„Muidugi olen ma kõige rõõmsam mängu lõpu üle,“ nentis Pehrsson. „Me ei andnud alla, võitlesime kuni lõpuni välja ja suutsime seisu muuta.“

Tema sõnul oli tänases mängus nagu ka üldisemalt sinisärkide kõige suurem probleem seotud mängijate füüsilise vormiga. „Seda oli tänagi näha, sest me polnud kaitsefaasis küllalt agressiivsed ja rünnakul polnud me piisavalt liikuvad, ei jaksanud joosta. Aga see on ka arusaadav – mõned pallurid olid väsinud pärast seda pikka koondisemängude tsüklit, teistel on selja taga pikk hooaeg, kolmandad on koduklubides palju pingil istunud. Nii et see ei olnud väga üllatav.“

Kahe nädala jooksul peetud viies maavõistluses saavutas Eesti seega ühe võidu, ühe viigi ja kolm kaotust – neist Läti vastu küll alles viigimängule järgnenud penaltiseerias. „Kõigile on selge, et mäng Islandiga oli selle maavõistluste tsükli parim, kus koondis tegi kokkuvõttes korraliku esituse,“ rääkis Pehrsson. „Aga sellised mängud nagu täna või nagu Lätis Soomega ei näita tegelikult koondise taseme kohta nii palju, sest neis matšides tehti väga palju vahetusi. Seega ei saa tegelikult tänase mängu põhjal hinnata, kas ja kui palju on koondis arenenud. Kuid ma olen rahul selle valikuga, mis mul mängijate seast on võimalik teha.“

Ilja Antonov, Ken Kallaste ja Karol Mets olid kolm pallurit, kes tegid kaasa kõigis viies kohtumises ja said seega kõva kooli. Kas peatreeneri eelistused neis viies maavõistluses näitavad, et ta arvestab nende kolme palluriga rohkem ka juba valikmängudes? „Need kolm mängijat said tõest palju mänguaega ja ma usun, et sellest on nende arengule kasu. Andsin neile seda mänguaega, sest nad mängisid piisavalt kõrgel tasemel. See, et meil on nüüd kolm mängijat juures, kellega saame koondises tõsisemalt arvestada, on väga positiivne.“