"Ma tean, et mäng polnud publikule ehk kõige haaravam. Aga kui oled harjutanud kolm päeva kunstmurul ja tuled varakevadisele naturaalmurule, siis on see paratamatu. Sellises olukorras vaatadki siis meeskonna teisi omadusi: suhtumist, võitlusvaimu, edukust duellides ja muud säärast," mõtiskles Pehrsson.

Kui poolteist tagasi võitis Eesti Oslos Norrat 1:0, siis kodus jäi võit saamata, ent oma seljatagune hoiti taas puhas. "Ausalt öeldes ootasime, et Norra surub meid kõrgemalt. Aga nad mängisid väga kompaktselt ja teatud olukordades vajusime ka ise liiga madalalale. Rünnaku algatamises ei suutnud me teatud asju, mida olime treeningutel harjutanud, kahjuks ellu viia. Aga ka siin etendas väljaku seisukord rolli."

Algkoosseisu üllatavaima liikme Andreas Raudsepa kohta leidus rootslasel kiidusõnu ("Ma arvan, et paremäär ongi ta parim positsioon."), samuti ei riputanud ta tuhka pähe Sergei Zenjovile, ehkki tipuründajal jäi jalg valgeks saamata. "Ta oli meie kõige ohtlikum mängija. Aga jah, realiseerimisfaasis esinesid teatavad puudujäägid."

Küsimustele teisipäevase Serbia-mängu kohta vastas Pehrsson muigelsui: "Ausõna, keskendusin ainult tänasele kohtumisele ja pole sellele jõudnud veel üldse mõelda. Praegu võin vaid arvata, et tõenäoliselt mängib Serbia Norrast mõnevõrra lahtisemat jalgpalli."

Kapten Ragnar Klavan tundis tema sõnul mängu lõpus reies kerget valuaistingut ja palus vahetust, kuid Pehrssoni sõnul ei saa seda vigastuseks nimetada.