Loe, millega hakkab Aivar Pohlak tegelema pärast 2024. aastat
Kui suur on tõenäosus Saksamaa rahvusmeeskonda Eesti vastu mängimas näha? Ja kui lootust on, siis millal?
Eesti - Saksamaa mäng Eestis on sisuliselt võimalik vaid valikmänguna. Saksamaa - Eesti sõprusmäng Saksamaa pinnal on võimalik siis, kui Eesti koondise tase tõuseb nii kõrgeks, et sakslastel tekib tahtmine meiega mängida.
Muidugi ei saa päriselt välistada ka olukorda, kus Eesti Jalgpalli Liit muudub Saksa alaliidu jaoks mingil põhjusel mõnes konkreetses olukorras nii tähtsaks, et vastuteenena oleks võimalik kaubelda siia sõprusmäng, kuid praegusel hetkel ma sellist võimalust ette näha ei oska.
Kas teil on huvi kutsuda sõprusmänguks Tallinna Elevandiluuranniku koondis? (atraktiivsed oleks veel Holland, Saksamaa ja miks mitte ka põhjanaaber Rootsi).
Rootsi suunal töötame, Holland ei ole reaalne teades nende alaliidu ja kohaliku televisiooni vahelise lepingu üksikasju, Elevandiluuranniku koondisega tegelevate inimestega ei ole ma tuttav, aga küllap varem või hiljem seegi side tekib. Saksamaast oli juba eespool juttu.
Millal toimub koondise ametlik kodumäng (sõpruskohtumine) väljaspool Tallinna?
Eesmärk on mängida igal aastal üks mäng väljaspool Tallinna, aga see eesmärk pole mitte alati realiseerunud. Mullu tahtsime mängida novembrikust maavõistlust Liechtensteiniga Otepääl, kuid staadion soovis varakult alustada ettevalmistusi talvisteks suusaüritusteks ja seetõttu ei sobinud mäng nende plaanidesse.
Kui vaadata aastat 2011, siis meie praegustes plaanides on mängida augustikuus kodumaavõistlus ühe eksootilise vastasega ja kui selle mängu osas kinnituse kätte saame, siis hakkame ka arutama mängupaiga üle väljaspool Tallinna. Oletan, et võiksime uuesti Otepääd proovida.
Kas UEFA kavatseb midagi ette võtta peale seda, kui Serbia fännid olid ikkagi tulnud A.Le Coq Arenale?
Pigem mitte, kuna enamik neist oli Peterburist pärit Venemaa kodanikud ja ka seetõttu, et nende eemaldamine staadionilt lahenes konkreetselt, selgelt ja sisuliste intsidentideta.
Kas mõnel Eesti klubil on 5-10 aasta jooksul reaalne võimalus jõuda Euroopa või Meistrite liiga alagrupiturniirile ja kui reaalne oleks kodune sõprusmäng mõne tugeva Aasia koondisega (nt Lõuna-Korea).
Klubide osas usun, et on - FC Floraski oleme võtnud sellise eesmärgi, kuigi tõsi, vajame lisaks sportlikule tasemele ka portsu loosiõnne. Klubide areng ei ole ju stabiilne ja nii võib näiteks tugeva paigutusega tuntud jalgpalliriigist parasjagu halvas vormis olev meeskond vastaseks sattuda, nagu näiteks juhtus mullu, mil esimeses ringis napilt Flora vastu edasi läinud Tbilisi Dinamo sai hõlpsalt jagu Rootsi klubist Gefle IF-st.
Mis puudutab tugevatesse Aasia koondistesse ja üldse koondistesse teistelt kontinentidelt, siis kordan üle, et arendame jalgpalli kultuurikeskselt ja soovime tuua siia erinevaid jalgpallikultuure. Lõuna-Ameerika tippe on juba paar korda nähtud, Aafrika jalgpallikultuuri on viimasel ajal esindanud Ekvatoriaal-Guinea, kaks korda on siin käinud Kanada ja Uus-Meremaa, ühe eksootilise koondisega tegeleme praegu augustikukuiseks mängupäevaks. Oleme tegelenud ka Lõuna-Korea ja Jaapaniga, aga nende saamine siia ei ole nii lihtne. Ehk muutub see reaalsemaks enne Venemaal toimuvat MM-finaalturniiri aastal 2018.
Mis on hetkel Eesti jalgpalli suurimad mured ja millised on nende lahendused Teie arvates? Kas tulevikus on loota, et Eesti klubid hakkavad rohkem koostööd tegema suuremate Euroopa klubidega?
Suuremad mured on ehk infrastruktuur ja klubide finantsseisund. Paraku on need täiesti normaalsed mured, arvestades seda, kust tuleme ja kui lühike on olnud meie praeguse jalgpalli uus ajalugu.
Koostööd teiste maade klubidega vajame eelkõige läbi koolituse ja mängijate müügi, sest tähtis on, et klubidest kujuneksid võimalikult tugevad kindla nägemusega alustalad kogu jalgpallile. Sellist koostööd nagu näiteks Ungaris, kus maa kõige tugevama ajaloo ja kultuuriga klubi Ferencvárosi sai endale omanikuks ühe keskpärase inglise klubi, pärast mida jooksid Ungari liigas väljakule koguni 11 mustanahalist, küll Eestile ei sooviks, sest koondise edu jaoks vajame eelkõige eestlastest jalgpallurite arengut.
Valimiste eel kõlas idee, mille sisuks oli EM-i korraldamine ühiselt Soomega või teiste Balti riikidega. Kas sellega on ka kaugemale mindud või jääb see hetkel lihtsalt mõtteks?
Praeguseks oleme koos Soome Jalgpalli Liiduga mõelnud välja nn Läänemere mängud, kus Eesti ja Soome on korraldajamaad, millele liituvad mängupaikadena Sankt-Peterburg ja Stockholm. Paari kuu jooksul vormistame selle idee konkreetseks tegevusplaaniks ja püüame astuda järgmisi samme. Usun, et see nn Läänemere mängude kontseptsioon on esimene reaalne idee selleks, kuidas jalgpalli suurturniiri mängud Eestisse saada ja kümned tuhanded ujuvad hotellikohad mängupaikade vahel võivad kõnealusest turniirist teha tõeliselt unikaalse elamuse.
Kui teid 90. aastatel motiveeris rahvusliku jalgpalli ülesehitamine, siis mis teid täna motiveerib? Kas ei ole peas välgatanud mõte, et "aitab küll, eesti jalgpall saab nüüd ise hakkama?" ja mida te siis teha tahaksite?
Olen selgelt otsustanud, et tegutsen jalgpallis niikaua kuni mul on sellele alale midagi anda. Mis puudutab sisemist motivatsiooni, siis klubi poole pealt olin 2009. aasta suvel meeskonna ebaedu põhjuseid analüüsides küll olukorra ees, kus pidin ennast kõvasti sundima, et esindusmeeskonna ülesehitamist sisuliselt uuesti alustada, küllap võimendas sellist vaimset seisundit ka Kehtna jalgpallikoolist väljakasvanud põlvkonnas pettumine. Samas on selline asi normaalne ja ma teadsin, et igal juhul leian endas selle jõu ja nii läkski.
Jalgpalliliidu tasandil sellist tunnet ei ole, võib-olla ka seepärast, et seal on võimalik tegeleda rohkem globaalsete ja vähem igapäevaste tasanditega ehk siis must töö on tehtud ja saab rohkem tegeleda emotsionaalset rahuldust pakkuvaga, kasvõi näiteks põnevate maavõistluste väljaajamisega ja meie rahvusvahelise tasandi pikemaajaliste ambitsioonide kallal töötamisega. Tõsi, on ka keerulisemaid asju, nagu näiteks klubijalgpall ja Meistriliiga, kuid need asjad käivad rohkem siiski vaheldumisi.
Klubitasandil pead vaid päevast päeva tegelema probleemidega lahendamisega. Küllap võib olla huvitav kuulda, et FC Floras tegelengi praegu eelkõige sellega, et muuta klubi võlavabaks ja anda ta üle inimestele, kes saaksid pühendada ainult asja arendamisele.
Praegusel hetkel olen enda jaoks pannud jalgpallis tegutsemise piiriks aasta 2024 ehk siis too müstiline EM-finaalturniiri aasta, peale mida tahaksin hakata tegelema kirjandusega ehk siis lõpetama ja avaldama kõike seda, mis praegu erinevates päevikutes märkmetena kirja pandud.
Aivar Pohlak, teil on kindel usk, visioon ja üle kõigi peade lendavad ideed, olukorras kus Eesti jalgpallikultuur veel lapsekingades käib ning olete sellepärast tihti vastu pead saanud - ideed Eesti EM või MMile, finaalturniiri korraldamine, Brasiiliaga mäng jne jne. (praegu võib öelda, et õigus kõiges on olnud just Teil). Öelge palun, MIKS te seda kõike teete? Milleks see kohati tuuleveskitega võitlemine? Kas ei oleks meeletult lihtsam äriga raha kokku kühveldada, ettevõtlikust on teile küllaga antud.
Esimese asjana usun, et kui ma hakkaksin ärimeheks ehk siis rakendaksin oma energia vaid isikliku kasu saamise nimel, siis kaotaksin oma võime raha teenimiseks ja põhjendan seda väitega, et minu suhe rahasse ei ole piisav ohverdamaks ennast tema nimel.
Olen kasvanud üles rahulikus ja ideaalses perekonnas raamatuid lugedes ja omapäi looduses hulkudes, pole siis ime, et ideede tasand on minus jõudsalt arenenud. On õnn, et mulle on antud ka nende ideede toetamiseks vajalik jõud. Olen lapsest peale mõelnud, et kui iga inimene teeks enda jaoks elu natukene keerulisemaks, siis oleks maailmas elada palju lihtsam ja selle idee järele ka käinud. Mul on tihti raske, aga ma täna isegi mitte enam ei usu, vaid tean, et kõik see on vaid treening homse päeva tarvis. Olen püüdnud endast välja juurida mugavuse, samas võite leida mind suvel igal nädalal vähemalt korra metsas mätta peal magamas ehk siis teiselt poolt ma ka ei piitsuta ennast ja olen leidnud ilmselt enda jaoks sobiva tasakaalustatud maailmas olemise viisi. Ma olen praegu 48 ja märkan selgelt, et poisikesepõlv hakkab mööda saama ja mõtlen paljudest asjadest teistmoodi, näiteks ka eelnevates küsimustes mainitud raha teemadel, kuid minu entusiasm ja vaimne energia on tänu Jumalale alles.
Mõtteid maailma parandamisest ja paremaks tegemisest on pidevalt naeruvääristatud, kuid ma olen selgelt seda meelt, et see on hädavajalik mõtteviis selleks, et inimese elu enam-vähem normaalsetel rööbastel hoida.
