliseks võimaluseks on 30. mai 2018, mil mängime Balti turniiri avamängu Leeduga. Kui mõõduvõtt leedukatega toimub mujal – oleme viimasel ajal selliseid mänge viinud väikesematesse linnadesse – siis on lükkub esimene maavõistlus renoveeritud staadionil seitse-kaheksa päeva edasi.
