Levadia poolkaitsja Ilja Antonov: usun, et saame tiitli endale
Paljud jalgpallispetsialistid peavad sind Eesti koondise järgmiseks keskväljamootoriks. Oled selleks valmis?
On väga meeldiv, kui nii arvatakse. Aga ma ei mõtle päevast päeva selle peale. Ma teen tööd, kontsentreerun meeskonna- ja oma mängule. Aga olen selleks valmis, kui treenerid nii otsustavad.
Poolkaitsjatel on meeskonna mängujoonises oluline roll. Kuidas hindad meie koondislaste praegust taset?
Meie mehed on väga tugevad. Konstantin Vassiljev on minu iidol. Mul on õnnestunud temaga koos mängida, ta innustas ja õpetas mind kogu aeg. Tema lemmikpartner on muidugi Aleksander Dmitrijev ja koos on nad tugevad. Sergei Mošnikov on hea ja tehniline mängija.
Kui aeg tuleb, kas sa oleksid Kostjale vääriline vahetus?
Aeg näitab. Kui teen tööd edasi ja veel rohkem kui praegu, siis on võimalus saada temasuguseks mängijaks. Mitte muidugi kohe, aga usun, et paari aasta pärast on see võimalik.
Kui U-21 koondises oled juba kindel põhimees, siis Eesti meestekoondise eest tegid debüüdi 8. novembril 2012 sõprusmängus Omaani vastu. Kas kutse tuli ootamatult või salamisi juba ootasid?
See tuli ootamatult. Olin väga rõõmus ja sain aru, et kutse oli mulle avansiks, kuna paljud keskväljamehed ei saanud mängida. Mul olid juba puhkuse plaanid tehtud, kuid iga mängija unistus on esindada oma riigi A-koondist. Selline kutse on vaja vastu võtta.
Debüüt on ikkagi debüüt. Kuidas sa selles mängus hakkama said?
Esimesed minutid hästi, siis hakkas väga kuum ilm tunda andma. Olid probleemid hingamisega, kippusid tulema sööduvead. Püüdsin mitte eksida ja kartsin mängu ära rikkuda. Enda sooritusele ma ei mõelnud, minule on alati tähtis meeskonna edu.
Mis sa arvad, millal sul järgmine võimalus tuleb?
Ei saa öelda, et ma iga päev ärgates ootan koondisekutset. Treenin edasi ja kui tuleb siis tuleb. Kindlasti on see minu eesmärk.
Tegelikult on sinu areng olnud kiire. Oled jõudnud väga noorelt vähemalt Eestis päris kõrgele tasemele. Üks esimene samm kõrgemale oli sinu jaoks mängimine Kiviõli Tamme Autos.
Ma ei mänginud seal palju, siis ka rohkem teises liigas. Kord pakuti mulle võimalust aidata nende esiliiga meeskonda ja kuna ma tahtsin seal mängida, siis oli minu jaoks kõik okei, lõin isegi ühe värava. Kui järgmisel aastal küsisin, kas saab veel esiliigas mängida, siis treener ütles, et selleks on veel veidi vara.
Siis tuli FC Puuma ja 2011. aastal lõid klubi kasuks esiliigas 13 väravat. Oli see sinu parim hooaeg?
Kui löödud väravaid vaadata, siis jah. Kuid just see aasta oli minu jaoks sillaks kõrgemale ja kindlasti on tulevikus minu parimad hooajad alles ees.
Kas mullu tehtud pakkumine liituda Levadiaga tuli sulle ootamatult?
Väga ootamatult. Ma muidugi mõtlesin Puumast ära minna, et teha järgmine samm, tundsin vajadust areneda. Siis kutsus Levadia tegevjuht Sergei Hohlov-Simson mind vestlusele ja sain pakkumise, millest ei saanud ära öelda. Nägin võimalust järgmiseks sammuks. Levadia on väga hea klubi, kus on korralikud tingimused ja klubi mängib kogu aeg tiitlile. Nüüd on vaja ise tööd teha ja samm-sammult edasi minna.
Kuidas sind klubis vastu võeti?
Hästi. Mul oli palju tuttavaid ees ja probleeme polnud. Kohe esimeses trennis tuli kapten Igor Morozov minu juurde ja küsis, kas ma hakkan siin mängima. Ta tunnustas mind ja ütles, et kõik läheb hästi.
Levadia on väga noor meeskond, kus on palju ambitsioonikaid mängijaid. Aga kindlasti on teil mõni mees, kes kannab liidrirolli?
Morozov oli mullu tõeline liider ja ta vedas meeskonda. Sel aastal on teisiti. Roman Šmisko on väravas üks liidreid, aga väravast on meeskonda mängus raske juhtida. Seepärast on väljakul ikkagi kedagi vaja.
Kas ise oleksid selleks valmis?
Kui vaja, olen valmis. Mul on endal selleks muidugi vaja rohkem julgust ja meeskonna toetust, koos ja ühiselt jõuame me alati eesmärgile.
Premium liigas on teil läinud praegu väga hästi. Miks?
Meeskond on aasta võrra kogenum, eelmine hooaeg oli meil koos ikkagi esimene. Kogemusi oleme juurde saanud ja nüüd võime juba enda mängu konkurentidele ka peale suruda, suudame Florale ja Kaljule vastu seista. Samas teeme hea mängu, aga siis järgmine ei tule üldse välja. Stabiilsust pole, aga see tuleb noorusest ja ka kogenematusest.
Usud, et teil õnnestub jääda liidriks lõpuni?
Edu koosneb väikestest asjadest. Usun, et saame tiitli endale, oleme selleks valmis ja võimelised, sest oskused on olemas. Samas on konkurendid ka tugevad. Määravaks saavad omavahelised mängud ja seal võidetud või kaotatud punktid. Muidugi ei tohi eksida ka nõrgemate vastu.
Kui suur roll edus on peatreener Marko Kristalil?
Väga suur. Ta on õiglane ja mulle meeldib, kuidas ta töötab. Vahel läheb meil halvasti, vahel hästi. Marko on on pidevalt meeskonna seltskonnas. Räägib, kui asjad pole kõige paremad, kiidab, kui läheb hästi. Seda on ka vaja, sest kui ei kiideta, pole ka hea. Tal on selline piitsa ja prääniku asi.
Kõik saab kunagi alguse. Kuidas ja kus hakkasid jalgpallitrennis käima?
Esimene klubi oli Tallinna JK. Kui olin 5-aastane võttis isa mind käekõrvale ja viis trenni. Enne ma jalgpalliga suurt ei tegelenud, aga esimeses trennis hakkas kohe meeldima. Isa mängis jalgpalli kuni läks sõjaväkke, profitasemele tema ei jõudnud. Ema oli ka täiesti toetav. Vaid siis oli ta pisut kuri, kui mul koolis olid õppimisega probleemid. Kui ta ütles, et enam trenni ei lähe, siis parandasin kiirelt oma hinded ära. Üldiselt oli kool minu jaoks jalgpalli järel teisel kohal.
Kas sind on huvitanud ka mõni muu spordiala?
Eriti ei ole. Mulle meeldib tennis, aga meeldib ka koos sõpradega võrkpalli oma lõbuks mängida. Koolis osalesin ka võistlustel, aga see oli kõik rohkem nagu hobina.
Hakkasid kohe mängima poolkaitsjana?
Algul pani treener mind keskkaitsesse, sest ta ütles, et olen meeskonna aju ja sellel positsioonil saan seda kõige paremini teha. 8-aastaselt hakkasin mängima keskpoolikut, mulle hakkas meeldima ja nüüd olen harjunud.
Mis sulle sellel positsioonil meeldib?
Oled kogu aeg mängus sees ja keskpoolik on vastutav positsioon. Teised ütlevad, et see on mootori koht. Seal peab palju tööd tegema, kuigi vahel on raske.
Noore jalgpallurina oled alles ikkagi veel õpipoiss. Mida sa pead veel juurde õppima?
Julgust palliga rohkem mängida. Vahel on olukordi, kus tuleb palli rohkem hoida. Teinekord kiirustan jälle liiga palju, vahel leian parema sööduvariandi, aga alati mitte. Ka kardan natuke palju füüsilist kontakti.
Levadia ei ole kindlasti sinu unistuste ja võimete tipp ning nagu paljud noored tahad ka sina mängida välismaal?
See on iga Eesti jalgpalluri unistus. Minul ei ole eelistusi, on see Euroopas või Venemaal. Tähtis on see, et saan mängida, mitte ei istu pingil. Soovin areneda ja jalgpalli mängida. Kindlasti on mul ambitsioone jõuda ka suurliigasse, sest lemmikmeeskond on lapsest saadik olnud Barcelona. Kui tuleb võimalus, siis tuleb see ära kasutada.
Muidugi ei koosne sinu elu ju ainult jalgpallist. Millega vabal ajal tegeled ja kuidas oma patareisid laed?
Ikka spordiga. Käin jõusaalis end toonuses ja vormis hoidmas, et enesetunne oleks hea. Vahel mängin sõpradega rannas ka võrkpalli või käin basseinis ujumas. Mulle niisama diivanil lesimine ja televiisori vaatamine ei meeldi.
